Teisipäev, märts 17, 2009

keegi ei öelnud, et see saab lihtne olema

Keegi ei öelnud, et see saab kerge olema. Tegelikult lugesin foorumitest täpselt vastupidiseid väiteid. Aga seda, et ma siia tulin, ma ei kahetse. Vaatamata minu naeruväärselt ebakindlale majanduslikule olekule tunnen end siin hästi. See, et raha sulab meeletu kiirusega ja tööd ei ole, teeb oleku vahel väga näruseks. Eestis, tundub, oleks kõik võrratult lihtsam. Aga just selle eest ma ju põgenesingi?

Käisin vaatamas võimaliku töökohta ühes hostelis. Mõnusad poisid: üks oli punapea suure lokkis juuksepahmakaga, vist iirlane, teine pikajuukseline ja habetunud birminghamlane. Tartu-maiguline boheemlaslik õhkkond. Jaa, kuidas mulle see meeldis! Aga....töötamise eest antakse voodikoht ja täpselt nii palju raha, et selle eest on võimalik osta üks odav lõunasöök päevas. Tundub siiki natuke vähe. Eriti kuivõrd töötama peab 24tunnistes vahetustes. Ma tõesti ei tea, kas on reaalne loota siiski midagi enamat. Aga ma loodan (veel).

Hostel asus muidugi saatuse irooniana täpselt, tõesti täpselt seal, kus ma eelmist töökohta luuramas käisin. See oli see töö, kus inimestele tuli Vatikani ekskursioone pähe määrida. Noh, sellega läks nii, et ma lihtsalt ei ilmunud enam kohale. Ebamugav olukord. Minu nägu pidi ju vist ikkagi meelde jääma. Mida teha? Hiilida ja loota, et ma jään märkamatuks? Muidugi tobe, aga nii ma ilmselt tavaliselt käituksin. (Tartus on näiteks siiamaani üks pood kuhu ma ei lähe, sest loobusin ilmatuma ammu aega tagasi nende tööpakkumisest.)

Aga siin olen ma kuidagi teistmoodi ja nii astusin ma julgelt ligi ühele neist tüdrukutest, kes seda tööd enne mind tegi ja kes seda vist ka täna ja homme teeb. Küsisin, et kuidas läheb. Ei läinud. See oli tema jaoks vist juba neljas päev täiesti ilma mingisugusegi teenistuseta. Soomes oli ta olnud füsioterapeut, aga siin Roomas....nojah. Hostelitöö tundus endiselt närune, aga vähemalt stabiilne.

Astusin hostelist läbi, tulin sealt ära, ta oli veel tänaval. Rääkisime juttu ja viimaks läksime koos lõunat sööma. Rääkisime veel ja neljapäeval saame uuesti kokku. Mul on lootus saada tema kaudu tasuta itaalia keele kursustele. Rääkisime maast ja ilmast, peamiselt sellest, kuidas seal põhjas on lihtsam, kodusem jne. Ja sellest, kuidas ikkagi tahaks kõigile raskustele vaatamata vähemalt veidi aega siin olla. Oli natuke masendav, aga samas oli hea sellest kellegagi rääkida. Ja sõprus arenes nii kaugele, et enne, kui laskusin treppidest alla metroosse, me lausa kallistasime. Midagi ei ole parata - inimesed on siin sõbralikumad. Isegi külmad ja reserveeritud põhjamaalased (nb, see oli teine kord elus, kui ma teda nägin).

Võibolla õnnestub mul vabaneda oma suhtlemispuudest? Oi, kuidas ma ei taha rääkida telefonis võõraste inimestega. Eestis on see raske, aga siin veel kolm korda raskem - mina ja minu minimaalne itaalia keel! Kuidas mulle ikka meeldib end rasketesse olukordadesse asetada. Heh, aga kummalisel kombel see ei olegi parimatel päevadel nii väga raske. Ehk sellpärast, et muud võimalust ei ole. Ehk sellepärast et helistamat jättes on rohkem kaotada kui helistades? Ma ei tea. Aga kõik päevad ei ole parimad päevad ja praegu ma lükkan erinevatele numbritele helistamist edasi - sest mõte itaaliakeelsest telefonivestlusest, mis sujuks tõrgeteta, mõjub ulmeliselt. Kõiki kõnesid alustan nii: buongiorno, parla inglese? Mõnikord veab, mõnikord mitte...

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Uhh, juba petad mind mingi soomalannaga! Vähe sellest, et sul juba IP kaelas on, nüüd juba võõrad naised kah, urr...

armukadedusest roheline liis