Pühapäev, september 28, 2008

Tartu periood ongi alanud. See jutt sellest, kui eriline see linn on, pole just eriti orginaalne ja üsna läilaks kipub sellline tõdemus ka muutuma ent ometi see ei muuda fakti, et peamiselt juhtuvad igasugused veidrad ja kiiksuga sündmused just seal. Muidugi, muidugi on see loogiline, sest statistilisest aspektist veedan ma seal linnas siiski kõige rohkem aega. Aga see pole põhiline.

Tartus lihtsalt on midagi imelikku. Ükspäev istusin ma nimelt raamatukogus ja lugesin maailmakirjanduse loengutega seotud materjale, kui minust möödus üks punahabe. Soovis mulle jõudu ja ma tänasin. Siis küsis ta aga, kas ma's teda ära ei tunnegi. Ee...eeei. (Ma nimelt ei tunne ühtegi punahabet.) Natuke ebamugav on sellistes olukordades ikkagi. Mul on olematu mälu ja tähelepanuvõime on ka minimaalne. Et äkki ma ikkagi tunnen teda, aga ei mäleta? Eeeeeeei, vastasin ma siiski. Mina olen I.R. pobises ta siis veidi häbelikult endale habemesse. Ja, ma tean luuletaja IR-i küll, aga miks ma peaksin teda tundma? Füüsiliselt jäi suu kinni, aga kujutluspildis vajus lõug lausa kandadeni. Terve päev otsa oli imelik olla.

Siis käisin ma nõnnanimetet viineripeol, kus ma olin väga edukas, sest suutsin piisavalt pikka vestlust arendada ka inimesega väljaspool väga-väga kitsast ringi. Inimesega väljaspool seltskonda, keda ma ei karda, st kelle ees ma ei karda end lolliks teha, sest nad juba teavad, milline loll ma olen. Oma roll sellel suurel julgusel oli muidugi ka alkoholil, aga siiski. Alkohol oli mõjus. Tehtud sai rumalusi - vahetati blogiaadresse. Oh õudu, ma loodan et inimene selle aadressi unustas. Mina tema oma ei unustanud ja käisin tegelikult juba seal nuuskimas. Lihtsalt kui ta siin loeb, et tal siis natuke ebamugav oleks (kui ta on minusugune).

Aga peale toda pidu korjasime endale Piretiga sappa eht-erakordse väga purjus noormehe, kes oli kindlasti üksjagu edev, aga kes oli siiski nii ääretult põnev oma ingilsekeelsete Joyce'i ja Shakespeare'i tsitaatidega. Ja tema hämmastav andunud poeetika austamine. Mina, kirjandusteadusega nakatunu, lausa kadestasin tema entusiasmi ja innustumust kirjandusest. Tundus nii vales ajastus olev tüüp. Dekadent, nagu ütles Mart. Romantik, nagu tundus mulle. Väga tüütu oli temaga koos terve pikk Tähe tänav läbi käia, aga tema isik ikka veel kummitab mälupiltides. Hämmastav ja erakordne.

Kolmapäev kujunes, aga täpselt selliseks nagu filmis "Waking Life". Sarnaselt tolle filmi peategelasele liikusin päev läbi ühe inimese juurest teise juurde. Istusime erinevates kaunites paikades ja igaühel oli öelda midagi sellist, mis tundus väga oluline, väga sügavmõtteline ja sugugi mitte klišeeline. Ja kõige lõpuks toodi mulle raamatukokku iseküpsetatud saia. No nii veider on see kõik. Mitte sai ei olnud veider, aga just saia toomine.

Maal on jällegi tohutult ilus. Neljapäeva hommikul sõitsin autoga tööle kesk tihedaid ja kohati pea läbipaistmatuid udusid. Oli kole sõita, aga kole ilus oli ka. Eriti veel siis, kui päikesekiired udust läbi tungisid. Ja vahtrad on nüüd juba täiesti värvilised. Maantee ääres on üks lõik, kus mets lausa põleks - kõik on nii intensiivselt punakollane. Aga mul pole enam fotokat. Mis ehk ongi hea, sest muidu tuleks auto peatada iga viie minuti tagant, et ühte järjekordset imekaunist vaadet pildile püüda.

(Seda juttu kirjutasin pühapäeval. Siis tuli mul kuhugi joosta ja tekst jäi pooleli, mõtted kadusid. Niisiis jääb see tekst ilma ilusa lõputa, ilma ilusa moraalita)

3 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

kas nüüd on minu kord oma blogisse sissekanne teha?

bret ütles ...

a kellele sa andsid oma blogi? kle, ma ka andsin oma aadressi, aga purjuspäiselt olen ma ju üldse superstaar.

Maia ütles ...

Muuseas, ära sa üldse loodagi mitte, Greta. Ma hoian sul silma peal.