tulevik või nii

"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.

Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.

Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....

Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.