Esmaspäev, september 15, 2008

täiesti mõtttetu unejutt keset päeva!

Olin hästi tubli ja armas ning sundisin end ärkama ebainimlikult vara. Kõik selleks, et olla tubli koolilaps ja ilusti kella kümneks loengusse jõuda. Mingis poolkoomas, õigemini küll täisunes tegin läbi rongisõidu, millega ma enam üldse harjunud ei ole. Kõik oli täiesti tore ja talutav ja muusika oli ka mõnus kuni hetkeni, mil taipasin, et see tõprake-rongike jääb hiljaks. Vaatasin närviliselt kella ja ...Kui Greta Tartusse jõudis, olid tunnid juba alanud. Võibolla mõni eriti entusiastlik inimene (näiteks rebane) läheks kohale ka 20-minutilise hilinemisega. Pardoon, mina see inimene teps mitte ei ole. Esiteks oli mul suur pissihäda ja teiseks oli mul liiga palju pakke ja kolmandaks....Kindlasti leiaks midagi ka kolmandaks, kui vaja oleks.

Viisin oma kraami seltsi, mis minu jaoks ikka on lisaväärtust leidnud just pakihoiuruumina. Siis läksin ja suhtlesin ühe mitte kõige toredama klienditeenindajaga ja siis teisega, kes oli kui mitte toredam, siis vähemalt rahulikum ja mitte varahommikul kriiskavana mõjuvalt (mida ta küll polnud) Oiappikeneeiminateidküllaidataeisaaaaa.

Nüüd olen raamatukogus ja tunnen, et ma ei funktsioneeri üldse mitte. Ajusurma moodi tunne on. Kohvi olen joonud, porgandit olen söönud, aga tunne on selline, et viskaks kõik nurka, otsiks lähima mugava ja sooja voodi ning magaks nii umbes terve sajandi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas vanasti ma sageli unes seda, et läksin kooli esimesse tundi padja ja paksu tekiga ja mõnulesin siis toredas poolunes. Kui ma seda päriselt teeks? Huvitav, kuidas suhtuks sellesse õppejõud? Võibolla ta pahandaks, et tema loengusse magama tullakse. See poleks siiski isiklik. Mingeid asju on ju ehk alateadvuse tasemel üldsegi parem omastada?

Oeh, ma pean nüüd veel klienditeenindajatega suhtlema. Ja praeguses seisukorras mulle tundub küll, et ma suudan endast jätta täiesti debiilse mulje. Üldiselt ma olen morning person ja käin inimesetele oma hommikuse reipusega närvidele. Aga vahel on sellised jubedad hommikud, õigupoolest lausa ennelõunad, et... Need on need samad hommikud, mil ajan kohvitassi voodisse ümber, mäkerdan uue ja puhta pluusi kokku hambapastaga, ajan maha riiulitäie purke ja leian pärastlõunal juustest maisihelbeid...

Pean vist kasvõi platseeboefekti lootuses ühe kohvi kõrri kallama. Ja siis hakkab loeng. Aga mina unistan ainult voodist. Üsna täpselt sellisest, nagu pildil.

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Püsi ilusasti seal raamatukogus. Ma jõuan ka teisipäevaks sinna ;)