Pühapäev, veebruar 17, 2008

talv, film, kontsert

Küll on tore! Tundub, et vähemalt mõneks päevaks on tali kohale tulnud nagu veebruarile kohane. Lumikellukeste võrsetest on muidugi kahju, aga muidu in mul hea meel lume ja külma üle. Isegi sellest hoolimata, et eile koju tulles (tegelikult küll tänase päeva esimestel tundidel) nina tohutult külmetas. Olen nii konservatiivne, et kui kogu elu olen harjunud talve läbi elama, siis nüüd ei kujuta enam ette ka, et see ära jääb. Isegi kui ilma talveta on palju soojem ja lihtsam.

Täna saab läbi esimene päris õige Tartu nädal pärast vaheaega. Väga hea on siin olla. Seltskonda ja toimumisi on jätkunud rohkem kui küll ja mulle meeldib jälle koolis olla. Mis siis, et sisuliselt on mul vaid kolm seminari nädalas. Sellegipoolest!

Aga eile me vaatasime filmi nimega Before Sunset. Ilus lugu, väga armas. Poiss ja tüdruk kohtuvad juhuslikult rongis ja armuvad teineteisesse. Aga aega on neil teineteise jaoks vaid üksainus päev. Siis läheb poiss lennuki peale ja sõidab koju USA-sse ning tüdruk läheb tagasi Pariisi. Koos on nad Viinis.



Nii ilus lugu, et tahtsin lausa nutma hakata. Sest mu süda on muutunud nii kalgiks ja ma ei usu enam, et päriselt selliseid asju väga juhtuks. Või vähemalt mitte minuga. Aga vahest on elu nagu film küll ja muinasjutud saavad tõelisuseks. Ja sellepärast olengi ma tohutult kurb. Tundub nagu oleks keegi mind minu muinasjutust ilma jätnud. Ma olen nii ära rikutud, et ka kõige paremas filmis tunnen ära filmikeelele omased võtted (ja klišeed) ning saan aru, et see esitatav lugu on põhimõtteliselt lihtsalt illusioon, pooleteisetunnine reis teise, ilusamasse maailma. Aga ikkagi tahaks ma ka et minuga juhtuks (päriselus) midagi sellist. Naiivitar :)

(Kui Liis küsis mu käest peale Sunrise'i vaatamist, et mis ma arvan, kas poiss ja tüdruk saavad kuue kuu pärast kokku, vastasin, et kindlasti mitte. Filmi treilerit otsides avastasin, et filmil on järg nimega Before Sunset (mitte ajada segi filmiga After the Sunset. Mina tegin seda mitu korda). Tüdruk ja poiss kohtuvad peale üheksat aastat. Järelikult oli mul õigus - nad ei kohtunudki. Pff, see on kõigest film, aga ikkagi teeb selline avastus mu veel sapisemaks.
Kui Sunset ära laeb, siis oskan filmi kohta arvamust avaldada. Aga praegu tundub et sinna monteeritakse lõpuks ikkagi külge üks happy end, mis toidab mu kibestumust veelgi. Sest ühelt poolt ma tahan sellistesse asjadesse uskuda, aga teiselt poolt olen ma neid happy ende liiga palju näinud selleks, et neisse uskuda. Aga loodame parimat. Ja loodame, et see kibestumus sureb välja. Tegelikult läks see treiler juba natuke hinge...

)

Eile õhtul pääle filmi läksin kuulama Ultramelanhooli (kes on osustanud ahjuks oma nime lühendada igavaks ja mittemidagiütlevaks UMiks) ja kuigi kontsert oli veidi liiga lühike, oli see väga mõnus. Peaks tihemini kontsertitel käima. Aga juba mitmendat korda Genkulbis on omaette elamuseks saanud WC-järjekord. Naljakas on vaadata, kuidas järjekorras seisavad kaks tibi, üks muhu kampsuniga poiss, kari itsitavaid tüdrukuid, mõned purjus poisid ja mina. Jälle rändab vaatenurk maagiliselt kuskile lae alla, kust toimuvast saab parema ülevaate. Ja see nn argielu poeetika ajab muigama..

Ma pean nüüd muid asju tegema...

2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Kurba lõppu, põgusat kohtumist ja suurt armastust saab nautida ka näiteks filmis "Brief Encounter" (1945.aasta film). PirateBayst saab selle ilusti kätte.

greta ütles ...

Jätan meelde :)
Ja kui ei jää meelde, eks siis vaatan seda kommentaari.