võltskevad ja lollid mõtted

Mind on tabanud tõeline kevad ja see pole teps mitte hea. Sest, issake küll, on ju alles jaanuar! Mis siis, et jaanuari eelviimane päev, aga ikkagi. Ja isegi veebruar on kevad-südames tundeks liiga vara. Tegelikult see pole mingi õnnis armunud olemine või videvikku unistuste sosistamine. See on proosaline väsimus-kontides kevadtunne.

Uni tuleb kell 4 (kirjutan praegu siia, et mitte tukkumu jääda) ja minu hästi väljaarendatud rõõmsameelsus tahab lõhkeda nagu seebimull. Ehk siis plaaniline depressioon. Tavaliselt tuleb ta ikka millalgi sõbrapäeva paiku. Aga kui ilmad on nii vedelad ja imalad, siis on ka see depressioon ettepoole nihkunud. Noh tore, saab asja kaelast ära. On jah tore. Aga ma arvan et päris-kevade saabudes tuleb uus masendus. Aga milleks topeldada? Ühestki on liiga palju.

Eile kõndisin Tõnismäelt sõdurisammul koju ja masendus ei jõudnud nii kiiresti järgi sibada. (Läinuks ma trolliga, oleks ta visalt kannul püsinud.) Sain temast mõneks ajaks lahti :) Aga uni oli õhtupoolikul sellevõrra veel pealetükkivam. Minu ajutine ööelu on vist otsa saanud. Vahepeal oli mul raskusi kl 12 magamajäämisega. Tegelesin mingite mõttetute asjadega ja kuulasin, kuidas Liis oma voodis magada püüab (klahviklõbina ja laualambi valguse kiuste). Eile tahtsin magama minna kl 7. Nii vara ei saanud, tuli toimetada, aga kl 10 vajus silm looja mis looja. Ja ärkasin ma kl 7 värske ja puhanuna. Nagu mingi vanainimene :)

Liis ka ükspäev kurtis, et ta hakkab vanaks jääma. Temale on ta enda arvates tekkimas Pensa-pugu. Noh, selline tore pallikujuline kõhuke, mis algab täpselt värvli alt :) Aga kui mina vastasin, et minul on ju juba ammu seesamune brõlõlõmps, siis kostis Liis, et see on hoopis midagi muud. Mina vahet ei tee, aga Liis ütleb et brõlõlõmps algab kubemest ja pugu algab naba juurest. Kolmas kategooria on rasedus, aga seda me kogenud (veel) ei ole NB: eelnev oli väga oluline info!

Liisiga on meil alati aktiivne mõttevahetus. Täna leidsime lahenduse, kuidas suurendada lugemust meeste seas. Asi on väga lihtne - lähen raamatukokku tööle ja hakkan kandma avara dekolteega pluuse. Siis tulevad kõiksugu mehed, kes muidu raamatukogus ei käigi, raamatuid laenutama. Ja kuna mina hakkan kõigilt pärima, et kuidas laenutatud raamat tundus ka, siis ei saa nad lolliksjäämise kartuses raamatut lugemata jätta. Ja lugemus paranebki. Kuigi on karta, et põhiklientruur moodustuks pervertidest...Hmmm....Ma veel mõtlen sellele....

Aga Liisil on teised plaanid. Ütles teine, et kui temast androloogi ei saa, hakkab velskriks. Tema, erinevalt teistest, ei lähe praktikale mitte Soome või Tallinna, vaid kuhugi kolkasse. Näiteks Paidesse, mis on minu suvisest korterist u 30km kaugusel. Kui Liis seal on, siis jätkub meie trall ja ma ei suregi kubusesse. Kuna sealkandis erilist bussiühendust pole, hakakb ta tegema öövalveid ja suures kurnatuses magab kogu aja, mil peaks patsientidega tegelema. Ja nii saab temast arsti asemel heal juhul hoopis 6-aastase arstiõppe tagajärjel sanitar. Aga ta ütleb, et see polegi oluline, sest seal Paides on kõik puha võõrad inimesed. Teine lugu oleks aga Haapsalus, kus iga teine vanatädi on Liisi vanaema sõbranna või vihavaenlane :D

Uni läkski ära. Lobiseksin veel mitu head detsimeetrit, aga pean hakkama teatrisse sättima....
Tuleb ju ikkagi ilus olla:) Siis vaatavad ju kõik mind, mitte etendust. Haa!
Kuigi Liis soovitab ilus olemise asemel tähelepanu püüdmiseks hoopis krooksuda (see tuleb mul tõesti hästi välja).

põhiliselt unenägudest...

Puhkepäevad on toredad sellepärast, et puhkepäevadel pole vaja kuhugi kiirustada ning unes nähtu üle saab rahulikult mõelda. Ja siis jäävad unenäod kauemaks meelde kui kümneks minutiks nagu tavaliselt.

Täna nägin ma muidugi tavapärasest veidramat und ka: Leonardo DiCapriost oli saanud meesprostituut. Tal oli ka teisik, kes oli ühtlasi tema klient. Muidu oli Leonardol ka naissoost kliente, aga nagu selgus, oli ta nende suhtes palju valivam. Vahepeal juhtus üht-teist, mida ma ei mäleta, aga siis muutus uni täiesti: olin mina ja veel mingi tegelane. Otsisime taga Mohinder Sureshi, seda Heroes'i tegelast. Ronisime mingi eriliselt kõrge ja laia müüri peale. See oli nii iseenesestmõistetav, et müüripealne tundus olevat täiesti ametlik tee. Minul tekkis seal unes aga suur kõrgusekartus. Müür oli ikkagi ca 20 m kõrge. Kartsin kohutavalt alla kukkuda kuigi tee oli päris lai. Ja siis kasvas läbi müüri puu, mille okste vahelt tuli läbi roomata. Kartsin väga, aga sain hakkama. Kõndisime edasi ja siis nägime Sureshi all inimeste seas kõndimas. Alla me muidugi ei saanud, liiga kõrgel olime hüppamiseks...Aga siis ma libastusin ja jäin vaid kümne sõrmega müürinukist kinni hoidma. Ja sellistel kohtadel ärgatakse alati üles....

Teine veider uni oli paar päeva tagasi. Olime Kaunases, läksime isa korterisse. Trepid olid seal kollased ja kitsad, aga trepimademed olid veel huvitavamad: need olid väiksed ümmargused kollased sahtliga lauakesed. ja kõige ülemisel korrusel, viiendal, oli korruse asemel hoopis mingi lai lavats. Midagi sellist nagu vanades rongikupeedes. See lavats oli kole segi kuid muude asjade seast eristus selgesti suur pott, millele oli selgete tähtedega maalitud Pb või Pu.

Pärast läksime millegipärast külla Sass Müllerile, kes elas Ülejõel, kel oli meeletult palju lapsi ja nahkdiivan. Majas käis remont ja täpselt pool põrandat oli kaetud parketiga. Teine pool põrandast oli üles kistud....Kummaline....

Eile-üleeile olin jälle muuseumis. Tihti on nii, et sinna minna eriti ei viitsi, aga seal olles ja sealt tagasi tulles on hea meel, et käidud sai. Seekord oli võistulugemine Hansenist Tammsaareni, mis mul vaat, et hinge kinni pani. Kujutage ette, et õpite pähe viis minutit Tammsaare proosateksti ja esitate seda siis ilmekalt. Mõni osaleja oli küll tohutult meisterlik, uskumatu lausa. Tekst muutus nii oluliseks, nii elavaks...See oli reedel. Ja laupäeval oli rahvamatk...

Tegelikult ma peaksin tegema üht kirjatööd. Aga ma läksin lihtsama vastupanu teed ja tulin siia lobisema. Võibolla nüüd aitab ka...

Aga eile hommikul oli selline ilus kirju ilm...

surmast

Surmast on kummastav mõelda. See on loomulik ja paratamatu, aga samal ajal nii ebamaine, lõplikum kui mistahes muu asi selles maailmas siin. Mina pole kunagi surra kartnud. Pealegi, kui mulle kukubki telliskivi pähe, siis surnuna pole mul vist erilist võimalust protesteerida. Surnud ja kõik. Noored inimesed vist eriti surmale ei mõtle. Minul on aga üks väga rafineeritud viis end piinata: tahes tahtmata tulevad need mõtted. Mis siis, kui tema või tema sureb. Kuidas ma edasi elada suudaksin? Kas ma suudaksin sellega leppida? Või: mis siis, kui mina sureksin? Etteteatamata, näiteks homme. Surnud on reeglina rahu leidnud ja selle maailma asjad ei puutu enam neisse.

Mina tunnen endal aga lausa lasuvat kohustust mitte veel surra. Küll tuleb kord minu aeg. Praegu, kus kogu elu on pooleli ei tahaks kuidagi siit lahkuda. Egoistlikult mõtlen ka sellest, et äkki inimestel oleks kahju, kui mind enam ei oleks. Ma ei tahaks lahkuda hüvasti jätmata.

Sellepärast ma tahaksin surra nagu indiaanlane. Tunnetades ette oma surma, ütlesin headaega ja lahkuksin kodust looduse rüppe. Ma tahaksin lihtsalt kaduda, omamata isegi hauakivi. Ma ei taha olla surnud keha, veel vähem moonutatud keha (näiteks autoõnnetuse tagajärjel). Esteet minus ei suuda sellist võimalust lihtsalt taluda. Ja sellepärast tundub mulle vastutustundetu autoga libedal teel kihutada või mõnel muul viisil surma narritada. Ja samas- mis olla suurem nauding, kui ise kontrollitult, surmale silma vaadata? Seisan näiteks kaljujärsakul ja mõtlen, kuidas oleks alla kukkuda. Mis juhtuks? Aga ma ei kuku kunagi, sest miski hoiab mind tagasi....

Mul on kahju, et noored inimesed surevad. See on paratamatus, mis mulle kuidagi pähe ei mahu.
Minu ainus lootus -ma ei tea, keegi ei tea, kas õige või väär- on see, et peale surma siiski midagi veel on...

üheksa rida

Peaks nüüd midagi ütlema kah. Aeg on jälle sealmaal, et tuleb blogi-lobiseda. Aga tegelikult olen ma unine ja tuhm, sest eilne õhtu kujunes päris pikaks ja mina pole enam päris pikalt seesugust seltsielu harjutanud. Ja seda ma ka poleks osanud oodata et tavaline u. ühetunnine kirjanduslik teisipäev kella üheni välja venib. Mingi hetk pandi maja kinni ja kari läks Illekasse, aga sel hetkel oli kell üheksa ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas järgmisel hetkel kell üks sai olla. Ajahambad?

Enne kirjandusmaja käisin jalutamas. Ilus oli. Ometi lumi, ometi natukenegi talve. Imelikke mõtteid ei olnudki, lihtsalt väga mõnus oli olla. Aga kui mõtteid ei ole, siis teadupärast pole ka midagi kirja panna...Tjah...

eile hommikul oli mul küll tore äratus

Eile hommikul oli mul küll tore äratus, ma ütlen. Panin endale äratuse kl 10ks et mitte liiga kaua magada. Minu kass tormab telefonihelina peale alati kohale. Lükkab kogu jõuga ust, ja voodis linade vahel ta ongi. Siis ta põrnitseb mind otsekui küsides, et kas ma ei kavatsegi üles tõusta. Aga mina tahtsin veel veidi mõnuleda. kass oli nii miilu-miilu. Hakkasin teda siis paitama. Ta oli veel miilum, ja veel ja veel. Võibolla ta isegi nurrus, ma olin unine ma ei mäleta. Silitasin kassi ja imestasin, et kuidas ta täna hommikul nii armsake on. Silitasin ja mõnulesin ja siis kargas ta mulle oma hammaste ja kahekümne küünega kätte kinni! Ma sattusin lausa raevu. Mõtlemine kadus, ma olin nii vihane, et...! Ma tean, et ta nii salakaval on, aga iga kord petab ta mu jälle ära. Üles ärkasin ma küll, jah.

Üleeile sain ma kokku Raini ja Lottega. Istusime maha Energia kohvikusse, mis oli nagu rusikas- silmaauku-koht ja viinakokteil maksis ka ainult 28 kr. Hämmastav! Siis istusime mingis saiakohvikus, siis käisime läbi Kuku-klubist, kus esimese asjana nägin Tartu linna pealt tuttavat nägu. Ja siis, kui kogu raha otsas, korjasime veel viimased veeringud kokku ja läksime mäkki: kohv ja friikartulid. Ja kui me enne rääkisime lihtsalt toredat liba-loba, siis mäkis, kus siis mujal, tuli teemaks tervislik toitumine, keemia, tulevik ja ulme, ja vaimuilm. Rääkisime tohutult sügavmõttelist juttu ja mul hakkas friikartulitest paha. Kas teie meelest on selline stseen pigem absurd või iroonia?

Aga eile oli mul ka tohutult huvitav. Ma käisin deidil, nii naljakas kui see ka poleks. Aga mingi dinner-muuvi asemel saime kokku Rahvusraamatukogus. Kohtusin mitte ühe, vaid nelja noormehega :D Ei läinud kohvikusse või riiulite vahele lobisema. Läksime hoopis seminariruumi, kus juttu ajas I.V. ja tohutult põnev oli. Oli veidi geeky, aga kuna ma üha imelikumaks muutun, siis sobis see mulle ideaalselt. Ruum oli täis poisse ja siis poole pealt saabus üksainus tüdruk, kes mind kogu aeg väga huvitatult jälgis. Ma olin uus tegelane selles seltskonnas ja see oli loomulik. Aga ta jälgis mind kohe väga põhjalikult ja mul oli juba kergelt ebamugav. Kui loengukene lõppes, siis tundis ta huvi , kuhu me edasi läheme, mis me tegema hakkame. Miks ta nii uudishimulik oli, ma ei saanudki aru. Kuni lõpuks selgus, et tegemist oli noormehe õega :D

Noormehega läksime mere äärde. Sest enne tormi tuleb ikka mere äärde minna. Kõndisime Rahvusraamatukogust kohe peaegu Pirita TOPini välja. Oli tore. Siis kõndisime linna poole tagasi. Tõusis tuul, hakkas sadama. Ei olnud enam nii tore. Aga me jõudsime siiski linna tagasi. Jõime hõõgveini ja saime sooja. Ja siis hakkasime teineteist põrnitsema. Väga intrigeeriv...

Ka Tallinnas võib hea tahtmise korral lõbusalt elada. Aga Tartu-igatsus on küll suur. Ma mõtlesin, et kuna ma pean nädala lõpus niikuinii Tallinnas olema, siis ma ei hakka Tartusse minemagi. Aga siis tulevad listikirjad ja igasugu asjad ja....ma arvan, et ma pean ikka täna selle sõidu ette võtma :)

Unes nägin ma Gert Helbemäed....tuleva nädala lubasingi pühendada bakatööle...Alateadvus näikse nõustuvat. Neljapäeval olin teatrimuuseumis. Lugemine-uurimine meeldib mulle tegelikult kohutavalt. Sõnad, tekstid annavad mulle mingit salapärast energiat, mis mu naeratama ja tänavaid mööda hõljuma paneb. On see lihtsalt rõõm tehtud tööst või midagi müstilist?

suvaline loba

Aga ma ikkagi tahaksin nii hirmasti midagi kirjutada. Kuid praeguse Tallinnas viibimise jooksul pole ma isegi oma lemmikuid, krišnaiite, näinud. Lund muidugi ei ole. Muidu ma tõesti läheksingi suusatama. Ma ei tea, võibolla Mustamäe spordikeskuses on kunstlumi maas, aga see ei ole ju õige asi. Ja kindlasti on suusad keldrist pihta pandud. Ma ei lähe kontrollima, teadmatus on õnnistus. Igatahes selline kelder meil on jah - igaüks astub sisse ja võtab mida tahab. keegi tahtis näiteks vana jalgrattaraami. Teoreeriliselt saavad sinna keldrisse aga sisse ainult meie trepikoja inimesed... No on alles närakad! Samas, eks see kelder ongi rämpsu täis nii et---nautige. Minu ema ise tunnistas kord, et tema juba asju niisama lihtsalt ära visata ei suuda. Aga kui laiali tassitakse - väga hea!

Eile käisime emaga Annat hoidmas. Ma ei väsi tema kiitmisest ja imetlemisest. No on alles võluv tegelane! Need näoilmed, need žestid, see rõõmsameelsus....Aga rumalas lahkuses lubasin ma teda reedel hoidma minna. Täiesti üksi. Isver, kui hirmus! Ma ei oska ju midagi peale hakata, kui ta rahulolematuks muutub... Kuhu ma end küll mässinud olen :D Natuke lohutab aga see, et eile, kui me uksest sisse astusime, vaatas Anna mulle otsa ja kilkas! Egole mõjub see hästi! Ja äkki ma siiski suudan teda piisavalt lõbustada, kuni Iss koju tuleb....

Teate, mis tore üllatus mind tabas? Ma leidsin raha! Väga labane rõõm, aga väga suur rõõm. Olin oma viimaseid suviseid rahariismeid juba panka viimas (neid, mis tegelikult mõeldud muuks kui argikulutusteks), kui kätte sattus ümbrik, mille sees mõned dollarid. Olin selle täiesti ära unustanud! Raha on mul alati hästi sulanud, aga viimasel ajal on tunne, et see on lausa sekundite küsimus. Noh ja nüüd olen ma jälle kõige hullemast pääsenud....

Oh seda elukest! Tegelikult oleks hea kuskil kloorstis vesist leeme helpida aga raha pärast muretsemise asemel universumi olemuse üle filosofeerida. Ja eks öiste palvuste jms harjub ju ära :D Aga vot flirtimisest oleks küll raske loobuda. Mulle tundub viimasel ajal, et see on üks toredamaid tegevusi üldse. Ja ma olen ajapikku selles ka veidi osavamaks muutunud. Kui ma nüüd kloostrisse läheksin... Oi ei, see ei lähe mitte!

Muidu oleks mul kloostrikorda vaja küll. Nagu ikka kombeks, tulevad kõik üritused ja värgid samal ajal või üsna lähestikku ja mina kes ma olen harjunud vastama "hea küll, ma tulen sinna" olen paanikasse sattumas, sest ma ei oska veel kahes kohas korraga olla. Või siis peaaegu korraga, nagu BritA/B. Planeerimisoskus puudub täielikult! Niisiis, lõpetage see küsimast millal sa tartusse tuled, millal sa tallinna tuled, millal sa selle asja valmis teed, millal sa selle teise asja valmis teed. ma võin karjuma hakata :D Ma pean veel palju harjutama! Aga mul vähemalt üks asi, mis on tõstnud mu täiskasvanute staatusesse: kalendermärkmik! Üritan seda hästi korralikult täita. Ja muidugi hästi ilusa käekirjaga, eksole :D Kuigi teleporteerumine oleks siiski meeldivam lahendus....

Kuna ma veel teleporteeruda ei oska, siis ma pean nüüd siit lahkuma, sest mul on vaja linna minna, et tähtsaid asju teha. ja enne seda on mul vaja pidžaamapüksid teksaste vastu vahetada ja oleks tore kui ma juuksed ära kammiks, voodi ära teeks....

prussakas ja budistlikud mõttealged

Läksin mina pissile, istusin mina potile ja mida ma näen? Toru peal seisab üks prussak, kes mõtleb, et ta üksi on. Muidugi ma ehmatasin veidi. Pissil olen ma harjunud ikka üksi käima ja mulle tundus tema kohaolek veidi ebaviisakas. Pealegi, ma pole teab mis aeg enam prussakat näinud.

Aga seal oli, vaatas mulle otsa ja liigutas armasati oma tundlaid ega kavatsenudki kuhugi põgeneda. Ja mina ei saanud teda ära lömastada. Kas oleksin pidanud? Mingi heldimuse tulemusel tundus ta mulle isegi nunnu ja...ikkagi elusolend ju. Dilemma missugune. Terve elu oled näinud, kuidas prussakaid ja sääski ja igasugu putukmutukaid tapetakse ja see on nii normaalne, et inimesed isegi ei mõtle sellele. Aga minul, ullikesel, on neist kahju. Ja siis ma mõnikord tapan neid, sest nii on kombeks ja teinekord mitte, sest see on ju ikkagi tapmine. Ja ükskõik, kas ma tapan neid või mitte, ikka on kuidagi valesti.

Täpselt samamoodi nagu joodikutele raha andmise ja muu sarnasega. Ta joob selle niikuinii maha, ära anna talle midagi, ütleb mõistus. ja siis ma ei anna ja lähen oma teed ja mõtlen, et äkki tema tahtis selle raha eest tõesti bussipileti või piruka osta. Ja siis ma teinekord annan raha ja mõtlen ülejäänud päeva sellest, et tegelikult läks ta ikka odekolonni ostma. Midagi sarnast, nagu Liisiga oli. Kas pole elu mitte keeruline, kui juba sellised pisasjad mõistuse krussi keeravad?


Siis ei tasu üldse budistliku filosoofia poole vaadatagi, sest asjad lähevad üha keerulisemaks. Oled liblikas, kelle tiivalöök toob tormi. Olgu, oleme kõik ebatäiuslikud ja teeme rumalaid asju ise seda endale teadvustamata. Aga siis, kui mõtlema hakata, tuleb välja, et sa oled teinud hirmsaid asju ka täiesti teadlikult. Ja üks sõna või tegu võib valla päästa kes-teab-mille....
Kui juba üks prussak mind nõnda mõtlema pani...

Oi, ma tunnen end viimastel päevadel nii nõmedalt. Tahaksin jälle tohutult vinguda. Mina, see on ebatäiuslikkus kuubis! On loll lootus, et minust saab ehk kunagi asja. Kunagi, kui ma õpin enne tegutsemist mõtelma :) Kunagi, kui ma õpin end distsiplineerima ;)

Aga seniks siis rumalad naljad ja grafomaania!
Muide, selline muusika aitab rahuneda ning end veidi vähemnõmedana tunda :)

Muusika-oraakel

Sälli kirjutas nii:

Leidsin selle Arni blogist, kes võttis selle omakorda Ramloffi blogist. Proovige ka, tulemus võib üsna huvitav olla:) Pane oma playlist shuffle'i peale ja siis vaata, mis lood tulevad ja mis küsimusele vastavad;)

Loomulikult tuleb ka minul see siis läbi proovida :)

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2008 alguseks?
Carla Bruni – J’en connais

J'en connais des qui charment,
Des qui me laissent femme,
J'en connais qui me pâment...
J'en connais des jolis,
Des qui roule comme des filles,
Des qui me piquent mes bodys...

Aga mu prantuse keeletase ei ole arusaamiseks piisav

2. Aasta 2008 põhiülesanne

Земфира - Дай мне руку
Дай мне руку, я пожму её
И расстанемся навсегда
И от скуки, от истерики
Не останется и следа
Но даже волны разбиваются

Vene keel, eksole.

3. Eneseteostus aastal 2008. Minu «mina» 2008. aastal
15 Step - Radiohead

How come I end up where I started
How come I end up where I went wrong
Don't take your eyes off the ball again
You reel me out then you cut the string

Väga paljutõotav, eksju.

4. Rahaasjad aastal 2008.
Bach Cello Suite No1, 4 – Sarabande

Mmm, voogab rahulikult...

5. Sugulased ja naabrid 2008. aastal
Juhan Viiding luuletust lugemas:

„Aastal 1986 ilmus Nädalalehes niisugune kuulutus:
Saadan täisealisi daame seltskonnas. Esietendused, peoõhtud, olengud.
Teenindan korraga ühte isikut...jne jne”

Liis: „Greta, kas sa hakkad prostituudiks?”

6. Kodu aastal 2008.
Lionel Ritchie - Hello
I've been alone with you inside my mind
And in my dreams I've kissed your lips a thousand times
I sometimes see you pass outside my door
Hello, is it me you're looking for?

Panen pitsaposi või mõne kulleriga leivad ühte kappi.
Võibolla mind jõulude eel piilunud päkapikuga?

7. Armastus aastal 2008.
Hedvig Hanson – Sa tuled taas
Sa tuled taas üle tumeda aja
Mu vaikus reedab mind
Sinu tulemisi vajan
Sa tuled taas, sest nii kindlalt tean
See nõidus minu üle teeb olematuks vead

Hahaa! Mingises selle aasta horoskoobis öeldi Kaladele,
et vana arm ei roosteta.

8. Tervis aastal 2008.
Sin with Sebastian – Shut Up and Sleep Me

Eks seks on tervisele kasulik :D
Ma loodan, et ma suguhaigust ei saa...

9 . Partnerlus aastal 2008.
Yo-Yo Ma – Doce de Coco

Rahulik instrumentaal. Et siis harmoonilsed suhted?

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2008.
James Blunt – Wisemen

Look who's alone now,
It's not me. It's not me.

Laenud ja müstika lähevad minust kaarega mööda?

11. Reisid aastal 2008.
Ursula- Süva

Järsku meeletu kiirusega
Bussi tormab suitsiidjas ahv
Päike paistab, särab, paistab, naerab, paistab
Maanteel hääletab Naff-Naff

Nagu Alice imedemaal...sobib!

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2008.
Terminaator – Hoia mind

hoia mind, hoia mind
ära lase mul kukkuda
sinu järgi lendan igavikku
üle mere üle kuristiku
hoia mind, hoia mind
ära lase mul kukkuda
sinu järgi lendan igavikku nüüd ma

Minust saab põetaja? Või on mul nii suured kohustused armastuses,
et karjäär polegi oluline?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2008.
The Pavement – Old to begin

Embrace the senile genius
Watch him reïnvent the wheel
I don't need your summary acts, summary acts
To give into the narrative age
Old to begin
I will set you back, set you back

Ole vanurite vastu viisakas ükskõik mida nad ka ei teeks?

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2008.
Carla Bruni – Ballade at Thirty-Five

Princes, never I'd give offense,
Won't you think of me tenderly?
Here's my strength and my weakness, gents -
I loved them until they loved me.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2008 lõpuks.
Ulima Thule – Saada mind kiusatusse

Saada mind kiusatusse
igal heledal hommikutunnil
imekordselt uuesti
armununa argipäeva

Oo, pattu ja armastust tuleb see aasta nii et vähe pole :D

Väga tore oli. Ma sain kuulata selliseid laule, mille olemasolu ma juba unustasin olin. Igati tore meelelahutus. Tahaks veel suffeldada!

boonuspostitus

Hmm.. ma pean ju veel ühe sissekande tegema :)
See eelmine meeleolu oli paar päeva tagasi ja praegu on nii mõndagi teisiti. Vähem poeetiline või nii. Kui nii võib üldse öelda. Aga jah...Olgu siis nn boonuspostitus. Midagi vähem udust ja kummalist.

Mul on ikka hirmus külm, aga ma ei taha rohkem teed juua ja Liis ei salli seda soojapuhurit. Ega väga hull ei olegi. Liis, muide, räägib juba peaaegu kolmveerand tundi oma SS-ga. Tore taust. Ja ega ma ei kuula, aga siis ma kuulen mingeid huvitavaid osi ja ma jään kuulama ning hakkan muigama :)

Oeh, ja siis ma haigutan! Ja siis ma mõtlen, mida ma veel kirjutada võiksin , et oleks huvitav ja võibolla lõbus, aga ma ei tea, mis võiks olla toredam kui see must-be unenägude üleskirjutus.
Niisiis:

Oli üks maja, mis kuulus mu vanaemale. Mitte üldse selline nagu kumbki minu pärisvanaemadest. Unes aga ma teadsin, et just tema on mu vanaema. See maja oli aia sees. Oli värav ja see vöärav pidi korralikult kinni olema, sest muidu tulevad aeda mingid kollikesed. Tegelikult need kollikesed polnudki hirmsad, aga nad tegid pahandust. Sisse nad ei saanud, aga trügisid küll. Ja minul oli raskusi aiavärava haagiga. Siis tuli aga aiaväravat lausa lahti hoida, sest sinna aeda kogunes hulk inimesi, kes hakkasid nende kollide peletamiseks mingit näidendit maha mängima. Mina jaotasin kõigile lehti teksidega. Igal ühel oli muidugi oma roll ja oma tekst ja minul oli raskusi, et kellele millist teksti anda. Õnneks sain siiski hakkama. Siis algaski näidend.

Aga mina märkasin hoopis oma keskkooliaegset kirjanduõpetajat ja otsustasin, et mul tuleks nüüd tema raamatukogu korrastama hakata. Kuna tähestiku järgi korrastamine võtab liiga kaua aega, teen nii, et panen raamatud riiulisse suuruse järgi. Kõik toimub ikka selles samas majas. Siis jääb see kuidagi kõrvale ja ma näen oma unenäo-vanaisa. Ta viib mu teisele poole seda maja ja ütleb, et seal elavad tema tudengid (tema on mingi õppejõud). Sisemuses on teine pool majast väga ilus ja hipilik. Seinamaalingud ja pitsilised kardinad ja veranda. Aga veranda taga on suur liiklus ja mina imestan, et kuidas aias nii vaikne on. Vanaisa ütleb siis, et liiklus on suur küll, aga sinna tänavasse, kus aiavärav on, ei tule palju inimesi, sest kõik autod sõidavad Karlovasse.

Siis olen ma kuidagi 37. keskkooli sattunud ja otsin garderoobe, aga igal pool on ainult raamaturiiulid :D Ja siis nagu rosinaks ilmub kuskilt välja Harry Potter, kel on esihammaste vahel vahe ja tal pole prille ja ta räägib puhtas eesti keeles. Kõi oli nii jabur, et kui mu kell poleks just siis helisenud, oleksin kindlasti aru saanud, et see on uni!

Ja tänased uned pesin ma hommikul maha. Kahjuks. Midagi põnevat oli küll, ma mäletan.

Aga ma pean lihtsalt ütlema, et Tartus on nii tore olla. Mõtlesin, et tulen siia ainult eksamiks, aga küll on hea, et ma ikkagi natuke varem tulin. Raamatukogus polnud saada ühtegi neist kolmest ramatust, mida mul vaja oli ja inu päev läks suhteliselt luhta, aga vähemalt sain ma natuke hooletusse jäetud sõpradega aega veeta. Ja kui ma koju tagasi lonkisin, siis ma vaatasin, et inimesed naeratavad. Paranoiline nagu ma olen, arvasin ma vanasti, et kindlasti on mul püksilukk lahti, või suu šokolaadiga koos või mida iganes. Aga tegelikult inimesed ongi siin kuidagi rõõmsameelsed. Kui ma Tallinnasse lähen, ma siis vaatan, kas naeratatakse. Minu hüpoteesi kohaselt eriti mitte. Välja arvatud see kummaliselt heledate silmadega vene alaealine..aga tema naeratas ainult mulle :D ja tegelikult oli see rohkem grimass, kui naeratus.

Peaks magama minema....
Head ööd!

Ärge seda lugege!

Ma istusin üksinda seal tillukeses Mustamäe köögis ja ärkasin tasapisi üles. Oli hästi külm ja ma klammerdusin kuuma tassi külge, et veidigi sooja saada. Oli natuke kurb olla. Mitmel põhjusel. Ma siis kurvastasingi, aga mida rohkem ma kurvastasin, seda rohkem süvenes minus tunne, et see kurbus on kuidagi rumal.

Mõnikord ei saa midagi parata, ma tean. Aga tol hetkel sadas lund ja see kole Mustamäe oli puhas, valge ja vaikne. Eufooriat just polnud, aga kurbus kadus ära ja oli kuidagi hea ja mõnus olla.

See on nii tavaline tunne, et sa oled nii pisike ja maailm on nii suur ja sa ei saa tegelikult midagi parata, kui asjad lähevad teistmoodi kui sa tahad ja... ja siis sa vaatad oma Gmaili ja sa saad kirja, milllele sa vastust ei oodanud. Mitte päris see. Aga midagi ikka ja siis sa oled suur ja võimas, sest see asi läks korda, või miski natukenegi õnnestus....

Lumi ja linn. Külm ja valge. Juba lumepudru, aga muidu ilus. Ma tahan Tartusse minna ja ma ootan bussi nr 17a, aga see ei jõuagi kohale kuigi ma pool tundi oodanud olen. On nõme ja ajab närvi, aga tegelikult mulle meeldib, kui loodus näitab, mis ta tegelikult suudab. Bussidest ja põrandasoojendustest hoolimata. Tund ja viisteist minutit hiljem olen bussijaamas. Kohalejõudmine võttis aega ainult pool tundi kauem aga Liis ootas mu ära ja me rõkkasime Tartu bussis naerda. Meeleolukas sõit. Kõik ei ole päris korras, aga ei ole ka viga. Tegelikult see on ikkagi veidi rumal kurbus, aga no mis sa ikka teed! Pealegi, see on selline kurbus, et vahepeal teeb rõõmsaks ka. (Te ei peagi sellest aru saama! Ja ma ei saa isegi aru)

Ahjaa, pilt on Kallastelt Peipsi äärest. Enne lumesid. Itaallase foto-CD jõudis kohale :)

autosõidust ja muust

Koolitus sai läbi ning alustasin sõitu Tallinna. Ma olen vist ikka tõeline liikuv fekaalihunnik, sest minust lihtsalt tuleb mööda kihutada. Närune tunne on küll, kui isegi suured rekkad mööda sõidavad. 90-ga sõitmine on ikka tõeline väljakutse, ma ütlen. Ja ma ei suudagi seda pidevalt järgida sest kuigi on rumal end provotseerida lasta, olen ikkagi inimene. Lasen nad mööda aga ikkagi on ülitobe, kui mingi viimane logu ennasttäis nolkidega mööda sõidab. Ja siis hakkab asula piir ja ta pidurdab järsult 50 peale. Või siis sõidab auto minust maanteel mööda ja viis kilomeetrit hiljem keerab kuskile kõrvalteele. No nii raske oli kannatada minu taga 10 minutit sõita. Või on mul siis tõesti midagi tõsist viga, mida ma ise ei märka? Roheline leht on vist tõeline häbimärk. Ja ega see automudel ka just eriti tõsiseltvõetav pole :D Reklaam see-eest oli väga lahe. Sõiduoskused... nojaa, neid ma ju ise hinnata ei oska. Algaja küll, aga piisava vahemaa (see tähendab, et tagumine ei istu tagumikus kinni) peal ei peaks see natuke ebaühtlane sõit ju häirima? Noh, kui kurvis libedust kartes hoog veidi maha läheb...Muidu on tore sõita. Kuulata tüütuseni palju Anathemat ja nautida imekaunist talvist Eestimaad. Niikaua oli tore, kuni päike silmaauku ei tikkunud. Aga see juhtus ainult mõneks hetkeks.

Nii külm on, et kuidagi ei usu selle võimalikkusesse. Meil siin Mustamäel on alati polaarkliima olnud. Vähemalt külaliste jaoks. Aga nüüd istun ma ise siin arvuti ees teki sisse mässituna ja mõtlen, et äkki peaks kindad kätte panema :D Kuidas ma täna hommikul üldse üles tõusta suutsin (muuseumis), ma tõesti ei tea. Ilmselt motiveeris mind see, et autos ja seal Valgehobusemäel, kus koolitus toimus, on tunduvalt soojem. Ütleks siiski nii palju, et külma ilmaga kaasnev pilvitu taevas oli imeline. No mitu ööd aastas on taevas Eesti kohal nii tihedalt tähti täis? Asi oli seda väärt! Vahtisin muuseumiõues oma kaela kangeks, aga ära tundsin siiski ainult Suure Vankri ja nägin ähmaselt Linnuteed...

Lähen teen roheteed...
Käisin ja tegin hoopis kohvi ja panin kindad kätte. Nii!

Aga koolitus oli päris huvitav. Mitte niiväga teemad, milleks olid turism ja teenindamine, aga kogemus. Mitte nii väga see, millest räägiti, vaid see kuidas räägiti. Olen vist kibestunud humanitaar ja pidev "see müüb" "see läheb peale" ajas lõpuks küll natuke iiveldama. Kõik oli väga tore, aga ma olen ikka veidrik vist. Närvidele hakkas käima! Ja ometi on see elu. Kõik peab muutuma paremaks, kõik peavad muutuma edukamateks, kõik peab üha paremini toimima. Õige ka, sest nii saavad inimesed tööd jne jne, aga miski selles natuke häirib mind. Mulle see kohatine lohakus ja kaos meeldibki. See on see, mispärast siin on põnevam kui Lääne-Euroopas. Sellepärast, et kõik ei ole täiuslik! Aga eks häid mõtteid sai vast ka....Vast ikka. Ainult, et minus süveneb mingi tobe tunne, et kõik on kuidagi mõttetu. Mitte raamatud ja teadmised, küll aga hotellid, mis on koerakujulised või mis asuvad vee all. Jah, väga põnev, aga miks ometi seda vaja on. Need olid lihtsalt lektorite meelest huvitavad näited ja keskenduti siiski veidi tavalistematele lahendustele, aga ikkagi jäi see kuidagi meelde, see tundus nii kahtlane. Raamatute lugemine on palju enam väärt kui see, et ma saan veeta paar ööd veealuses hotellis ja maksta selle eest meeletu summa, rääkimata sellest, kui palju kulub selle hotelli majandamiseks ressursse. Minu elamus on ikkagi see, kui ma saan minna kärestikulisele jõele kanuumatkale. Muidugi on põnev vee all olla, aga selles puudub ehedus, see on kuidagi steriilne ja liiga mugav. Või olen ma lihtsalt liiga konservatiivne?

tilulilu

Hommikul oli nii ilus: pool punast päikesekestast silmapiiril kumamas läbi raagus puude siluettide. Istusin roolis ja mõmisesin oma ette kaduvikku kaduvaid värsse. Autoroolis ei saa ju kirjutada ja pealegi ma lubasin endale mitte enam enne tõesti tugevat tungi ühtegi rida luuletada. Kogu aeg on mingi soov küll, aga.... nii on ka ilus. Ja nii on see iseendale, see ajutisus. Aga kui ma siiamaile pikemalt jään, võib minust lausa looduslüürik saada. Või õigemini - kui ma siinkandis kogu aeg ringi sõidan.

Koolitus oli ka täitsa tore (põhjus, miks ma siia muuseumisse tulin üldse), homme on seda veidi veel. Aga muidu on siin kogu sellest lummavast ilust ja idüllist hoolimata õige pisut üksildane. Ma ei kurda, ma naudin seda, aga nüüd ma viimaks tean, mis on mu tõeline sõltuvus. Ja selleks on suhtlemine. Suhtlemine sõprade ja sümpaatiatega. See pole maaüksinduse süü. Tundsin seda juba eile-üleeile. Kõik on lihtsalt veel poolpühilised ja seepärast kuidagi ära. Ja mõnel, kel on alati aega olnud, on nüüd kiire ja...postkast polegi kirju pungil täis. Ma ei oska kohaneda. Ja nii ma siis kergelt nukrutsengi. Aga see saab varsti mööda, ma loodan. Isegi See-Kõige-Raskem-Kiri sai kirjutatud ja...noh tegelikult oli seda kerge kirjutada, sest viimaks ometi ütlesin välja, mis südamel oli. Ja kõik on kõigest hoolimata hästi. Ja peaasi -rahulikum.

Noh tegelikult...Kuulasin Tallinnasse sõites rongisülidepressiivset muusikat ja koduuksest sisse astudes olin nutma puhkemas. Aga siis tuli uus aasta ja kõik on justkui parem. Vähemalt horoskoobid pakuvad veidi lootust ja palju meelelahutust. Mis siis sellest, et eelmise aastal lubadused ei täitunud või kui, siis suurte mööndustega või kui, siis need ennustused, mis mulle vähemolulised olid. Mis siis, et enne magamajäämist kõiksugused mõtted painavas käivad. Kas minna? Kas öelda? Kas ümbermõelda? Kas on liiga hilja? Kas..? Kas...? Kas...?
Elu on ikkagi vapustavalt huvitav. Mis siis, et vahel kõik ka täitsa persse läheb :)

Täiesti uskumatul kombel sain ma eksami A! Ja mina arvasin, et ma pole ammu nii kehva ja sogast eksamit andnud. Mis ma oskan öelda: hämming!

valgem aasta 2008

2008. aasta algas lumesajuga ja see tähendab, et lihtsalt peab tulema parem aasta. Noh, kõik on rääkinud, kuidas 2007 oli erakordselt kehv aasta ja tore siis, et ta läbi sai. Mitte, et nüüd ma mingit maagilist muutust ootaks, aga mingi sümboolne lõpp see siiski oli ja sümboolselt on mul (ja kõigil teistel ka) nüüd uus algus käes.

31. detsember oli küllatki seltskondlik. Üle saja aasta sain kokku Rainiga, siis tormasin venda sünnipäeva puhul õnnitlema ja viimaks sõitsin bussiga Saueni, et sealt auto peale saada ja Eva juurde jõuda. Seal ma siis suhtelises vaikuses ja rahus Evaga uut aastat vastu võtsingi. Ilutulestikku oli aga isegi sellises väikeses-vaikses paigas küllaga. Me tormasime põllu peale ja kohati tekkis segadus, millisesse suunda vaadata, sest igas ilmakaares oli näha mingisugust kuma ja värviplahvatusi.

Aga muidu oli siiski vaikne ja rahulik ja seetõttu mõnus. Oli tore olla Mustamäelt eemal, sest siin toimub rakettide laskmine sageli Moskva aja järgi. Sellega peaks juba ära harjunud olema, aga vot ei ole. Ja pealegi oli nii tore hommikul (no mis hommik, kell oli 11.30) ja näha aknast puutumatut värsket valget lumekihti, mida vist siin kivilinnas ikka nii naljalt ei näe.

Mingisuguseid aastakokkuvõtteid ma küll ei viitsi teha. Üldiselt oli mul vist parem aasta kui nii mõnelgi teisel, aga mulle tundub või ma vähemalt loodan, et 2008 on siiski parem. Eks ta on minu enda teha. Aga ma ei kavatse traditsiooni rikkuda: pole kunagi uusaastalubadusi andnud ja ei anna ka nüüd :)

• Aga ma nägin üleeile juba peaaegu kirgast unenägu!

• Ja uus aasta tähendab muidugi uud kujundust :) Ei ole siin mingit mugavat harjumuspärasust!

Igatahes ilusat värsket aastat kõigile!
Õnne ja armastust, ma ütlen raisk!