Pühapäev, detsember 07, 2008

argipäevaõelus

Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.

Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.

2 ...kaja:

L ütles ...

Minu arust ei peaks küll koerakakajunne kilekotiga prügikasti viskama- mis kasu sellest nii on, igal koeraomanikul peaks hoopis väike kühvel püksitaskus olema, millega siis kakahunnikud põõsa alla matta saaks, mõtle vaid kui lopsakad põõsad meil siis oleksid :D (ja kui sitased taskud :P)

Anonüümne ütles ...

Mina nägin kunagi kevadel, kuidas üks muhe vanaisa kõndis mööda tänavat, õllepudel käes, ja siis äkki seisatas, vaatas hiilivalt ringi, et kedagi nägemas ei oleks, ja poetas pudeli murule. Siis ma ei mõelnud temast enam kui muhedast vanaisast vaid kui ilgest vanamehenärakast (oleks pidanud käratama, ausõna, sest prügikast oli vaid paari sammu kaugusel).


P.S Sa loed jälle seda raamatut, mida mina olen ka lugenud... Viska see kohe minema!!!!