Neljapäev, oktoober 08, 2009

Vahetevahel on peale mõne raamatu läbilugemist tunda, kuidas see tekst ikka kumab ja kumab edasi ja kui miskit ise kirjutada, siis oleks kõigel kirjutatul justkui selle raamatu autori hääl. Ei, mitte perfektne, kuid ometi nii mõjus, et ka kõige tühisem vastav stiilis kirjutatud lause mõjuks tõelise briljandina muidu nii hallide ja igavate lausete seas.

Niisuguseid raamatuid jääb üha vähemaks. Sellist laadi sisseelamisel on lapsik maik juures. Aga mina arvan, et need keskealised blaseerunud isikud lihtsalt ei suuda olla piisavalt empaatiavõimelised ja nii muigavadki nad irooniliselt, kui keegi vaimustatult mõnest äsjaloetud romaanist räägib. Eks ma muigan nõnda isegi, kui keegi räägib mulle sellest kuidas ta lausa vihastab selle peale, mida või kuidas autor miskit kirjutanud on. Ja nüüd, häbi küll, olen end ise lasknud ära petta ühel romaanil, tundes tugevaid antipaatiaid ja sümpaatiaid ning pettumust loo lõpu suhtes, vihastanud, kurvastanud, vahepeal autori stiilist surmani ära tüdinenud, siis jälle naernud, kurvastanud, rõõmustanud...


0 ...kaja: