Pühapäev, oktoober 14, 2007

pealkirjata

Oi oi. Blogimisse on tulnud väike vahe ja nüüd on mul raske jälle hoogu sisse saada. Istun siin, kirjutan ja siis kustutan, sest see, mida ma tegelikult väljendada tahaksin, ei tule kuidagi välja.

Reede esimestel tundidel ühika poole kõndides ma mõtlesin, õigemini fantaseerisin täiesti ulmelisena tunduval teemal. Mis mõte see täpselt oli, polegi vast oluline. Niikuinii ma ei suuda seda enam nii kirja panna nii, nagu ma teda kell 1.35 öösel mõtlesin. Tähtsam on hoopis see, et hetkeks oli mul tunne, et üks kunagi kellegi poolt välja öeldud idee oli minu poolt täiesti läbi seeditud ja selgeks saanud. Ainult hetkeks muidugi. Nüüd on see selgus ju kadunud. Ma teadsin, et see nii juhtub juba ühikateel. Aga siis tuli mul mõte, et ehk on ajus mingisugune salvestusseade, mis korjab kokku absoluutselt kõik inimese ühe elu kogemused ja mõtted, mida saab vahetult enne, või peale surmagi läbi uurida ja nii ei lähe need teiste jaoks ehk triviaalsed, aga enda jaoks nii olulised hetked kaotsi.

Niimoodi teistmoodi mõtlema hakkan ma ikka siis, kui mu mõtlemisorgan on stimulatsiooni saanud. Istusime Brita ja Piretiga Zavoodis ja muudkui arutlesime ning filosofeerisime, sekka veidi klatši muidugi ka. See oli nii mõnus ja iseenesestmõistetav. Ja tegelikult... ega see ju nii iseenesestmõistetav ei ole. Mõelda sellest, et võibolla juba varsti on igaüks meist erinevas Eesti või maailma otsas, on kurb. Aga samas on meil ehk lootust, et ajast hoolimata, on meie kokkusaamised ikkagi iseenesestmõistetavad. Jälle on raske seda mõtet väljendada, sest kogu aeg on selline tunne, et ma lähen liiga pateetiliseks, liiga klišeeliseks....Ja isegi siis ei tule see mõte päris õigesti välja...Las ta olla siis hoopis seal minu ajusopis....

Ja-jah. Eks ma üritan siia blogisse ikkagi ilusaid mõtteid kirja panna. Aga ärge te arvake, et kogu mu elu on roosade prillidega mööda tartu tänavaid keksimine. Eriti viimasel ajal on üha enam ebakindlust, kõhklusi, muretsemist. Õnneks jääb see kõik neisse hetkedesse, mil ma blogi ei kirjuta ja teie ei pea neist teadma :)

Neljapäeval kohtasin mustlast. Ta ennustas ja tahtis selle eest muidugi raha ka. Aga mul ei olnudki kahju. Kuulasin natuke ta juttu, andsin natuke raha, ja põgesin siis. Kahetsesin, et midagi konkreetsemalt ei küsinud. Ometi tekitas see kohtumine minus terveks päevaks hea tunde. Ei teagi miks.

Selle nädala teine pool on rohkem uni kui tegelikkus olnud. Ja und, muide olen ma kuhjaga näinud. Kahju ainult, et ma ei taibanud aru saada, et puudega ühekõrgused päevalilled ei ole reaalsed. Lucidiga läheb veel aega...

9 ...kaja:

L ütles ...

see "kirjutan-kustutan ja mõtted ei taha välja tulla" on sul kohe selline spetsiifiline sissejuhatus juba :) vähemalt üsna tihti algab su postitus sõnadega- istun siin ja kirjutan ja kustutan. Või siis- kirjutan, kuigi millestki polegi kirjutada :D


aga muidu... ma tahtsin seda und!!!! kaabakas

Anonüümne ütles ...

jaa, on. Olen nõus :D
Une SINA ju said...

K. ütles ...

MINA tahan negatiivseid asju, muresid ja kõhklusi kaa, muidu vat hakkangi mõtlema, et sul kõik roosa-mannavahune on :D tegelikult ei taha ma ainuke podisev hädaldaja siin olla :D

Anonüümne ütles ...

ära muretse, mina hädaldan ju ka :D

K. ütles ...

kõik peavad hädaldama, muidu ikka ei ole aus :D

greta ütles ...

häda tahate? vaadake siis rohkem seebikaid :)

aga ma jätan selle meelde.
Kui tuelb tuju hädaldada, alustan bloogi nii:
Lugejate tungival soovil alustan hädaldamist

K. ütles ...

see esimene rida kõlab väga hästi :P

K. ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
K. ütles ...

kaks korda tuli