Hai capito?*

Eile oli see ajalooline päev, mil käisin esimest korda itaalia keele tunnis. Au ja kiitus Itaalia riigile - kursus on tasuta. Midagi erilist see ilmselt pole, aga kui õppida koos õpetajaga, siis on sel siiski hoopis teine maik, kui seda teha täitsa üksi. Alguses sain lahendamiseks ülilihtsaid harjutusi ja tundsin end nagu suur kunn kunagi. Aga siis tulid raskemad harjutused ja tekst, mida lugeda ja siis tulin pilve pealt alla. Sõnu, mida ma ei tunne, on väga väga palju. Kuna mul nüüd aga tekstid on, saan sõnu sõnaraamatust otsida. Mis mulle väga meeldis oli see, et kogu õppetöö toimus täielikult itaalia keeles. See tähendab, et kui tuli ette mõni tundmatu sõna, siis õpetaja seletas selle lahti või joonistas tahvlile pildi. Kõigest ma küll siiski aru ei saanud, aga üldiselt selline stiil mulle meeldib.

Muidu on keeleoskusega lood sellised, et mõnel päeval läheb hästi, mõnel halvasti. Kui räägitakse just nimelt minuga, siis saan aru ja oskan isegi võrdlemisi mõistlikult vastata. Räägivad itaallased aga omavahel....oi, kohati täitsa võimatu. Ja siis kohati ei saa ma aru ka kõige lihtsamatest küsimustest. Küllap näen välja nagu viimne imbetsill. "The lights are on, but noone's home." Vaatan otsa ja mõtlen omaette: möhh? Sest ikka ja jälle tullakse just minu käest küsima, et mis rong mis kell kuhu läheb jne jne.

Sõnu ja fraase tean üldiselt väga, aga need, mida tean, tunduvad olevat hästi ajju kinnistunud. Sest lihtsa seltskondliku vestluse, TV- ja raadiouudiste puhul hakkavad teatud sõnad mõne aja pärast korduma. Ja mõne sõna olengi täiesti ilma sõnaraamatu abil ära "tõlkinud" ja kasutusse võtnud. Neid sõnu on muidugi väga vähe, aga need on tõesti hästi selged. ja muidugi on need sõnad sellised, mis sarnanevad mõnele inglise või prantsuse sõnale. Aga siiski....

Niisiis, kuni vestlus ei muutu väga spetsiifiliseks, väga tuliseks ja kiireks, saan sellest ja teisest aru. Enamasti olen ma muidugi siiski passiivne kuulaja ning kui ma aru ei saa ja keegi teeb nalja, eks ma siis naeratan ka - nagu ullike või imbetsill. Ei taha ju endale liialt tähelepanu tõmmata ja inglisekeelset seletust paluda. Vahel aga mind siiski märgatakse ja siis jutustatakse mulle kogu lugu inglise keeles ümber. Siis olen ma tänulik. Sellegipoolest, mulle tundub veidi imelik, kui kõik miinus üks seltskonnas on itaallased ja vesteldakse inglise keeles. Eh, parem ikkagi kohalikus keeles. Iga päevaga saan rohkem aru.

Kõige raskem on aga see, et keelt kasutatakse tõesti väga ökonoomselt. Tüüpiline käibefraas on va bene (hästi, olgu, ok), aga kohati muutub see (siinkandis) va be' ks ja kohati va bo'ks. Ja selle asemel, et küsida, (tu) hai mangiato?, küsitakse lihtsalt mangiato? Suhteliselt keeruline aru saada ju. Mis tunne oleks, kui keegi küsiks sinult lihtsalt söönud? Oleks ju veider, eks?
__________
* kas said aru?