päike paistab ja...

...ja käes on aeg see blogi talveunest üles äratada. Tegelikult olen seda mõtet juba pikalt haudunud, aga tegudeni jõuan ikka siis, kui tegelikult on vaja teha hoopis midagi muud. Jaa, mu armas blogi on oli ja jääb toredaks asendustegevuseks, mis aitab mul kasvõi natukene aega võita - natuke aega, üks asi veel, üks väike blogisissekanne, enne kui hakkan tegelema olulisega.

Samas, kuivõrd ma nii ammu pole midagi kirjutanud, siis.... hea küll, ei ütle kõike ette. Mõelge ise välja kas see mittekirjutamine tähendab seda, et olen olnud tublim ja sihikindam või tähendab see seda, et mul pole olnud midagi olulist teha ja seega pole ka armsat asendustegevust vaja olnud. Isver-susver, kui keegi veel seda blogi ka loeb, siis ärge häbenege, avaldage ometi arvamust!

Nii, päike paistab ja ma selle tulemusel olen ma muutunud peaaegu et üliinimeseks. Nii palju on plaane ja kõik need plaanid tunduvad teostatavad. Või õigemini on nii palju mõtteid selle kohta, milliseks tulevik võiks kujuneda, aga vaeva on vaja näha täiesti mõõdukalt, mitte üleliia, sest muretsemisest ei ole abi ja nagu minu viimase aja elufilosoofia nõuab - lõpuks elu otsustab.   lihtsalt niivõrd hea on olla. Päike on väga väga oluline ja nagu üks mu tuttav skaibis kirjutas: kevad tuleb iga aasta justkui esimest korda! Kevadeid on olnud tegelikult nii mitmeid, aga tõepoolest on jälle selline tunne, et see kevad on see kõige-kõige!