waiting for a miracle

Jõin kohvi ära, mis edasi? Lugesin raamatut, pesin nõud, kirjutasin veidi teksti. Loogiline, et õige pea pidi tulema blogimine. Ja tuligi.

Juhtunud on nii mõndagi. Võibolla on tegevust olnud rohkem kui ühelgi varasemal septembril. Teatris käidud, kirjanduskonverentsil käidud, Brital külas käidud, uute ja vanade tuttavatega palju vesteldud ja viimaks ometi ka üle kaare käidud! Kõik need sündmused olid vaimustavalt toredad ja... jäävad tükiks ajaks meelde.

Ning nagu teada, mida rohkem sündmusi, seda piinarikkam on neid kronologiseerida ja kirjeldada. Ei, praegu ma vist ei viitsi. Tahtsin vaid iseendale tulevasteks aegadeks jätta ühe teate: praegu tundub, et elu läheb üha paremaks, põnevamaks, sisukamaks...

Ma olen ikkagi veel natuke "ära eksinud" aga see vist ongi püsiv meeleseisund. Õnneks on ta praegu passiivsem kui veidi aega tagasi, kus kõik oli kohutavalt udune ja ebakindel. Praegu on mul vähemalt nii palju tegemist, et pole võimalik eriti tihti ekselda kuskil teoreetiliste mõtete aias, mis kõik totaalselt sassi keerab. Jah...ptui-ptui-ptui. Elu on hästi tore.

Ja tükike irooniat: kuulan praegu Leonard Coheni eriliselt depressiivseid laule :)
Waiting for the Miracle...

elutükikesi

Oeh-oeh! Kui on vaja kirjutada, loen ma blooge, guugledan pilte ja tegelen loomulikult kõige muuga välja arvatud sellega, millega tegeleda tahan. Kirjutan-kustutan-kirjutan-kustutan. Kas see ei lähegi kunagi kergemaks? Siiamaani pole ükski kirjutis, mis peab jätma tõsiseltvõetava mulje, valminud muudmoodi kui põrgupiinades. Kas ma pean siis lihtsalt alistuma? Tähtaeg on 1. oktoober. Niisiis, 30. september on mul sisustatud? Tundub nii. Praegu, peale kahte lõiku, mida veel ära kustutada ei jõudnudki, olen loobunud. Arvan, et olen valmis kirjutamisest pääsemiseks kasvõi Põldmäe värsiõpetust lugema.

Ainult see tore mõttetu blogi-loba läheb libedasti. Asi seegi! Ma tean- vanaduses, kui lapselapsed juba liiga vanad on, et vanaemaga lollitada, istun netis ja loen mitmekümne aasta vanuseid blogisissekandeid ja itsitan omaette. Siis arvavad lapsed-lapselapsed, et näe- vanainimene on puha segaseks läinud!

Enne ärkamist nägin, et ema Peugeot sai autopiloodi ja rikkus siis liikluseeskirju. Keegi seisis kuskil kõrgustes rippsillal ja mina kartsin. Siis olen ma veel näinud selliseid geniaalsusi, et käin suurpoes ekstra-tervislikke kookosejogurteid ostmas ja seda, kuidas Liisi rinnahoidjad kahanevad D- korvist A- korviks.

Hommikul jõin teistmoodi kohvi. Piima ei olnud. Häda pärast kõlbab ka must. Tegelikult kõlbab nii hästi, et olen valmis veel teisegi tassitäie ära jooma. Ooo, aastaid olen tahtnud sõltuvust, sest see tundub nii inimlik ja põnev. Nüüd mul siis lõpuks mingi sõltuvusealge ongi tekkinud. Milline õnne ja rõõm!

Liis läks kooli aga privaatsust mul pole. Praegu käib järjekorras ei-tea-mitmes lukuparandamine. Nii ongi minu selja taga lõgistamas-nagistamas järjekordne töömees. Ootan nüüd, et ta mu kosmosse viiks. Ma olen sinna alati minna tahtnud! (Kes naljast aru ei saa: väike vihje!) Njah. Kahjuks läks ta nüüd ära. Ilmselt mitte kosmosesse. Lukk, ptui-ptui-ptui, praegu töötab.

Neljapäeval sai palju nalja. Istusime Britaga (tagareas muidugi) ja aina itsitasime. Olime avalikus kohas, aga aina itsitasime. Õnneks oli piisavalt hämar ja loodetavasti me itsitamised olid piisavalt tasased selleks, et teisi mitte liialt häirida. Igal juhul nägime vähemalt kahte kirjanikku, ühte minu jaoks ikooniks muutuvat luuletjat, paari lühifilmi, absuridibändi, zavooditäit filosoofia rebaseid ja ilmselt veel palju muudki.

Reedel ronisin poolest ööst rongi peale. Tundsin uhkust oma tahtejõu üle. (Mis jah, vahetevahel ikkagi avaldub. Aga mitte kunagi enne kriitilist hetke. ) Viis tundi und ja ma suutsin end rongile vedada! Sõitsin Tallinna, et laenata emalt autot ja sõita Albusse. Sõitsin Jürini ja sõitsin siis tagasi. Auto kolises nii hirmsasti, et mina ei julgenudki kaugemale minna. Pärast selgus, et autol on tagasilla latt (mis iganes see ka poleks) katki. Tore! Ikka on tore uneajast reisima hakata, niigi kasinatest varudest pileteid osta ja siis avastada, et kogu aktsioon oli mõttetu :)

Vähemalt sain ma Annaga suhelda. Täitsin tädikohuseid sellise hoolega, et võin vist salamisi rõõmustada- laps on müramisega enda poole võidetud! Jooksime, naljatlesime. Hüpitasin teda ja... Mis te arvate, kes pärast rohkem väsinud oli? Aastane või kahekümneühe aastane? Tegelikult olime vist mõlemad väsinud. Aga aastane läks lõunauinakule ja taastas oma energia samal ajal kui kahekümenühe aastane aina enam zombistus (5 h und tavapärase 10 asemel).

Aga ah- kell on jälle kohutaval palju. Ma teen endale nüüd mingi kuuma joogi ja näitlen siis, et teen midagi asjalikku :) Tegelikult on kummaline, et mul pole enam üldse kohtustuslikku ilukirjandust. Mmmmmida ma siis loen? Šamaaniraamatut? Proovime!

testiaeg

You are a Black Coffee

At your best, you are: low maintenance, friendly, and adaptable At your worst, you are: cheap and angsty You drink coffee when: you can get your hands on it Your caffeine addiction level: high

What Kind of Coffee Are You?

Jaa, kohe peale seda testi tegin endale uue tassitäie :)

You Are Somewhat Mature

You definitely act like an adult sometimes, but a big part of you is still a kid at heart. While your immature side is definitely fun, you're going to have to grow up sooner or later.

Are You Immature?

Jee, beibi

Your True Sign Is Pisces

Kind Dreamy Gentle Psychic Idealist Vulnerable Empathetic Introverted

What Sign Woman Are You, Really?

Ooo, mõni test on siis õige ka?

Your 80s Hunk Is

John Stamos

Who's Your 80s Hunk?

Oi oi oi. John Stamos meeldis mulle tõesti minu eelpuberteedieas hullupööra ;)

The True You

You want your girlfriend or boyfriend to be more relaxed, calm, and composed. With respect to money, you are a bit stingy. You think good luck might come your way, but if it does you'll be so surprised you'll burst out laughing. The hidden side of your personality tends to be satisfied to care for things with a minimal amount of effort. You are the type of person who assumes that the world revolves around yourself. When it comes to finding a romantic partner, you base your search on information from your friends.

Who's The True You?

ei oska kommenteerida

Your Superpower Should Be Manipulating Fire

You are intense, internally driven, and passionate. Your emotions are unpredictable - and they often get the better of you. Both radiant and terrifying, people are drawn to you. At your most powerful, you feel like the world belongs to you. Why you would be a good superhero: You are obsessive enough to give it your all Your biggest problem as a superhero: Your moodiness would make it difficult to control your powers

What Should Your Superpower Be?

jah jah, aga ma ei ole kunagi vihane või tujukas. Aga jah kui ma oleksin...

Oli tore aega raisata..

Ja jätkame:

Your Score: The Surprising Lover

54% partner focus, 9% aggressiveness, 75% adventurousness

Based on the results of this test, it is highly likely that:



You prefer your romance and love to wild and daring rather than typical or boring, you would rather be pursued than do the pursuing and, when it comes to physical love, your satisfaction comes more from providing a wonderful time to your partner than simply seeking your own.



This places you in the Lover Style of: The Surprising Lover.



The Surprising Lover is a wonderful Lover Style, and, like the name implies, is often filled with hidden delights and talents that might not be apparent from a surface knowledge of the person. The Surprising Lover is rather like a geode--sometimes rough on the exterior, but filled with beauty and wonder. The Surprising Lover is thus a gem to find, though it can sometimes be difficult to do so because they often tend to be humble and unwilling to reveal their inner greatness unless they're in a rewarding relationship.



In terms of physical love, the Surprising Lover really shines, often highly imaginative and utterly devoted to bringing the heights of pleasure to the one that they truly love. Given a rewarding, reciprocative relationship, and the right lover, the Surprising Lover can be a delight in bed.



Best Compatibility can probably be found with: The Carnal Lover (most of all) or the Exotic Lover, or the Suave Lover.



Congratulations!



THE LOVER STYLE PROFILE TEST

Your Learning Style: Innovative and Independent

You are determined and driven. Confident in your abilities, no field is too difficult for you. You Should Study: Astronomy Biology Chemistry Design Engineering Philosophy Physics Political Science

What Should You Study?

no field is too difficult for you. no selle peale tsiteeriks Liisi: "Ossaaaa!"

Men See You As Choosy

Men notice you light years before you notice them You take a selective approach to dating, and you can afford to be picky You aren't looking for a quick flirt - but a memorable encounter It may take men a while to ask you out, but it's worth the wait

How Do Men See You?

Mõni meeslugeja võiks öelda, kas on siis nii...
(vaevalt et mõni neist siiamaani üldse jõuab lugemisega, hahaha)

You Are An ENFP

The Inspirer You love being around people, and you are deeply committed to your friends. You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority and rules. Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives. You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller! In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart. You often don't follow through with your flirting or professed feelings. And you do break a lot of hearts. At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do. You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist. How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused

What's Your Personality Type?

kontrastid

Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.

Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.

Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.

Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.

Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...

edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.

mittekirjutan!

Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.

Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)

Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)

Tervitusi tatimaalt!

Tundub, et kõik inimesed kannatavad mingisuguse külmatüsistuse käes. Ma pole enne septembrikuus nii palju nohuseid ja köhivaid inimesi näinud. kas kõigil tuli mõte just praegu oma tatitootmise viisaastakuplaani täitma hakata? Mõned teevad tasa hoopis kurguvalu ja köhimise norme. Mina olen muidugi eriliselt usin: juba teist nädalat köhin. ja et sellest üksi vähe on, siis otsustasin veel nohu ka hankida. Teate, jube tüütu on. Joon teed ja muretsesin ka nn platseebovahendeid enese ravimiseks. Ei aita. Hmm, ilmselt tuleb ikkagi soojalt riides käima hakata. Aga siis marsin ma oma igahommikust riia mnt teekonda ja loengusse jõudes pabistan ma, kas minu higihais häirib ainult minu kõrvalistujat või on see levinud üle kogu auditooriumi. Ja siis lisaks sellele ma köhin ja tatistan. Mmmm, milline mõnus kliima!

Tegelikult on mul sellest tatistamisest tõesti päris kõrini. Ootan, et keegi soovitaks imeravimit, mis mind terveks teeks. Homme lähen ma poolest ööst turiste talutama. Kindlasti saab mõni neist Eestimaalt mälestuseks mõned bakterid. Eriliselt õnnistatud turistid saavad minu pisikud, teised peavad leppima mõne teise giidi omadega :)

edit kl 20.29: Liis vedeleb me elutoas diivanil ja ootab oma tädi, kes ta maale viiks. Aeg-ajalt ma kontrollin, kas ta veel elus on. Siis kostab pimedast toast, oletatavasti diivanilt teki alt vaevaline "mMmMMmm"

varasügis

Ma tunnen vanade ja väärikate puude suhtes erilist sümpaatiat

kõik loevad mu blogi

Oli see nüüd eile või üleeile, kui ma rääkisn teiste seas juttu ka Dianaga, kes mulle lahkumisel ütles hirmutava lause, mis kõlas umbes nii: "Niikuinii terve kursus loeb su blogi". Nii, kohe kadus mul kirjutamistahe ära, sest kuigi ma siin enda arvates mingeid nilbusi just ei kirjuta, lähevad need tekstid vahel ikkagi liiga isiklikuks. Mitte, et mul oleks midagi varjata. Lihtsalt vahel tekib selline info kontrollimatuse tunne - ta juba teab, aga mina veel ei teagi, kas ma oleksin talle sellest rääkida tahtnud. Tegelikult ma ei usu, et terve kursus või terve eestimaa mu blogi loeks, aga kui ma sellele mõtlen siis.... on küll hirmus. Lihtsalt sellepärast et nii mõnedki oskavad viia kokku selle blogi ja minu isiku. Muidu oleks ükskõik.

Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)

Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?

neverland tartu

Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!

See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...

Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...

Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...

Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?

Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....

Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.

Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)

romantiline

Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!

Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes

Mõttepaus

Peale selle, et ma Britaga Pärnus Katrinil külas käisin, polegi midagi teinud. Ploomide korjamine ja puhastamine pole midagi sellist, millest terve pika postituse kirja saaks, või kuidas? Noh saaks ka kui väga vaja, aga ma ei taha.

Oeh. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et mul on raske otsa peale saada. Mõtteid on ikka miljoni ringis. Ma pean otsustama, mida selle tööpakkmisega teha. Mida üldse eluga teha. Kõik on muutumas. Tublimad, näiteks Katrin on kooli lõpetanud ja Tartu-elu on selja taga. Piret on Norras, Brita pole veel lähituleviku suhtes kindlalt otsustanud. Liis on õnneks veel olemas ;) Ja olles suur egoist, loodan ma, et tema jätkab sama elu, mis meil juba kolm aastat õnnelikult kestnud on. Või peab midagi ikka muutma? Ilma muutusteta pole ju arengut. Aga ma olen mugav ja arglik ja väga suuri asju muutusi ma ette võtta ei julge. Kuigi peaks ju?

Autosõidu ajal oli meil Britaga aega vestelda ja ma tegin uue järelduse. Ei tohi mõtelda. Tuleb tegutseda, sest vähemalt minusugused hakkavad mõeldes leidma igasuguseid vabandusi, mis välistavad uuenduste ettevõtmise. Aga ma ei taha, et vesi seisaks! Aga seisev vesi on turvaline ja varem või hiljem tulevad ikkagi lained. Või kas ikka tulevad, kui ma ainult paigal seisan?
Näiteks Austraalia. Maailma lõpp, kallid lennupiletid, raskused, võõras maa - võimatu. Ei ole, sest kõik laheneb. Raske küll, aga huvitav ja arendav. teeks kõike aga mõistus on veel ees - kool, kool, ei taha seda pooleli jätta. Kirjutaks selle neetud baka ära ja siis seitsme tuule poole, eks?

Mõistus on mul tõesti ees :D On vist kolme tüüpi inimesi: spontaanseid südameinimesi, konservatiivseid mõistuseinimesi ja siis neid, kel mõistus ja süda võitlevad. Esimesel kahel on kerge, sest üks juhib ja teine allub. Kolmandatel on aga kehv, sest süda ja mõistus aina vaidlevad ja iga otsuse tegemine on kohutavalt keeruline. Õnneks on kõige olulisemates küsimustes üks või teine täiesti kindel ja hiljem ei tule kahetseda...Või nii mulle tundub.

Või siis ka mitte? Sest ka valdkondades, mis peaks jääma südame valitseda, tuleb mõistus oma argumentidega. Jah mõistus. Seesama, kes keelab mul end lolliks teha, end alandada, riskida. Sest mõistus ütleb, et tema või tema pole seda lihtsalt väärt. Ja nii ma siis ei armugi. Oeh, tuleb vist rohkem juua, mürgitada mõistus ja lasta instinktidel ja ihadel möllata :D