Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?