Kolmapäev, märts 30, 2011

- Tead, juba päris tükk aega on nii olnud, et ma pole üldse mitte millegi pärast muretsenud. Nii hea on olla...
- See on vanadus, Greta!


No kui see ongi vanadus, siis mis mul saakski selle vastu olla?  Muidugi, kui ma nüüd väidaksin et see umbes kuu aega tagasi niivõrd tähendusrikkasse vanusesse jõudmine üldse muretsema ei pannud, siis oleks see nii suur vale, et hakkasite mind ahelsuitsetajaks pidama. Veerandsajandivanuseks saamine on nagu mingil viisil tähenduslik, aga veerandsajandi vanune olla? Noh, umbes kuu aega olen seda juba praktiseerinud ja on täpselt nii nagu ma tegelikult juba ammuilma teadsin - äi ole sääl miskit erinevust võrreldes veerandsada miinus üks või oletatavasti  ka veerandsada pluss üks vanuses olemisega!

Või siis natuke ikka? Natuke naljakas on see, et näiteks feissbukis kogemata või meelega vanade klassikaaslaste pilte vaadates, nende kellega igapäevases elus peaaegu üldse kokku ei satu, imestan ja üllatun selle üle, kuidas küll kõik nii vanad ja khõmmm... veidi närtsinud välja näevad! Mõned on päris priskeks ka muutnud. Mina aga saan pidevalt alusetuid komplimente selle kohta kui "pisikeseks" ma jäänud olen! Ärge muretsege - küll ma varsti kõik kilod jälle tagasi mugin! Igatahes eelmise teema juurde tagasi tulles - nad piltidel sellised veidi hirmutekitavad "täiskasvanud" inimesed! Kusjuures elusast peast seda tunnet ei teki. Siis on inimesed ikka sellised nagu nad on alati olnud. Aga piltidel...tjah!

Kuna ma näiteks kooli kokkutulekutel pole käinud (vabandust, aga kohe kuidagi ei kutsu), siis ma ei tea ka seda, mida nad orkutis või feissbukis ei kirjuta ja mida nad õigupoolest teevad või mida nad on saavutanud.  Sest kahekümneviiendaks, nii tähenduslikuks eluaastaks justkui peaks juba mingisuguseid saavutusi olema? Mind küll provotseeriti niisuguse küsimusega. Et mis see minu kõige suurem saavutus on. Ma ütlesin: "Mäh!" Või kui mitte just mäh, siis midagi sellesarnast küll. Võib-olla ütlesin hoopis: "Boh!" See on ju palju eksootilisem mühatus! No mis häälikuid ma oma mühatuse tarbeks ka ei kasutanud, mühatus oli see nii või teisiti.  Ei ole mõtet minu käest seesuguseid asju küsida! Hoolimata sellest, et ma pole (veel) suutnud valmistada Tarkade Kivi või kirjutada Surematut Teost, olen ma vast nipet-näpet ikka saavutanud ka. Aga oma suurest edevusest hoolimata olen ma tagasihoidlik inimene ja mis ma neist pisiasjadest ikka räägin.

Üks asi, muidugi, pole kohe mitte kuidagi pisiasi. Aga see on nii suur asi, et sellest ei saa ka nagu eriti hästi rääkida. Ja see ei ole ju mitte mingi saavutus, see on ise minu juurde ära eksinud (nagu parimate asjadega elus ikka kipub olema), sisse pugenud ja nii suureks ja oluliseks kasvanud, et mu hing ei jõua piisavalt kiiresti järele. Mõni päev on küll selline tunne, et kohe lähen seestpoolt lõhki. Minu suureks õnneks näib aga mu hing olevat piisavalt elastne. See on see, millest ma peaaegu kunagi ei kirjuta, sest mul on selle Suure Asja ees nii suur aukartus, et ma ei taha teda kuidagi sõnadesse "tõlkida",  teda piirata ja painata. See on see Suur Asi, mis mind, surmapõlgurit, pani natuke - no hea küll- päris palju - kogu seda meid ümbritsevat ajalikkust kartma, sest oma suures egoismis, ma ei taha sellest Suurest Asjast kuidagi ilma jääda. Korraks autoroolis kinnivajunud silmad või üks maavärin või kasvõi üks täiesti anonüümne kamakas Tapjajääd ja - klõps! Ongi otsas. Ainult et tegelikult jääb see kui mitte kogu eluks, siis väga pikaks ajaks kummitama.  Olen kuulnud, et kui kelleltki amputeeritakse näiteks jalg, siis veel mõnda aega pärast jalast ilma jäämist on seda jalga tunda. Mõistusega on teada, et teda enam ei ole, aga kuskil mingi osa inimesest hoiab sellest kõvasti-kõvasti kinni. Selle Suure Asjaga oleks vist samamoodi....

Vot, mis peitub möhi taga! See Suur Asi ongi see, mis mul on. Minu kõige suurem saavutus on mulle sülle kukkunud mütsakas, mis esimesel silmapilgul tundus küll üsna põnev, aga siiski ebaoluline ja hoopis teistsugune, kui see, mida  kõikide õnnelike lõppudega muinasjuttude põhjal oodata võiks. Noh...küllaltki argine ju ilma ühegi jalge ette toodud kuusirbita! Ma ei tea, mis saab, aga mind hämmastab see, et sihuke roosamanna ikka veel kestab ja kohe kuidagi ära tuhmuda ei taha.

Meie maailm on üldiselt küünikute maailm. Eks ma ka vahest proovin seda rolli ja mõnikord tuleb ka päris veenvalt välja, aga kuna ma nüüd olen nii auväärses eas, siis ehk võin veidi julgemalt öelda seda, mis pähe tuleb. Noh, umbes nii nagu need hästi vanad inimesed, kes ütlevad alati välja, mida nad millestki või kellestki arvavad. Neil ei ole mingit piinlikkustunnet, sest nad on selgeks saanud selle, et elu on sihukeseks totruseks liiga lühike.

Mina olen küll juba üsna auväärses eas, aga seda, mida raugad oskavad, mina veel perfektselt ei valda. Seega, et mind minu suures õnnelikkuses täisullikeseks ei peaks, tuleb mul nüüd ka mõned tõrvatilgad leida. Õnneks ei tulegi kaugelt otsida - jube lumi, oh kui kole, millal küll juba kevad ja soojad ilmad tuleksid...

Noh, tehke vähemalt nägu, et jättis siira mulje!

3 ...kaja:

Diana ütles ...

Ja kui mina veel noor olin (oi, latseke, see oli ikka nii ammu), siis ma küll poleks arvanud, et vanadus ongi selline.
Ausõna, Greta, vahel mul on tunne, et ma olen juba 50-aastane memm. Kas nii see algabki?

greta ütles ...

Jah!

Anonüümne ütles ...

*noogutab siira näoga*

Liis