Teisipäev, jaanuar 08, 2008

boonuspostitus

Hmm.. ma pean ju veel ühe sissekande tegema :)
See eelmine meeleolu oli paar päeva tagasi ja praegu on nii mõndagi teisiti. Vähem poeetiline või nii. Kui nii võib üldse öelda. Aga jah...Olgu siis nn boonuspostitus. Midagi vähem udust ja kummalist.

Mul on ikka hirmus külm, aga ma ei taha rohkem teed juua ja Liis ei salli seda soojapuhurit. Ega väga hull ei olegi. Liis, muide, räägib juba peaaegu kolmveerand tundi oma SS-ga. Tore taust. Ja ega ma ei kuula, aga siis ma kuulen mingeid huvitavaid osi ja ma jään kuulama ning hakkan muigama :)

Oeh, ja siis ma haigutan! Ja siis ma mõtlen, mida ma veel kirjutada võiksin , et oleks huvitav ja võibolla lõbus, aga ma ei tea, mis võiks olla toredam kui see must-be unenägude üleskirjutus.
Niisiis:

Oli üks maja, mis kuulus mu vanaemale. Mitte üldse selline nagu kumbki minu pärisvanaemadest. Unes aga ma teadsin, et just tema on mu vanaema. See maja oli aia sees. Oli värav ja see vöärav pidi korralikult kinni olema, sest muidu tulevad aeda mingid kollikesed. Tegelikult need kollikesed polnudki hirmsad, aga nad tegid pahandust. Sisse nad ei saanud, aga trügisid küll. Ja minul oli raskusi aiavärava haagiga. Siis tuli aga aiaväravat lausa lahti hoida, sest sinna aeda kogunes hulk inimesi, kes hakkasid nende kollide peletamiseks mingit näidendit maha mängima. Mina jaotasin kõigile lehti teksidega. Igal ühel oli muidugi oma roll ja oma tekst ja minul oli raskusi, et kellele millist teksti anda. Õnneks sain siiski hakkama. Siis algaski näidend.

Aga mina märkasin hoopis oma keskkooliaegset kirjanduõpetajat ja otsustasin, et mul tuleks nüüd tema raamatukogu korrastama hakata. Kuna tähestiku järgi korrastamine võtab liiga kaua aega, teen nii, et panen raamatud riiulisse suuruse järgi. Kõik toimub ikka selles samas majas. Siis jääb see kuidagi kõrvale ja ma näen oma unenäo-vanaisa. Ta viib mu teisele poole seda maja ja ütleb, et seal elavad tema tudengid (tema on mingi õppejõud). Sisemuses on teine pool majast väga ilus ja hipilik. Seinamaalingud ja pitsilised kardinad ja veranda. Aga veranda taga on suur liiklus ja mina imestan, et kuidas aias nii vaikne on. Vanaisa ütleb siis, et liiklus on suur küll, aga sinna tänavasse, kus aiavärav on, ei tule palju inimesi, sest kõik autod sõidavad Karlovasse.

Siis olen ma kuidagi 37. keskkooli sattunud ja otsin garderoobe, aga igal pool on ainult raamaturiiulid :D Ja siis nagu rosinaks ilmub kuskilt välja Harry Potter, kel on esihammaste vahel vahe ja tal pole prille ja ta räägib puhtas eesti keeles. Kõi oli nii jabur, et kui mu kell poleks just siis helisenud, oleksin kindlasti aru saanud, et see on uni!

Ja tänased uned pesin ma hommikul maha. Kahjuks. Midagi põnevat oli küll, ma mäletan.

Aga ma pean lihtsalt ütlema, et Tartus on nii tore olla. Mõtlesin, et tulen siia ainult eksamiks, aga küll on hea, et ma ikkagi natuke varem tulin. Raamatukogus polnud saada ühtegi neist kolmest ramatust, mida mul vaja oli ja inu päev läks suhteliselt luhta, aga vähemalt sain ma natuke hooletusse jäetud sõpradega aega veeta. Ja kui ma koju tagasi lonkisin, siis ma vaatasin, et inimesed naeratavad. Paranoiline nagu ma olen, arvasin ma vanasti, et kindlasti on mul püksilukk lahti, või suu šokolaadiga koos või mida iganes. Aga tegelikult inimesed ongi siin kuidagi rõõmsameelsed. Kui ma Tallinnasse lähen, ma siis vaatan, kas naeratatakse. Minu hüpoteesi kohaselt eriti mitte. Välja arvatud see kummaliselt heledate silmadega vene alaealine..aga tema naeratas ainult mulle :D ja tegelikult oli see rohkem grimass, kui naeratus.

Peaks magama minema....
Head ööd!

2 ...kaja:

Ingli nahas Kurat ütles ...

Kallike, see hüpotees on sul tõesti õige, ka mina olen seda märganud. Üldse on Tallinna inimesed kuidagi vastikumad ja ebasümpaatsemad kui Tartu inimesed.

Tulles unenägude juurde, siis ma nägin ka hiljuti mingit väga imelikku unenägu (ma usun, et kui mul tahtmist rohkem tuleb, siis kirjutan sellest ka oma bloogi). Tean, et pidin minema USA-sse kuskile kantriosariiki, lõppkokkuvõttes jõudsin Venemaale välja ja otsisin sealt lennujaama, et saaks Hawaiile lennata, aga Hawaii ei olnud mitte Hawaii vaid hoopis Kongo :D

Unknown ütles ...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post:amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.