Neljapäev, oktoober 04, 2007

vestlused Liisiga

Ärgates vingusin Liisile, kuidas mul pea valutab ja kuidas ma vist kunagi terveks ei saa. ta arvas, et küllap olen ma HIV-i nakatyunud. No siis rõõmustasin ma, et hirmus küll, aga vähemalt saan kõhnaks. "Ei," ütles ta "kõhnaks ei saa sa eluaeg!" Eks ma siis suren ikkagi volüümikana. Liisi sõna on seadus!

Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)

Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?

Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.

Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+

Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!

4 ...kaja:

K. ütles ...

teil tundub väga lõbus kahekesti olema...polegi mehi vaja :)

L ütles ...

meil pole paraku peenist kummalgi :(

K. ütles ...

ahso...ok...:$

Anonüümne ütles ...

ja ma olen tõesti rõõmus, et lõpuks ka üks mind sisaldav postitus su bloogi ilmus :P