Tallinnas

Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.

Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...

Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik  ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja  väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)

Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.