Kolmapäev, oktoober 14, 2009

Nüüd on külm ja pime ja ma võiksin tõepoolest magada nii neliteist tundi järjest. Tahaksin panna raamatud padja alla ja loota, et kõik mis seal kirjas on imbub minusse läbi kõrvade. Siis oleks niivõrd palju lihtsam, sest jõudu ei ole. Entusiasm esialgu veel on, aga kauaks seda jätkub, kui jõudu ei ole. 1000 + n lehekülge nädalas kõlab väga jubedalt, aga kummalisel kombel on see täitsa nauditav, sest kui seminarides tõesti diskuteeritakse, siis saan ma tohutul kombel targemaks. Ja targemaks (isegi kui see on rangelt võttes ebapraktiline tarkus) olen ma alati saada tahtnud.

Soov kirjutada Maailma Parimat Romaani on jälle suureks paisunud. Arvan, et täna õhtul, peale seda, kui ma viimaks olen lõpetanud selle ülimalt raskeks ja tüütuks osutunud kirjatükiga, teen endale tassitäie teed ja jõllitan pikalt tühja valget Open Office writeri akent.

Sügis on nii melanhoolne, nii piinav-pime ja selles on nii palju masohhistlikku naudingut. Eriti veel kui kuulata niisuguseid laule ja mõelda sellest, kuidas asja eest teist taga tahaks nutta ämbritäie pisaraid....Ometi on alles oktoober.

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Gretakene, ei ole asjad yldse nii hullud, on pime ja kylmem kui paar kuud tagasi aga varsti on kevad k2es j2lle ;)