Teisipäev, september 18, 2007

mittekirjutan!

Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.

Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)

Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)

1 ...kaja:

K. ütles ...

väga tore tekst on :) mulle meeldis :)