Maine mammona meid kord hukutab!

Hoolimata sellest, et üritasin olla see aasta erakordselt tubli ja kogusin minimaalselt maist mammonat, kujunes asjade tassimine ühikast autosse kergeks katsumuseks. Laisk nagu ma olen, eelistasin ühte suurt kotti mitmele väiksele (et ikka vähem kordi edasi-tagasi peaks käima) aga kotti oli pea võimatu mugavalt alla tassida ja juba kümnendal sammul toast lifti poole sain aru, et kott on saatanast ja püüab mind lämmatada. Olles aga siiski sellistest tühistest pisiasjadest üle, tarisin kotti turjal vapralt edasi. Noh jah, vingusin ja vigisesin muidugi küll. Liisile. Tema tassis samal oma kõlisevat. Jaa, kõlisevat oli tal kohe oma kolm või neli kastitäit. Neli kastitäit purke, mis kõlisesid igal pöördel ja mitte perfektselt siledal asfaltil. Aga Liis kodukülla me siiski jõudsime ja mitte üksainuski purk ei läinud tee peal katki. Ma ei tea, kuidas küll jäid lood Liisi egoga, sest kuus aastat ühikasse moosipurke koguv noor naine kes on nende 300 km kaugusele transportimise eest nõus ka raha maksma, ei saa ju olla päris normaalne. Ja seda arvamust ma nüüd vaka all küll ei hoidnud. Eriti siis kui purgid mõnel auklikumal teelõigul jälle kisama pistsid. Vot!

Mis aga minusse puutub, siis ega minagi lihtsalt ei pääsenud. Ikka see hiigelmõõtudes kott, mis mingil määral muutis minu arusaama maailmast asjadest. Enne arvasin ma nimelt, et ukse avamine ja korterisse sisenemine on lihtne. Siis aga selgus et sugugi mitte. Tavaline aseta fonovõti lukule, oota piiksu, ava uks ja sisene muutus tari kott ähkides üles kolmest trepiastmest, koba taskus võtmete järgi, jää kotiga ukse vahele kinni, pressi kott uksest läbi pilla autovõtmed maha, ava uuesti uks, kuku pepuli, tõuse püsti, roni ähkides kolmandale korrusele, pressi kott jälle ukseaugust läbi.

Ja siis pärast kogu varanduse üles toomist avasta, et tuba näeb tavapärasest veel sada korda korratum välja. Tere tulemast minu koju prügikonteinerisse!