mõnikord lihtsalt on nii, et tunned vajadust olla keegi teine. Mitte küll täielikult kuid...veidi ikka. Vähemalt minul. Niisiis on mul mõnikord sellised sügaval hingesopis aset leidnud keemilised muutused, kus kujutan ette, et olen endiselt mina kuiod absoluutselt teistsuguse hingeeluga. Eile oli samuti mõneti selline päev.
Lähen rahvarohkesse kohta (näiteks Viru keskusesse) ja mõtteis olengi väliselt teine. Ülbe, iseseisev, saatuslik. Võlun igaüht oma jäise olekuga. Vaatan igaühele(enamasti siiski vastassoo esindajatele) kindlat silma, tunnen end eriliselt. Olen meigita, lohvakates riietes või lihtsalt tavalistes teksastes aga kujutlusis justkui kõige kaunim, kõige erilisem kogu linnas. Sammungi sellise suhtumisega inimestest mööda, teadmata, kas keegi tegelikult isegi mind üldse tähele paneb...
Palju põnevam on ühistransport kus on ülimalt hea katsetada inimesi (vastassugu jällegi, kui olla aus.) kes suudab vastata intensiivsele "jõllitamisele"? valin siis ohvri välja ja vaatan talle silma. Ei mingit otsest sõnumit, lihtsalt väga kindel silmavaade ja...pole veel kohanud kedagi kes pead ära ei pööraks. 2 sekundit...5 sekundit...jah nii palju peab igaüks vastu kuid üle selle...siiani mitte. tean, et kui mu väljakutse vastu võetaks, jääksin ilmselt ise kaotajaks. Kurb küll, siiani pole veel nii läinud ja saan nautida oma nn psüühilist "üleolekut".
Eilseks ohvriks oli mingisugune suvaline pikakoivaline noor nudipea. Jõllitasin siis teda kuid erilisi tulemusi see ei andnud. Ikka lõppes asi pea ärapööramisega. Teadagi aga kui mina olin oma pilgu mujale suunanud, vaadati salamisi tagasi. Pöörasin silmad tagasi, pööras tema ära. Ausalt öeldes on selliseid mänge juba piisavalt mängitud ja kuna tollel noormehel puudus julgus, tüdinesin ruttu.
Järgmiseks ohvriks sai u 25-30aastane mees päikeseprillidega, kes istus minu suhtes profiilis. Proovisin sama mängu, ehk veidi intensiivsemalt, sest isik tundus huvitavam ja vaatas veidi enam tagasi (kas mind või jonnivat last, või mõlemat korraga, jääb mõistatuseks). Kuna mees oli üsna kena, pidin ma ikkagi aeg-ajalt teda vaatama, olgugi, et minu alter ego tuju oli juba peaaegu möödunud.
mees lahkus bussist Teletorni ees. Koos temaga ka vanapaar ja noor neiu kes...üllatus üllatus olid kõik turistid, vist rootsalsed. Mees heitis mulle aga avatud bussiustest möödudes kiire pilgu ja...ei saa salata: kogu lugu pani muigama.
Põnevaks läks asi aga siis kui oli minu peatus ja pidin väljuma. Samas peatuses tuli maha veel teisigi ja...ka minu nudipea :)Ületasime tee, ülejäänud rahvas hajus kuhugile, kõndisime vaid mina ja tema. Üks ühel, teine teisel pool teed. Nudipea oli ilmselgelt rahutu. Vältis vasakule teepoolt, süütas sigareti ja üritas väärikalt ja ükskõikselt kuid siiski õhkõrna närvilisusega võimalikult kiiresti minema lonida. Ka mina olin muidugi närviline. See kõik oli kõigest mäng, kõige vvähem oleksin ma tahtnud temaga vestelda ja fuihh! tutvuda. Nudipea pööras paremale. Seekord läks nii nagu plaanitud kuid, mis saab järgmine kord? Kes teab....
2 ...kaja:
oo, jee, ma pole ainus transpordipede, kes võõraid mehi kiikab ja jõllitab, mulle kusjuures on isegi vastatud pikema silmsidemega, ent kahjuks ei pea ma ise sellele eriti hästi vastu, st ma küll ei pööra pilku ära aga ma hakkan naerma :) mitte naeratama, vaid lausa naerma muide, kohutav, aga noh, niikaua kui mu ohver on kuskil bussi teises otsas võin ma ju teeselda et mulle tuli niisama mingi ülinaljakas asi meelde, aga kui tegu on kuskil kõrvalistmel istuva mehikesega, kellele ma pingsalt otsa vahin, siis..noh , hakkab ka tema naerma, nii et nalja kui palju... ükskord leidsin aga niiviisi omale täiesti kena mehe, isegi väljudes vaatasin talle pikalt järele, ning oh imet- mõne päeva pärast leidis ta mu juhuslikust reidist üles- saatus, saatus! igatahes, tartusse sattudes on mul esmatähtsate plaanide hulgas ka temaga kohtumine :)
Ja mina vahin samamoodi tüdrukuid, kus aga võimalik:D Vahetevahel saab mõni kurjaks, aga enamasti tüdrukud sulavad ja naeratus ilmub nende näole:)
Postita kommentaar