Neljapäev, detsember 23, 2010

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

3 ...kaja:

Diana ütles ...

Ma tean, mida sa tunned.

Kas see kõlas nüüd väga klišeelikult? Ja nii hea on rääkida kellegagi, kes saab aru. Kellegagi, kes on samu mõtteid mõelnud. Ma saan nüüd aru, mis sa selle kojutulemisega mõtlesid, kuidas me läheme tagasi oma Eesti ellu (näedsa, ma ei peagi kahte aastat ootama, et seda sulle öelda), aga samas... samas on mul tunne, et midagi on muutunud. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Hispaanias oli mul tunne, et kõik on täpselt nagu alati... aga Eestis ei olnud enam nii. Eestis oli veidi teisiti ja ma tahaks, et see tükike "teisiti" ei kaoks ära, et mul oleks jaksu ja tahtmist sellest kinni hoida ja seda endale juurde krahmata. Ahnus?

Veider on see elu.

Ilusat kojujõudmist! :)

Kristel ütles ...

Ma ei tea, kas ma oma eelkommentaarijast òieti aru sain :), aga see , et pàrast pikemat eemalolemist on Eestis "teisiti" oli paikapidav...:)) Roomast pikemat aega àra olles, on mulle alati tundunud, et kòik on nagu alati, et kòik on "tàpselt nii kui peab" (ònneks), aga Eestis "teisiti". Mina pole enam juba ammu suutnud selle "teisitiga" sammu pidada ja nùùd on kòik nii "teisiti", et ùhist on ààretult vàhe jàrgi jàànud. Ja ma ei tea, kas Elu (hinge teekonna) perspektiivis asju vaadates on see halb vòi hea. Olen kindel, et oleme alati seal, kus me olema peame.
Aga igal juhul ilusaid pùhi sulle ja imelist, veidrat "teisiti" Elu! :)))

Un abbraccione forte-forte:)

Kalle ütles ...

Tore, et Greta üle pika aja jälle kodumaile jõuab:) Kauneid pühi siin lumises Eestis!