elus, ikka elus

Tibukesed, teil on täiesti õigus. Ma pole tõesti tükk aega bloginud ja ausalt öeldes, mida suuremaks lõhe kasvab, seda raskem on seda ka ületada. Kuigi mõned inimesed, kes ise kohvi ei joo, väidavad, et isegi see kui ma kirjutaksin sellest, kuidas ma hommikuti kohvi joon, oleks huvitav, ma ise seda eriti uskuda ei taha. Aga kohvi joon ma küll ja mitte ainult hommikul. Sest kohv on siin peaaegu nagu hapnik või vesi. Või siis nagu pasta. Ühesõnaga – oluline. On kohvijogurtid ja igasugused kohviliköörikommid ja kohviga valmistatud magustoidud (nt. jumalik tiramisù), paljudest erinevatest kohvijookidest rääkimata. Aga pastajogurtit või pastamagustoitu pole ma veel kohanud.

Elu on siin muutunud mingis mõttes iseenesestmõistetavaks. Bussiga ühest kohast teise sõitmine ei tekita enam surmahirmu ja teatud iganädalased tegevused, näiteks itaalia keele tund, on ka mõnusalt sissekulunud. Aga siis ma “ärkan” keset bussisõitu ja mõtlen:vau, ma olen Itaalias. Ja siis ma mõtlen, et see on nii tore, nii mõnus ja ma tunnen, et vaatamata sellele, et olen kohutavalt flegmaatiline ja räägin pärismaalaste keelt üsna napilt, sobin ma siia. Aga see, kuidas needsamad pärismaalased 24kraadise päikesepaistelise ja tuulevaikse ilmaga pikkades mustades mantlites käivad, võtab mind endiselt sõnatuks. Minul on küll hirmus palav. Kes on metrooga sõitnud, teab ehk, kui lämbe seal on. Nüüd, ma kardan, jõuab kätte aeg, kus maa all metroos on tegelikult jahedam, kui maa peal. Samuti ei suuda ma mõista, miks kõik mehed kannavad alati ainult erksat värvi sviitrit ja triiksärki ja kõik naised kannavad ainult musti ja tumelillat värvi riideid. Müstika. Mina oma kollase seelikuga ei sobi kohe kuidagi tänavapilti :)

Ma ei tea, kas see õhust, toidust või seltskonnast, aga tasapisi hakanud ka minus arenema naaberlik suhtumine prantslastesse. See on umbes samasugune tunne, nagu suhe eestlaste ja lätlaste vahel. Muidugi ei ole tegemist mingi vihavaenuga, aga kerge tögav suhtumine on küll tuntav. Jalgpalli ei ole ma siiski veel armastama õppinud. Veinidest, peale selle, kuidas konkreetselt nina all klaasis olev vein maitseb, ei tea ma endiselt tuhkagi. Pitsat ma ise küpsetanud ei ole, aga minu esimene katse pasta carbonarat valmistada õnnestus üllatvalt hästi. Kartulisalat, see-eest, maitses kohutavalt. Kreeka jogurt lihtsalt e i o l e hapukoorega võrreldav. Või vähemalt mitte see jogurt, mida mina proovisin.

Berlusconi on aga lihtsalt absurdne. Sest ma ei suuda kohe mitte kuidagi aru saada, kuidas ta võimul saab püsida. Erinevalt itaallastest ei hakka ma sel teemal kirglikult rääkima. Puudub sõnavara ja poliitikast püüan nii palju kui võimalik, eemale hoida. Aga ma ei saa siiski aru, kuidas on selline tegelane võimalik. Tahes-tahtmata meenutab ta mulle kaasaegset varianti mõnest trikster-jumalast või siis tulnukat teiselt planeedilt, kes on siia tulnud, end ühe riigi etteotsa seadnud ja enda lõbustamise nimel absurdustega tegelema hakanud.

Sama absurdne on aga see, kuidas igas telesaates, mida ma jälgima olen sattunud, esinevad velined. Need on napilt rõivastatud tibid, kes tantsivad, laulavad ja teevad muid kummalisi asju. Kujutaga, ette et vaatate mälumängu (mina vaatan aeg-ajalt L'ereditad). Küsitakse küsimusi, võistlejad vastavad neile, valitseb selline kerge meelelahutuslik teadmiste omandamiste meeleolu. Ja siis tuleb küsimuste küsimisse paus ja velined asuvad innukalt muusika saatel nabasid välgutama. Paar minutit enne jagasid nad aga asjalikult ja võrdlemisi intelligentselt lisaseletusi saates esitatud küsimuste ja vastuste kohta :)

Igav siin küll ei hakka :)