Teisipäev, detsember 23, 2008

päev enne jõululaupäeva - kaootilised märkmed

Äratus kell kaksteist, kui isa välja läks. Tegin silmad lahti, väljas oli valge, hetkeks valge. Praegu, poolteist tundi hiljem, olen ikka veel hommikumantlis, arvuti kõrval tühjaksjoodud kohvitass ja õuest ronib tuppa hämarust. Laualamp peab põlema. Ma pole täna midagi teinud, üks kirjutis Piretile välja arvata. See, mis teiste jaoks on aja raiskamamine, on minu jaoks quality time. Natuke võimalust üksi olla, natuke mõelda, ei isegi mitte mõelda, lihtsalt olla.

Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.

Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.

Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.

Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.

Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.

Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.

EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.

3 ...kaja:

K. ütles ...

just! minu meelest piisab kaa okstest väga ilusti :)

Anonüümne ütles ...

Ma olen kogu aeg mõelnud, mida kuused küll mõtlevad, kui ma neile saega külla tulen :D
Kuuseokstest ei piisa üldse. Üldsegi mitte... Nii et jah, olen süüdi. Paradiisi nagunii ei saaks, nii et võin neid patte kerge südamega hingele juurde koguda.

L ütles ...

mina tegin endale jõulukuuse hoopiski kõrkjatest, samblikustunud raagus puuokstest, lepakäbikestest ja pajuvitsakestest- kuigi- milles vaesed kõrkjad ja vitsakesedki süüdi olid? :S