Neljapäev, juuli 07, 2005

oh jah..

Laisaks olen läinud vüi kuidas?
Millal ma viimati ometi kirjutasin? Noh pooleldi kohustusest üritan siis nüüd midagi kirjutada.

Tegelikult juhtub ju lausa iga päev midagi :P Aga..eee..

Nojah kõigepealt peaks siis mainima, et giiditöö on ikkagi päris tore veel ja süütunne, et mina olen osaliselt vastutav Tallinna paksude aeglaselt kulgevate ja troppe tekitavate turistide kogumitega reostamise eest, on pea täielikult kadunud, Lõppude lõpuks saavad üsna paljud inimesed nende rahast leiva lauale (ojaa muidugi eelkõige üllad matrjoskamüüjad :)) alates kerjustest kuni kaardimüüjatest pubekateni. Ainuke kes veel vist midagi teeninud pole, on vanamees kes sihikindlalt juba vähemalt kolmandat aastat müüb oma rassijan gassmaaske. Siiski väikene rahulolematus tekib kam ul kui ma parajasti juhtoinas pole ja ma pean ise kuidagi Viru tänava läbima(üldisele voolule vastassuunas ,muide) aga jah, tunnen vist teatud üleolekut: ikkagi minu kodulinn.

Emmel oli sünnipäev :) Teatud vastumeelsusega vedasin ma end kohjale, teades, et inust saab lilleneiu ja mine-vaata-kas-seda-on vaja-teha ning mine-too-seda-ja-mine too-teist. Siiski, viibisin kohal jak uigi tegemist oli tavapärase 2. juuliga täiesti tavapärase sünnipäeva tähistamisega, mida näen aastast aastasse, pakkus too sündmus taaskord suurepärast võimalust inimesi jälgida ja vaat kui tore, rääkisin ema endise kolleegiga füüsikast ja filosoofiast, juues kõrvale melissiteed. Hoopis põnev on aga see, et õhtu teemaks kujunes kaalujälgimine :D Üks teatud naisterahvas oli äsja ühinenud kaalujälgijatega ning teine, me naabrimutt, keda näeb küll igapäev läbi aiavõre kuid mitte lähedalt, üllatas kõiki avaldusega, et tema on kaotanud 13 kilo ja...ainult vältides söömist peale kella kuute õhtul. Kohalviibinud naissoos tekitas see muidugi kirglikke tundeid ja peagi oli igalühel rääkida midagi dieedindusest ning seda tehti nii kirglikult ja ennastunustavalt et...no ma kohe ei teagi, täitsa lõbus oli.
Mina kinkisin emale õlivärvid, mis vaimustasid teda täielikult, nagu näib, sest iga kord kui talle helistan ja küsin mida ta teeb siis ta kas vastab, et alles maalis või maalib või hakkabb maalima. Ülivärvid tekitasid samuti tugevaid emotsioone kus siis üks oli kadedalt vaadanud, teine kohe õpetama hakanud, kuidas kasutada, kolmas jälle maalilaagrisse kutsunud, neljas hädaldanud, et temagi sooviks maalida kuid ei oska.. Niisiis navastamata naiviste on küllgaga ja nende konsentratsioon ühiskonnas on üsna suur.

Kahjuks peab tõdema, et vanalinnas müüaks üsna palju pildikesi, mida mina küll põlastavalt või siis just nunnutavalt kit[shaa]iks nimetan kuid Pikas Jalas oli oma tööd riputanud üles ka keegi mees, kelle tööd erinesid muudest ja vanalinnaga polnud neil õnneks miskit tegemist, ei saa ju pahandada siis, et ma kohe vaatama jäin :) Olin koos Liisiga ja arutlesime vaikselt omavahel piltide tähenduse ja esteetika üle kui mees meie poole pöördus ja ütles, et me kümne aadta pärast tagasi tuleskime ja mõne tema pildi ostaksime. Ta pidas meid tudengiteks ja eeldas, et praegu mee maale osta ei suuda kuid tema austajad võime siiski olla. Vot see on kunst!
To kunstipäev sisaldas eel muudki: näiteks Oleviste torni ronimise, mis oli suurepärane, välja arvatud see, et alla tulles hakkas keerdtreppi mööd astudes pea ringi käima ja jalad valutasid. Balta tunnelis "Veskimehe" laulmine, millele järgnes sõbralik soovitus "laske endale kuul pähe"(jah lauljakarjäärist unistamise olen ma nüüdseks lõpetanud) ning viimaks tolle päeva kultuurielamus: Girls Choir from Texas (ohjahh)
Aga tegelikult...veel kohtasime Lottet. Minus tekitas see veidi ebamugavust, sest kui kohtuvad minu n-ö eri liiki sõbrannad, siis ma ei oska valida sobivad käitumisstiili, kameeleon nagu ma olen....

Muudel päevadel aga sõidan lihtsalt rattaga(uus rattakompuuter :P) ja elan niisama:) Ja laupäev on parim päev: süstamatk!
Argipäevadel tegelen ma veel nii palju kui võimalik rattasõiduga ja...laupäeval kajakkimatkale :P

0 ...kaja: