Lillekesed rohus

Täna pildistasin ma muuhulgas ka võililli :)
Raadios lauldakse: aaaaa-aaa-aaa lilleke rohus, lilleke rohus

Veiste marss

juuli 2006

Tegelikult olen ma vist fotopede. Nädal aega ilma fotokata on olnud nagu nädal ilma neerudeta. Pildistada pole olnud tavalisega võrreldes ei rohkem ei vähem, aga imelik on. Olen harjunud pidevalt plõksima. Mõttetusi muidugi, aga ikkagi ikkagi. Ää-ää-ää! Appi!

(Need nunnud sarvilised olid tõesti toredad. Marssisid üksmeelselt ja kindla eesmärgiga karjamaa ühest otsast teise. Siis, lihtsalt niisama viskas üks järsku pikali...)

Laupääv

Ma olen seda vist vähemalt kümme korda öelnud, aga kordamine on tarkuse ema: Liisiga ei hakka kunagi igav! Noh, väga väga harva võibolla, siis kui üks meist väga väsinud on. Aga kui me unevajadus on normaalselt täidetud, siis on meil alati lõbus. Lase kaks väärakat kokku ja mis on saagis? Liisi ja Greta reality tsirkus.

Liis juba oma bloogis rääkis, aga kordamine on tarkuse ema! Eile oli meil üks ilus laupäev. Kõigepealt võtsime vanad cosmod ja lõikasime ilusaid naisi lõhki. Need naiste (ja meeste)
tükid kleepisime kokku plaadiümbristeks. On ju palju põnevam kui sul plaadiümbrise paberiks Acme CD, 700MB, 80min asemel on mingisugune roosamannavahune tüdruk vaarikatega taustal, eriti kui muusika selline ilusalt naiivne ja plikalik on :) Terve hommikupooliku me tegimegi plaadiümbriseid, tootsime palju prahti, itsitasime ja kuulasimegi oma endisaegset lemmikmuusikat (just sedasama plikalikku ja naiivset).

Seejärel läksime jalutama. Kuna mina pole enam mitte inimene, vaid sült, jõudsime vaid Lõunakeskuseni. Teekond ise oli jälle naljakas. Miks, seda ma eriti hästi ei mäleta. Aga oli :)

Tulime koju, kaks sülti, ja hakkasime trenni tegema :) Mina ostsin täisterahelbeid ja sain mingisuguse veebiaadressi ja koodi. Seal saidil on üks multikanaine, kes harjutusi ette näitab. Asusime Liisiga innukalt järgi võimlema. Enim võimlesime oma kõhulihaseid. Suurest naermisest muidugi. Mina kandisin treeningdressina oranže trussikuid ja Liisi kaltspluusi (oranž pluus millest suur tükk laualapiks välja lõigatud) Liis kandis dressidena pikka punast seelikut ja rinnahoidjaid. Võimalik, et meil oli ka vastasühikast publikut, aga ma ei ole siiani teada saanud kui selge ja detailne sealt avanev pilt on. Mõnikord on teadmatus õnnistus :)

Tegime harjutusi ja itsitasime. Küll oli alles tore. Täna enam nii tore ei ole. Lihased on haiged. Tuleb välja, et isegi sült-inimestel on lihased, mis valutada võivad :) Tähendab, et varsti teeme jälle seda trenni. Siis võibolla tekivad meile lihased, mis kohe valutama ei hakka :)

Õhtul läksin Aimari poole. Püüdisn olla mitte liiga tüüpnaine ja sättisin end valmis 10 minutiga. Siis astusin penikoormasamme, sest mulle tundus, et ikka olin liiga kaua sättinud. Liis oli mulle kaasavaraks andnud igasuguseid põnevaid kommentaare, neile vastaminegi võttis oma aja :)
Kõndisin kokkulepitud koha poole ja avastasin, et minu orieteerumisoskused on sama kehvad kui 10-aastaselt. Vähemalt kokku me siiski saime...

Oli huvitav näha seda tähtsat tuba nii umbes viis aastat hiljem. Muud huvitavat ei olnudki. Aimar oli kuskilt palaviku hankinud ja kuna temal paha ja minul liiga hea, et endalegi haigust hankida, lonkisin koju tagasi. Pea oli kummalisi mõtteid täis. Kas "endistega" ikka tasub nii aktiivselt suhelda? Vastust pole ma siiani välja mõelnud...

Kui Greta koju tuli, oli Liis juba siidri ära joonud. Jätkasime Rockiga. Nüüd on mul õlu-naerupohmakas. Ma ei mäleta midagi :D Aga me naersime....vist. Siis ma nägin imelikke unenägusid ja nüüd ongi pool pühapäeva läbi, hehehe :)

(jajaja, viimasel ajal on mul tõesti igavad postitused. No mis teha :) )

lobalugu

Terekest. Minu kullake-kallike on ellu äratatud, nett ka olemas, aga blogimissagedus on justkui samasuguseks jäänud.. Pole olnud midagi olulist, mille pärast klahve toksida? No ei tea isegi, mis kirjutanud pole. Nüüd olen siin. Eile õhtul olin ka, aga trükkimise asendasin hoopis magamisega. Uni oli suur ja mõnus, nagu karud Kivirähki viimases raamatus :)

Unenäod kahjuks mitte :( Ei tea, mis pinged on minusse kogunenud, aga viimasel ajal olen ma näinud koledaid lugusid sellest, kuidas ma oma ema ja vennaga tülli lähen. Täna nägin veel eriti jubedat und. Ema oli hulluks ja dementseks läinud. Kui mina Tartust Mustamäele läksin, nägin kuidas kaks kiirabimeest mu pooloimetut ema autosse tarisid. Mingi hääl rääkis kuidas terve pere on laostunud. Läksin trepikoja uksest sisse ja korteri ukseni jõudes nägin, et see on laudadega kinni löödud.Kangutasin lauad lahti - tubades valitses hirmus segadus. Koridori välimusest ma rääkima ei hakkagi. Kogu selle segaduse keskel istus mu vend läpakaga MSN-s. Ma vist lõin teda suures vihas. Mõtlesin, et kuidas võis ta sellise suure kaose keskel lihtsalt niimoodi istuda? Miks ta midagi ei teinud? Rääkimata sellest, et läpaka est oleks saanud ehk piisavalt raha, et võlad ära maksta...Kahjuks sellise koleda koha peal uni lõppeski.

Teine uni oli niisugune, et mingisuguses suurte vaateakendega hoones toimus möll. Söödi ja joodi, laamendati. Mina kaasaarvatud. Siis aga tekkis kaks tülitsevat leeri. Meie kamp hakkas neid teisi kinni siduma ja hüpnotiseerisime neid isegi endale süste tegema, mis neid laamendamisest ja meile vastu hakkamisest eemale hoiaksid. Siis tuli välja, et vaateakendega hoone ei olnud pood-restoran, nagu alguses tundus kaupade ja toidu tõttu, vaid hoopis lastehaigla. Mingi mees tuli uksele ja tahtis oma imikut arsti vastuvõtule viia. Valetasin ukse peal midagi kokku, miks haigla suletud on. Tuli välja, et on nõukogude aeg. Rääkisin vene keeles, ise kartsin, et äkki saab mees aru, et midagi lahti on (minu vene keel ei olnud just perfektne).
Meie, kinnisidujad hakkasime kartma, et meid võetakse kinni ja pannakse vangi. Tahtsime põgeneda, aga ei teadnud, kuidas.... Ka see uni jäi lõpplahenduseta...
Lisaks sellele olen unes näinud palju seksi ja palju rasedust/imikuid. Kahtlane....

See nädal pole olnud pooltki nii pillerkaariline nagu eelmine. Nädal on lihtsalt mööda tuhisenud. Pole eriti söönud, pole eriti lugenud, pole eriti seltskondlik olnud. Ometi on reede käes.

Tore päev oli pühapäev. Õigemini küll õhtu :) Peale sõnavõttu bloogis, sõitsime tädiga Tartusse. Sättisin oma asjad paika, lugesin, sõin. Siis tuli külaline. Arvan, et Aimarit võib nimetada nimepidi? Ei ole tema mõni salapärane tema. Lihtsalt üks endine tema. See esimene ja kõige intensiivseim. Ma olen vist kiiksuga inimene, aga kõik inimesed, kes mulle on hinge tüginud, jäävadki hinge. Paljudega olen ma küll kontakti kaotanud, aga Aimariga õnneks mitte. Tundub, et temalgi on see sama kiiks. Iimesed, kes on olnud olulised, ei unune. Aeg-ajalt me suhtleme ja tunneme siiski huvi, mis me eludes teoksil. Muidugi siiski üsna harva.

Pühapäeval käis ta mul külas. Tavalise tere-headaega asemel oli ta mul külas pikka aega. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Teemadel, mis enne jutuks ei ole tulnud. Häbita ja avameelselt. Sai nalja, oli tore. Ja tundus, et see valu ja distants, mis peale suhte lõppu tekkis, on ehk lõplikult kadunud? No mine sa tea, mis siin ikka filosofeerida. Tore oli see-eest küll :)

Kuhu kadusid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ei tea. Ühe päeva kohta tean küll. Veetsin mõttetu päeva netis. Päris elu on vajunud kuidagi tahaplaanile. Vestlesin siis vaat, et terve päeva ühe itaallasega. Järjekordselt oli tore ja lõbus. Järgmine vestlus oli jälle kurjemapoolne. Solvumine ja pahameel. Nüüd leppisime jälle ära Naljakas. Internet ja inimsuhted - minu pseudoelu täis intriige ja kirge :D

Natuke ma muidugi liialdasin. Aga aga...Kuidas sellesse MSN-i maailma suhtuda? Ma ei suhtu väga tõsiselt. Aga ma pean endale aeg-ajalt ikakgi teadvustama, et ma räägin inmese, mitte masinaga, olgugi et too inimene on tuhande kilomeetri kaugusel. Ikkagi on mingisugune vastutus olla inimlikult viisakas ja heatahtlik, aga kerge on seda vahel unustada... Nüüd vaevavad mind süümepiinad, et olen olnud üks pealiskaudne pits. Aga mittepealiskaudse suhtumise korral tuleb pettumusega tõdeda, et näe - jälle üks pervert. Oeh, mõttetu jutt. Kogu häda on ilmselt selles, et ma pole miljon aastat kohtingul käinud. Noh sõbrannad, otsige mulle nüüd päris lihast ja luust mees, kellest mõeda. Pseudoelu on lahjavõitu :)....

Väsitav

NB: täiesti minu isiklik arvamus.

Väsitav. Tsirkus ja möll siin pealinnas kestab. Mina peidan end Mustamäel, kus kõik on (veel) rahulik. Ometi jõuavad rindeteated läbi teleka ja ajalehtede ja bloogide minuni. Olen püüdnud võimalikult palju seda infot jälgida -tegemist on üsna olulise teemaga. Väsitav siiski, sest olukord on põhijoontes jätkuvalt sama - vene rahvusest noored, kes võibolla ei teagi, kuidas ja millal Teine maailmasõda lõppes, kisavad ja lõhuvad Tallinna kesklinnas. See ei ole protest! See on täiesti põhjendamatu laamendamine. Telekaameratesse vaatavad noorukid, kes lihtsalt näod naerul lõbutsevad. Veri ju keeb, lõpuks ometi saab veidi põnevust muidu nii igavas Eesti Vabariigis. Ometi on tänavatel piisavalt ka vanemaid inimesi. Nemad ei lõhu, aga nad ka ei takista. Ja vanematel inimestel peaks ometi mõistus peas olema?

Mul on lihtsalt siiralt kahju sellest, kuidas venelased praegu oma mainet hävitavad. Mul on kahju kõigist vene rahvusest inimestest, kel on mõistus peas. Neist, kes on Eesti kodanikud mitte ainult passi järgi, vaid ka hingelt (Ma ei pea silmas rahvustunnet. Ma pean silmas ühe teatud riigi kodanikuks olemist). Mul on veel kurvem, et inimesed, kes tõesti siin terve elu on elanud, ei suuda endiselt mõista, mida tähendab Eestis elamine. Naljakas, et Nõukogude võimu all kannatanud vene inimesed igatsevad tagasi endiste aegade režiimi. Venemaal võiks seda ehk veel leida? Ometi ei näe, et venelased oleksid Venemaale läinud(Kui ma ei eksi, kutsus Putin neid millalgi tagasi?).

Venelased väidavad, et neid koheldakse Eestis kui võõraid. Kuidas kohelda neid, kes end ise võõritavad? Kohalikud venelased, kes hõiskavad Rossija Rossija, ei saagi olla muud kui võõrad. Kolmekümnest või enamast Eesti-aastast hoolimata. Venelased väidavad, et neid ei austata. Kuidas austada neid, kes ei austa teisi. Kuidas suhtuda respektiga neisse, kel on nii kitsas silmaring ja kes tunnistavad ainult Vene võimude ajalookäsitlust?

Ma ei taha sugugi väita, et Eesti võimude tegevuses poleks puudujääke. Neid on küllaga. Neid on minu meelest nii palju, et ei tasu ette lugemagi hakata. Aga see ei ole veel põhjus loomastuda.
Ma respekteerin täielikult venelaste arvamust seoses Pronkssõduriga. Protest on võimalus näidata oma vastumeelt. Põhjendamatu lõhkumine ja laamendamine seda ei toeta. See hävitab minu silmis kõik venelaste argumendid. Kuidas on see märatsemine seotud Tõnismäele maetute austamisega? Mitte kuidagi!

Natuke olen ma vaadanud ka vene telekanalite uudiseid. Küll on hea, et ma vene keelt nii vähe mõistan. Oksemaik tuleb suhu. Eesti telekanalid näitavad põhiliselt seda, kuidas aknad on sisse pekstud ja poekaup minema viidud, vene telekanalid näitavad seda, kuidas politsei "ilmsüütuid" linnakodanikke pikali murrab. Täpselt nii nagu on mitmesugust ajalugu, on mitmesuguseid uudiseid. Iga võim näitab seda, mida ta tahab näidata, eelkõige seda, mis on kõige kasulikum.
USA, BBC jms uudised näivad olevat küllaltki erapooletud. neid see asi eriti ei huvita. Miks peakski? Kurb on ainult see, et Venemaa ei lõpeta mitte kunagi oma propagandasõda Eesti vastu. On ju mugav ässitada vene riigi kodanikud ühe jõuetu mittemidagiütleva riigi vastu samal ajal kui riigisiseselt võib korda saata igasuguseid sigadusi, sest tähelepanu on suunatud mujale.
Ma kardan, et pole muud võimalust, kui sellega leppida. Eesti jääb alati Vene meedia peksupoisiks :( Jääb ainult loota, et muu maailm vene ajakirjandust liiga tõsiselt ei võta. Paraku on ilm lihtsameelseid täis :(

Mis puutub kogu sellesse olukorda siis...Ega õiget otsust vist polnudki võimalik vastu võtta. Nii või teisiti oleks halvasti olnud. Arvan ainult, et valitsus kiirustas. Üks 9. mai ees või taga. Oleks veel kord filmitud punalippe ja NSVL ülistamist (kõrgendatud politsei valve all näiteks), oleks kuju teisaldamine olnud paremini põhjendatud. Ma ei tea, kuidas sai veel hullemat aega üldse valida. Neli vaba päeva möllamiseks, et kõik ometi oma pika nädalavahetuse lõbusalt sisustaksid.

Ka minu emotsioonid möllavad. Püüan säilitada külma verd, aga ega see lihtne ei ole. ma ei väida, et minu arvamused on õiged, püüan kõigiga arvestada (sageli ei kuku see ehk hästi välja), aga nii vaimupimedaid inimesi (rahvusest hoolimata) vaadates hakka või nutma( täis juua ei saa :D).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on lihtsalt väga väsitava ja hapuks kiskuva elutsirkuse etendusega. Mina olen sellest juba praegu väsinud. Aga see kestab veel kaua.

Sain ennast nüüd väljendada ja välja elada. Loodetavasti pole mul seda rohkem teha vaja. Tänan tähelepanu eest!

unenäod

segased. Suur virvarr. paar stseeni on ka meelde jäänud.

Liisi "kosilane" Elvis hakkas minuga fliritima, tahtis minuga magada. ma polnud nõus, sest Liis oli ju korraks temasse armunud olnud. Siis leidis Elvis mingi teise tibi lillelises kittelkleidis.

õpetaja Raidma helistas mulle, et ma võtaksin osa mingisugusest tema korraldatavast protestist (ei minigit seost Aljošaga) mina küsisin hoopis tema blogi aadressi. Selle ka ma sain. Asusin entusiastlikult lugema. Bloog oli mummulise kujundusega, Raidma pildiga. Jutt ise oli kriitiline teiste inimeste tegude suhtes.

Jäin temast rasedaks. talle omasel mole oli ta täiesti tuim kui ma talle teatasin. Järgmises pildis oli mul juba laps. Siis ta tuli ja hädaldas, et miks ma aborti ei teinud. Minul oli lapsest väga hea meel. Samas toimis aga mingisugune paralleelreaalsus, kus ma olin aborti teinud ja veel selline kus mul oli lausa kaks last

Täna nägin unes Lalaad, kes oli käinud välismaal reisimas. kaasa oli ta toonud hunniku erinevaid kangatükke. Uni oligi põhiliselt nende eri värvi ja mustrites kangaste vaatamine. Siis jäid kõik kotist välja tiritud kangad ühte hunnikusse kortusma ja Lalaa rääkis, kuidas tal oli välismaal olnud homoseksuaalne vahekord. Nägin sellesks ürituseks "ettevalmistamist" -st libestit :S
Lalaa ütles, et midagi erilist selles ei olnud....(Alateadvus, mis on sul mõtteis?)

kui mu unenäod ka edaspidi nii katkendlikud kavatsevad olla, siis kirjutan uue postituse asemel sedasama edasi...

päevateema...

Mnjah. Mule ei ole kombeks päevakajalistel teemadel kirjutada. Ometi ei jäta eilsed sündmused vast kedagi päris külmaks. Tartus, kus mul telekat pole, saaksin kõigest ehk alles praegu teada, konstanteeriksin rahulikult fakti...Aga ma olen Tallinnas. Vaatasin öösel telekast noorte nolkide märatsemist ja...Oli see alles debiilne.

Loomulikult on vene rahvusest inimestel õigus protesteerida ja seda neile keegi ei keelanudki, aga see kui minnakse lihtsalt tänavatele rüüstama.... Jälle rikuvad mingid debiilid oma käitumisega terve rahvuse mainet. Tallinna kesklinn oleks nagu sõjalise rünnaku üle elanud. Jube oli vaadata, kuidas inimesid lihtsalt ronisid lõhutud akendest sisse ja võtsid poodidest kaupa. Seletage mulle palun kuidas see on seotud Pronkssõduri ja hauarahuga? Ajudeta inimesed.

Tänaval küsitletud vene rahvusest inimesed on isegi väga nördinud selliste sündmuste käigu üle. Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed mõelda ei suuda. Eriti toredad olid kaadrid, kus inimesed rõõmsasti oma varastatud kraamiga kaamerasse naeratasid. Nojah, politseid polnud ju neid peatamas, kui müüre lammutati ja liiklusmärke alla rebiti :S Muide, ütlen inimesed, mitte venelased, sest ühe blogi sissekande põhjal hakkasid ka eestlased rõõmsasti varastatud kraami omale ahnitsema. Lihtsalt nõme.

Mis puutub valitsuse käitumisse, siis ma erilist hinnangut anda ei oska. Poliitika on minu jaoks täiesti tume maa. Kiirustamise maik on sellel kõigel aga tõesti küljes. Njah, eks aeg näitab. Samas, eks kõik on juba kaua käärinud...

Mustamäel on rahulik, aga raamatukokku ma täna muidugi minna ei saa :(
Vaatame, mida toob tänane öö....Nolkidel on energiat ju palju :)))

üks sissekanne öistest sündmustest : http://www.rockwitch.com/blog/2007/04/27/otse-rindelt-ehk-kuidas-oli-oine-tallinn/

EDIT: Kas keegi veel sai Vabariigi Valitsuselt sellise sõnumi :

Vabariigi Valitsus palub:
jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele!
EV Valitsus

tore ju :)

EDIT 2: Näib, et ka eestlaste seas on pööbliajusid piisavalt...Asendage sõna eesti ja eestlased vene ja venelastega ja mis te saate? Eks ikka tüüpilise vene propagandistliku eesti-vastase kirja :) Säästan allakirjutanuid. nende nimed jätsin kirjutamata
Orkutist tuli selline kiri:

Me oleme pidanud päris mitu päeva, nädalat, kuud, AASTAT pidanud
kannatama mõnitamist
Eesti VABAriigi kallal. Riigis, kus muulased rüvetavad MINU riigi lippu,
mõnitavad
MINU vana- ja vanavanavanemaid, kes MINU vabaduse eest surid ja MINU
vabaduse eest
võitlesid. Praegu on need inimesed, kes MINU rüvetajate käest said MINU
riigi
kodanikuõiguse ja MINU vabaduse, ja nüüd seda jalge alla tallavad.

MINU vabaduse ja SINU vabaduse ja EESTLASE vabaduse eest peaksime praegu
võitlema
MEIE,
eestlased.

Rahvus,
kes võib öelda,
me moodustasime oma kätest ja patriotismist ja armastusest keti
me laulsime end vabaks
me võitlesime surmani
MEIE EEST VÕIDELDI SURMANI

Täna astusid Nad üle piiri. Täna lõhkusisd nad MINU ühistranspordi ja
hävitasid MINU
linna ja haavasid MIND.
Ja sellegipoolest on NEMAD need, kes praegu seisavad Tõnismäel, kes
praegu seisavad
keset MEIE linna.

Eestlased,
me peame sedasama tegema.
Ja kui nemad valvavad öö eest, valvame meie päeva eest.
Et meie päike paistaks.
Et EESTIS MEIE päike paistaks.

Busjegda budjet solntse.
Meid on sadu kordi vähem.
aga me juba mõned korrad võitsime.

Ajalugu kordub.

Saada see kiri edasi, ja pane oma nimi alla. Et sa oled Eesti eest.
Lihtsalt, et nad
teaksid.
MEIE oleme MEIE Eesti eest.

Nimed

nädal vuhises mööda

Paras aeg jälle kirjutada, eksju? Viimase aja intervalliks on kujunenud 3-4 päeva.
Sooja ilma efoorias käisime Helikaga rulluisutamas. Kaks tundi ja mina olen küll (meeldivalt) väsinud. Õnneks aitas mõnus dušš ja surema ma kurnatusse veel ei hakka. Põnev oli. Avastasin, et mul on selliseid lihaseid, mis ebameeldivalt märku andsid, mille olemasolust ma teadlikki polnud :D Ikkagi oli mõnna :P

See nädal on vist seesugune, mis on mu elus kõige kiiremini möödunud. Kuidas on võimalik, et täna juba neljapäev on? Mitte kuidagi ei ole võimalik, aga neljapäev ju täna on :D

Esmaspäeval jõudsin Tartusse, käisin koolis, käsin Zavoodis (otseloomulikult)

Teisipäeval jõudsin seminari, käsin Poogna autorite õhtul, käis ka Liis. (Huvitavad erinevat "tüüpi" loomeinimesed. Rohkem kippusin vaatama, kui kuulama) Ühikasse jõudes me tantsisime üürgava maki saatel ja läksime peale seda magama

Kolmapäeval jõudsin ma esimesse loengusse, teises ma ei käinud. Meelitati hoopis Pirole passima. Küll käisin aga Britaga teatris. Tühirand. Mulle meeldis küll päris hästi kohe hoolimata sellest, et ootused-ettekujutused olid hoopis teistsugused. Kui ma filmi näen, siis mulje vb muutb. Praegu, nagu öeldud, on mulje hea. Liis tahtis tantsimaie. meie pidime siis Tallinna minemaie. Agatudengipäevad algasid meie mõlemi jaoks veidi ootamatult. Kõigepealt läksime ikkagi öölaulupeole. Keksisme osana inimketist, keksisime ka niisama. Oli lõbus.
Aga siis läksime me ikkagi kluppi. Mina olin oma entusiasmi mujale jätnud. Proovisin küll, aga tuju ei tulnud. Passisin siis vast veidi kibestununa tunduva näoga lihtsalt inimesi. Tegelikult ma ei olnud kibestunud, mul ei olnud lihtsalt tuju. Liis aga tantsis loodetavasti hästi :) Helika ilmus ka kluppi. Temal olevat väga lõbus olnud. Aga need on ju tema jutud....

Neljapäeval ärkasin peale lühikesevõitu und, jõin kohvi ja sõin. Siis kõndisin Helika autoni, et koos oma arvutiga Tallinna sõita. Loodetavasti arstitakse ta terveks. Rulluisutamist mainisin...
pesupoes käisime Helikaga ka. Valisin kaunid rinnahoidjad välja ja avastasin siis, et eile kadunuks jäänud pangakaart on endiselt kadunud. Pffffffff! (Müüja oli ka väga pettunud näoga)

Ma tahan veel kirjutada, aga praegu olen ma väsinud. Teie kindlasti ka, sest see oli ju igav ja tüütu postitus, mida lugeda. Järgmine tuleb ehk põnevam, koguge jõudu ja entusiasmi. (Ehk tuleb varem kui intervalli järgi võiks oodata)

Tšutšufrei!

Jägala juga

Alles käisime kevadet nautimas Keila- Joal, nüüd juba Jägala joal :)

Je ne veux pas travailler...

Tere reedet!

Nädalake hakkab jälle lõppema. Minu Tallinna nädal, mis on eelkõige olnud ühes kivimaja korteris varjumine ja arvuti ees küürutamine. Mis mul öelda on? Akende taga on kased hiirekõrvus, teise akna taga kihutavad autod ja sõidavad trollid. Küllaltki hall on kõik. Väljas ma ei käi, aga see-eest olen ma hästi kursis Vaprate ja ilusatega.

Ridge jahib Brooke'i, aga Brooke tahab Nicki. Bridget tahab Dantet ja Dante tahab Bridgetit, aga Dante kihlus hoopis Bridgeti poolõe Felicityga. Taylor magas Brooke'i isa Stepheniga ja loomulikult teavad seda nüüd kõik, ka Nicki ema, kellega Stephen nüüd semmib. Nick tahab Ridge'i nägu üles lüüa. Bridget käis salaja pimedas Dantega musitamas, siis kui ta pruut allkorrusel perekonnaga tutvus. Stephanie leppis Brooke'ga ära. Taylor halas taga õnnelikke aegu Ridgega...Ridge on kindel et Brooke ei armasta Nicki, vaid tahab talle lihtsalt kätte maksta. Nüüd on Ridgel plaan Brooke'i suudelda ja tema suhtele Nickiga surmasuudlus anda....
Issand, kesse neid asju välja mõtleb???? Räägitakse, et tulevikus saab Brooke'st ja Taylorist lesbipaar. Ootan pikkisilmi :D

Tegelikult ma käisin korra väljas ka. Läksin rahvusraamatukokku. Rahutult tarisin raamatuid lauale, lugesin, viisin riiulisse tagasi, tõin uued... Lõpuks veetsin seal ligi neli tundi. Siis tulin välja nagu poolearuline teadmata kuhu suunda minna. Triivisin Tõnismäelt kaubamekasse Viru keskusesse, mõtlesin ümber, mõtlesin uuesti ümber, kõndisin parfüümiosakonnast (öäkk!) läbi ja siis tulin teisest uksest välja ning läksin trolli peale. Aga inimesed olid hallid ja väsinud, mina ka.

Nüüd piinlen ma ikka veel bakaga. Kurvastan väga, et mul pole fotograafilist mälu, mis lubaks Piibli mahtu raamatuid tunniga läbi lugeda. Vähemalt poollollakas võiksin ma siis olla - vinguda vähem ja rohkem rõõmsasti p*ska trükkida. Murran hoolega läbi oma oskamatusest muudmoodi kui ainult päev enne tähtaega kirjutada. Murret pole olnud :( Ikka on selline tunne, et tuleks veel sada tarka teksti läbi lugeda, enne kui kirjutada saab. See tunne on alati olnud, aga enne tähtaega ei jää enam muud üle kui kasutada viite teksti, mis ka tegelikult on läbi loetud :D

Oeh, õudne. ma pole see nädal üldse ilukirjandust lugenud (GH välja arvata). Milline piin.
Ma sain teada ka, miks arvuti otsad andis. Emaplaat on katki. Helistaja ütles, et selle vahetamisel pole mõtet. Mis ma siis nüüd peale hakkan, ah? ah? ah?

Tahan kommi ja jäätist ja ma ei taha teha tööd.

Kevad tuppa!

Tegin kõik aknad lahti. Riskin muidugi seljavaludega, sest ma olen ikkagi Tallinnnas, kus puhub jahe meretuul, aga linnud siristavad nii ilusasti ja õhk on mõnusalt soe ja kevadiselt värske.
Äsja kõlkusin ämbliknaisena kolmanda korruse kohal ja pesin akna väljaspoolt puhtaks. Kummalisel kombel oli minu kõrgusekartus haihtunud ja seesugune kõlkumine tundus täitsa nauditavana. Mingi hääleke soovitas isegi aknalingist lahti lasta. Nii kaugele ma oma mõnus siiski ei läinud, pidasin seda salakavalaks lõksuks. Akna pesin ma ära aga neljakordselt. Selleks, et triipe ei jääks (tegelikult ikka selleks, et kauem aknal kõlkuda ).

Bakatöö edeneb väga visalt, aga natuke ikkagi edeneb. Mõtteid on, aga üleskirjutamise ja nende tõsiseltvõtmisega on raskusi. MSN on ka segamas. Pealegi on aknaid nii tore pesta, ja süüa on tore teha, kui sa ei asu ühikaköögis, ja pesu on tore kuivama panna. Kõik, mis pole intellektuaalne, paelub.

Linnud laulavad nii kutsuvalt. Terve päeva olen mõelnud ainult sellest, kuidas minna õue ja sinna jäädagi. Olin valmis isegi jooksma minema :D Aga sedagi pidasin ma alatuks lõksuks, mis takistab mul bakatööd kirjutamast. Kahest lõksust pääsesin, aga kolmas - blogger - püüdis ikka kinni. Kuigi enesele veidi au andes: mitte kohe hommikul vaid alles nüüd, pärastlõunal.

Kiisu magab, mina vegeteerin. Aeg-ajalt kiikan Gerdi poole ja kirjutan lausekesi üles. Linnud laulavad nii meelitavalt, et minagi tahaksin kuldnokaks või tihaseks saada. Ka vares olla poleks paha. Ilmselt on nende siristamises midagi tõesti erilist - kolm korda olen seda juba maininud :)

Nüüd olen ma kuhugile ära hajunud, võibolla kasvatasin endale tiivad ja lendan sinitaeva all. kes teab? Pea on aga mõtteist tühi ja kui baka välja arvata, siis on see hea.

Tegelikult tahaksin ma Tartus olla....

Annab aru...

Aeg lendab. Kas tõesti oli viimane sissekanne niiiiii ammu? Saatuse iroonia tahtel on ikk nii, et kui kirjutamise tuju tuleb, siis pole võimalust ja kui on võimalus, siis pole tuju. Praegu on selline pool-tuju. Terve nädala on mul häid bloogi-mõtteid olnud, aga kirja pole neid saanud. Natuke ei viitsinud, palju ei olnud võimalust.

See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.

Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?

Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine) rongi autojuht. Mina veini ei ostnud, aga paar lonksu ja aurud mõjusid vägagi lõbusakstegevalt. Me ei rääkinud kirjandusest!!! Me hoopiski pissisime Kesk-Eestis! (kontekstiga koos on see naljakas) Ja siis jõudsime Tallinn-Zavoodi taksoga sihtpunkti. Saime laua ja kaks tüütut meest pealekauba. Aga pärast nad nii väga tüütud enam polnudki. Üks tegi komplimente ja nägi kummaline välja, teine lobises ja näg tavaline välja. Pärast tuli pats-habemega tüüp ja kaks kultuuritegelast. Üks räuskas ja rääkis kummalist juttu (näiteks seda, et ma olen loll ja üldse mitte ilus. Hiljem olin juba tark. Ilu kohta ei küsinud, et mitte pilli lõhki ajada :D), teisele saatsin järgmisel päeval meilile oma luuletusi. Nüüd ootan hävitavat või kiitvat hinnangut, aga hinnangut!

Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.

Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.

Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.

Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).

niisama

No mis mul ikka öelda? Arvuti on ikka kaputt. Olin laupäeval-pühapäeval täitsa üksi, maailmast eraldatud, ja nautisin seda. Tegelikult oli mingi hetk ka väga kurb ja igav, aga üldiselt siiski mitte. Olin väga tubli ka muide - pesin, triikisin, ja küürisin isegi põranda ära. Aga ma igatsen internetti! Olen raamatukogus, aga siin toimetades on mul kogu aeg tunne, et kui ma siin juba olen, siis pean ma väga asjalik olema. Noh, eks ma olingi. Tõlkisin näiteks ühe teksti inglise keelde... Pärastpoole tuleb inglise keelest eesti keelde ka tõlkida...

Muidu on väljas ikkagi kevad. Mitte nii soe nagu vahepeal, aga ikkagi soe. Selline keskkond teeb mu väga edevaks. Hormoonid möllavad niikuinii. Ongi juhtunud mitu korda, et veedan pikki pikki ajaühikuid ennast imetledes ja mukkides. Selmet, et lihtsalt riided selga ajada ja juuksed ära kammida, nagu üldiselt kombeks.

Jah, hormoonid, nii ebastabiilseks teevad nad minu. Ühel hetkel tahaks nutta, teisel rõõmust keksida. Siis on veel see tulevik-asi, mis ühel hetkel nii helge, teisel ükskõikseks jättev ja kolmandal lausa põrgupiinu ennustab. Ja ega mul suurt midagi öelda polegi. Tahtsin lihtsalt näidata, et olen elus ja terve ja üsna sageli ka õnnelik :)

Tervitan kõiki sulelisi, karvaseid, vinnilisi, siledaid, pikki, peenikesi, pakse, ilusaid, inetuid, rumalaid, andekaid, geniaalseid, egotsentrilisi, altruistlikke, labiilseid ja stabiilseid. Eriti tervitan Krissut ja Tiinat. Musid!

Täna....

Täna käisime Keila-Joal ja Pakri poolsaare tipus. Ilus ja tore....

elu on põnev!

Sõnumid Tallinnast. Või mis sõnumid. Ikka seesama lugu-lalin, mis alati. Noh, on mõningaid siinse lalina nautlejaid. Teie terviseks tõstan teekruusi.

Ilma arvutita oli hea elada. Lugesin raamatuid ja igav hakkas vaid hetkeks. Võtsin teise raamatu, lugesin veidi seda. Kõik läks libedalt. Kõik välja arvatud vajalik kraam, muidugi. Tegelikult ma muidugi päris arvutivaba pole olnud. Raamatukogus käisin siiski ka oma meile vaatamas. Ja täna hommikul olin siiski info osas veidi maha jäänud. Sellegipoolest oli hää, et arvuti ventilaator ei huuganud, klaviatuur ei klõbisenud ja mingi tume magneetiline jõud ei meelitanud. Ori sai paar päeva vabadust. Täna olen vahelduva eduga arvuti ees istudes jälle mitu tundi mitte midagi teinud. Tahtsin kirjutada, aga domineeriv osa minust vist siiski mitte...

Teisipäev lõppes ja kolmapäev algas Zavoodis. Tutvusin Kirjanikuga. Mina, Piret ja Kirjanik rääkisime, filosofeerisime. Õigemini rääkis enamasti siiski Kirjanik. Oli küll tark :) Aga oli ka mehelik, sest nii palju kui mina märganud olen, tuleb meestel püüda naistele ikkagi muljet avaldada. Ja Kirjanikul sobib kirjandustudengeile muljet avaldada läbi kirjanduse. Eh, ma ei tea, mis küll tema mõtles, aga minu meeled märkasid küll sellist aspekti.... Aga mina, soovides mitte täielik "lammas" olla, pingutasin vist oma tark olemisega üle? Sellegipoolest oli väga põnev ja ehk isegi arendav

Kolmapäeval näidati Lutsus rahvale Poetessi. Me läksime Britaga ka vaatama. Poetess rääkis tasa ja ilusasti. Temast õhkus rahu. Kuidagi mõnus ja lõõgastav oli seal viimases reas istuda ja pidevad edasi-tagasi sõelumised ning telefonide helisemised, mis alguses häirinud olid, jäid hiljem täiesti märkamatuks. Või siis kandus rahu ka rahututeni? Telefonihelinaid, samme ja uksepauke pärastpoole enam polnud. Mind rõõmustas see, et Poetess rääkis, kuidas tema leiab igas päevas midagi ilusat või imestamisväärset. See rõõmustas mind väga, andis lootust. Sest vanemaks saades kaob paljudel see oskus ära. Äkki minul säilib?

Nii Kirjanik kui Poetess mõjusid katalüsaatorina millelegi. Millele täpselt, ma ei tea või ei oska vähemalt sõnastada, aga tunne on selline, et minu käeulatuses (mitte küll päris peos) on üks elu saladustest....

Tee sai otsa, mina lähen raamatut lugema.
Teile lõpetuseks ja silmailuks mu kullakallis kaktus. Õppige, inimesed, ka nii õitsema :D

totaalne blackout

P6him6tteliselt on k6ik persses, sest arvuti ei v6ta pilti ette. Ja siin selle raamatukogu arvuti klaviatuur on valesti seadistatud nii, et ma t2pit2hti ei saa.... Enamasti on iga loll ja n6me ja piinlik asi mingistki kyljest naljakas v6i v2hemalt irooniline, aga praegu on kyll n2rv must. Mitte niiv6rd arvuti p2rast, yldiselt.

2kki ongi siis parem, kui ma m6nda aega s6na ei v6ta. ei tea ei tea, n6me igatahes....
saatke lohutavaid ajulaineid palun.

ps koolon sulud algavad ei leia kirjavahem2rke yles koma sellep2rast s6nadega sulud l6ppevad minu k6rvalarvutis istub perversse naeratusega mees.

ps2 koolon v'hemalt n2dalavahetusel oli l6bus. tekiilavikat, vabatahtlik loobumine orgiast, jutum2rkides t6e teada saamine enda kohta ja teater draamas.

Homseks ehk toibun ja kirjutan juba positiivsemalt...
musid ikkagi....

Miks mulle meeldib Tartu?

Sest siin on nii nunnu. Jalutasin mitu tundi Karlovas. Oli väsitav, aga tore. Ikkagi kevad ja aguliromantika


(Ja rahva tungival nõudmisel link minu fotode juurde: http://picasaweb.google.com/greta.tt suurimad fännid salvestagu see boomarksidesse)

virvarr

Virvarr tuppa lennanud tuvidest, Britast, Jürist, häbist, pettumustest, lootustest, kummalisest tühjast toast, pimedusest ja jalutuskäigust. Tahtmistest ja mittetahtmistest. Kompott, mis aju segadusse ajab, ärkveloleku ja une piire hägustab. Mis oleks, kui kõik, mis juhtub unes, juhtuks päriselt?
Ja ma olen ikka unes sama võimetu kui ärkvelolekus. Ometi on mõlemas reaalsuses võimalik ohjad enda kätte haarata. Kelle salanõu oli inimestele sisendada, et on olemas võimatuid asju? Nüüd ma ei teagi, kas minu mured on tingitud saamatusest või laiskusest. Kogemus on näidanud, et kõik see mida ma tõesti tahan, saab teoks. Aga mida ma tõesti nii väga tahta võiksin? Enne kui tahe täistuuridele lülitada, hakkab mõistust tööle. Kõik ei ole võimalik! Olgu, on küll, aga kas hind on seda väärt? Laiskus, apaatsus, jõudeolek.

Filosoofia tuleb sageli peale kainenemist. Kummalised uned tulevad ikka õlleuimas. Eile oli kojuminek eriliselt kerge ja hüplev. Just nagu Carlos Castaneda raamatutes. Tagasi mõeldes oli see õhtu lõpp sama ähmane ja sama lendlev nagu mu unenäod. Sedasorti uned, mida ammu pole olnud. Hüppad õhku ja kõndimise asemel lendad, iseenesestmõistetavalt. Eile jõudsin koju lenneldes. Ma ei tea kui kiiresti võrreldes tavalisega. Polegi oluline, aega ei olnud siis niikuinii. Avastasin õige õlle koguse ja annustamiskiiruse. Või oli see midagi muud?

Kõik need mõtted. Ükskord leidsime Piretiga elu mõtte. Istusime raamatukogus, õppisime esteetikat, ja ta tuligi. Tuli ja läks, sest see mõte on hetkeline valgus, midagi mis on igavesti muutuv ja igaühe jaoks, kui mitte erinev, siis vähemalt ise leiatav. Seda ei tohi üles kirjutada. Ükskõik kui õige ta sel hetkel poleks, paberil tardunud olekus muutuks see labaseks. Peab rääkima ridade vahele. Kirjutame romaani? Väga tahaks, aga kas rohkem kui laiskust? Hind on kallis, piirid on nähtaval ja pingul. Tuleb üle hüpata. Loobuda egost,eelarvamustest, hirmust, soovist meeldida, arusaamast, et kõik on tühine ja naeruväärne. Nagu seegi jutt. Eneseiroonia on parim relv, aga kõik relvad on ohtlikud.

Ja ikkagi tahaks kirjutada. Juba aastaid. Painav soov, mis aina süveneb. Kuni hetkeni, mil võtad lahti Wordi uue puhta lehe ja tahad vanasse mugavasse maailma tagasi. Turvalisse ja tutavasse mittemidagiütlevasse märkamatusse. Aga teine maailm kutusub proovima. Olen mitu korda tagasi pöördunud, aga õnneks ta kustub ikka veel. Kutsub ja ma tahan järgneda, aga juured on selles teises nii tugevasti kinni. Vaja on palju tahtejõudu ja pingutust. Aga kas ma jõudsin nüüd otsuseni?

Unenäod

Nii ammu pole ma enam unedest kirjutanud. See ei tähenda küll sugugi, et ma enam und ei näe. Ehk pole olnud lihtsalt sobivaid lugusid, mida kirjutada. Või õigemini pole need uned veel lõppenud. Ikka olen neid mõelnud ja edasi arendanud. No ja nii nad ongi ära hajunud. Algupärast und enam ei mäleta...

Annan endast siiski parima. Midagi ehk meenub ju ka...


***
Siis kui mul kevad mitte nii väga ammu täiesti südames oli, nägin unes üht meeldivad poissi. Me jalutasime, vestlesime ja istusime siis suurde suurde paati. Viskasime paadipõja pikali. Meie ümber laius suur rahulik ja selge järv. Järv oli sügav, aga nii ilus ja läbipaistev. Siis hakkas järve igasugust tehnikat kukkuma :D Fotokad, mp3-mängijad, telefonid... Õnneks oli vesi nii puhas ja läbipaistev, et sain kõik enne põhja vajumist kätte. Lamasime ja nautisime idülli kuni kandusin kuskile hoopis mujale ja nägin üht tütarlast, kes nimetas end Mariaks ja ütles, et ta on selle poisi teine tüdruk. Poisil olevat nimelt kombeks pidada mitut naist korraga. Uusim ja värskeim on olulisim ja temaga veedetakse kõige enam aega, samas on alati tal veel nr2, kes on tagavaraks ja niisama ajaveetmiseks. Maria rääkis mulle, kuidas mina olin praegu nr 1, aga varsti saamas nr 2 nagu tema praegu. Maria muidugi ei tahtnud olla teine. Ta arvas, et kui ma selle poisga enam läbi ei käi, saab ta ehk esimeseks tagasi. Sellepärast ta vist mulel niisugust juttu rääkiski. Mind see aga üldsegi ei häirinud, sest tol hetkel hõljusin paati tagasi ja jätkasin idülli nautimist...

***
Eestis oli just alanud Nõukogude okupatsioon. Minu peigmees oli pokri pistetud (Soomes). Ta plaanis põgenemist ja minuga kokkusaamist. Olingi Soomes ja ja ootasin oma meest. Aga sisi tuli mingisugune Soome sõjaväelane või politseinik ja sai kohe aru, et ma päris õige tegelane ei ole. Mul olevat nimelt seljas üks imelik kampsun. Selliseid soomes ei tehta. Kampsun oli minu peigmehe kingitus. Kuidagi pääsesin tema käest minema, kohtusin oma mehega, jooksime vangla territooriumil väljapääsu poole (see vanglaõu nägi välja nagu saeveski hoov ), aga meid saadi kätte. Siis oli mingi värk selle kampsuni ja erinevate käekelladega, mis täpselt toimus, enam ei mäleta. Minu mees pandi aga vangi tagasi, mina leidsin end nõukogude eestist. Läksin elama mingisugusesse paneelmajja. Pidin korterit jagama ühe mehega. Temast sai mu uus peigmees, hiljem ka abikaasa. Samal ajal oli ta minu abikaasa ja vanaisa :S See tähendab selles jhetkes oli ta mu mees, aga mingil teisel tasandil ka minu vanaisa. Mehe nimi oli Jaanus Naaber (minu vanaisa oli Endel Naaber)

***
Oli kaks tüdrukut. Üks oli tumbedapäine ja 9-aastane. teine oli 14-aastane ja blondide kiharatega. 14-aastane tüdruk oli rase ja pidi kohevarsti sünnitama hakkama. Minu ema, kusjuures, oli ämmaemand. Järsku hakkas 9-aastasel tüdrukul paha. See oli imelik, sest paha oleks pidanud hakkama hoopis sellel, kes kohe sünnitama hakkab. Kui me küsisime aga 14-aastaselt tema enesetunde kohta, vastas ta üsna ükskõikselt, et tema tunneb end väga hästi. Siis tekkis mu emal mingisugune teooria selle kohta, kuidas 14-aastasel sündiv laps on hoopis 9-aastase oma (tal oli olnud nürisünnitus). Kuna 9-aastane polnud võimeline last kandma, tuli tema lapse hing hoopis blondi tüdruku lapse kehasse. Ema ootas siis kuni 14-aastane ära snnitas. Siis võeti laps temalt ära. Et ta hakkaks 9-aastast oma emaks pidama, pidi teda mingi ollusega (hülgerasvaga vist) toitma. See oli minu ülesanne. Mäletangi seda, kuidas mul oli süles imepisike imik, kellele suust sisse mingit halli löga ajasin :D

***
Oli prints. Kuna ta oli veel noor, umbes 17-aastane, ei tahetud talle valitsemisõigust anda. Küllap valitseid õukonnas ka suured intriigid. Printsil sai sellest kõrini ja ta otsustas kodunt ära põgeneda. See läks tal ka üsna edukalt. Kust iganes ta ka ei põgenenud, lõpuks jõuds ta aga Ungarisse. Unagirs oli printsess, kelle ema ei sallinud enam ta isa. Isa oli slaavlane ja ema rääkis, kuidas tütar oma võõramaalasest isa usaldada ei tohiks. tema ema, ungarlane, on ju hoopis targem, parm jne. Ja kas lõpuks ei peaks tütred emade poole hoidma. Printsessile see jutt ei meeldinud. Temagi otsustas põgeneda. Siis kohtas ta printsi. Otsustati koos põgeneda. Prints käis vahepeal väljas, siis jõudis ta lossi tagasi. Loss ise oli kesklinnas, lossi esimesel korrusel oli kohvik linnarahvale :D Läbi laudade teed tehs, jõudis ta printsessini. Siis nad põgenesid, joostes läbi paljude erinevate ruumide, avades palju erinevaid uksi....

***
Olen pool ööd Zavoodis veetnud. Siis hakkan koju minema. Tee on aga pikk ja mina olen unine. Kuna täpselt tee peal on Dorise tädi korter (Kroonuaia tänaval) otsustan sinna minna. Katsun ust, see on lahti. Esikus on veel väga mugavalt üks vaba voodi. Kuna mul on kaasas padi ja tekk (hahahaha) otsustan sinna magama heita. Magan natuke aega, aga mõtlesn siis, et niimoodi on ikka sobimatu ja inetu, ning otsustan üles tõusta ja koju minna. Lähen tagauksest välja ja tänavale jõudes näen Dorist ja tema ema. Ema on Dorise peale pahane. Dorisel on kombeks oma tuttavaid sinna korterisse magama tuua. Ema arvab et see on mingisugune protestiavaldus. Mina mõtlen, et mul vedas napilt ja hiilin oma teki ja padjaga minema, mõledes samal ajal sellele, kuidas magatud voodis lina kortsu jäi :D

jne jne....

kevadhaigus

Siin ma jälle olen :) Pühapäev, päike ja kevad. Muusika ja teine tassitäis kohvi. Laiskus, oo laiskus.
Ennist olin ehk veidi üleolev selle üle kuidas mina nii terve ja tugev olen samas kui linn on täis haigeid inimesi. Saan nüüd aru, et eksisin rängalt. Ka mina olen haige. Mitte nohu, köha või palavik ei paina mind. Hoopis hullem -koledad mõtted ja apaatia. Selline on minu kevadine haigus. Ühelt poolt vaevab mind spliin, soov pugeda oma urgu ja mitte välja tulla. Teisalt põletav soov jätta kõik selja taha, rännata silmapiirini või kaugemale, alustada seiklust. Selline lõhestatus. Kisub ja kisub..
Ei tea kas ka teised mitmuses tähtkujumärkide esindajad (Kaalud, Kaksikud) samasugusi lõhestatusi tunnevad? Või on see täiesti minu isiklik kiiks?

Ja mõtted, mis mul niigi kogu aeg hajali, on nüüd täiesti kättesaamatud, libedad ja vormitud. Iga kirjutatava lõigu järgi pean pikke pause, kustutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan. Tahan lugeda, kirjutada, joonistada, õppida, areneda, teha midagi....aga ikka kisub mind õue, sest seinad, seinad, seinad on nii ahistavad ja silm uitab ikka kaugustesse. Sinna silmapiirile, kus paistab Vooremägi. Kevadine rahutus. Jah, muidugi kisub magusaks poeetiliseks klišeeks. No mis teha. Äkki olengi ma üks suur klišee. Esimesed soojad ilmad ajavad mu peast segi. Iga aasta.

Liis kuivab ära ja siis me teeme ühe pika jalutuskäigu. Lugemisest ei tule niikuinii midagi välja.