üks vana pilt...

leidsin selle pildi kodust arvutist. Tuli meelde, kuidas selles laagris olles sai alguse minu kustumatu armastus hobuste vastu ja....ma pole ju aasta otsa saanud ühegagi neist suhelda. Välja arvata ehk üks õnnetu kronu Viru tänaval, kes oli pandud tööle paksude turistide vedajana. Andsin talle suhkrut ja...ta liigutas kõrvu ja vaatas minu poole. Oeh! Lääge küll, aga ikkagi liigutav

Siin mina ja Pilleriin...aastaid tagasi.

orkaan Ilme

Orkaan Ilme saabus ukse taha kella helistama uue aja järgi kell pool üheksa hommikul ja ma ei näinudki oma und lõpuni :( Mingi segane lugu seoses nõidade ja nõiatunnistustega. Aga orkaan tõi veidi pitsat vähemalt....nii, et kuigi olen unine, on vähemalt kõht head-paremat täis. peaks uut kaalu veel kasutama...kohe lähengi...siis veel emme autot kiusama ja bowlingusse.
PS: Liis saabun kuuese bussiga, ootan vastuvõtupidustusi :P

teater ja teemaania

"Surm ja tütarlaps" Draamateatris. Viimase hetke piletid tänu ema tutvustele. Hmm.. ma pole ammu tatris käinud nii et mu meeli see ergutas küll ja kohati oli väga andekalt lavastatud(Unt) ja elavas esituses Schubertit kuulata oli ka mõõnus (keelpillikvartett) aga...lõpp oli lausa uskumatult lihtne ja kuidagi..ei tea, minu kõrgeltarenenud "kunstimaitse" oleks soovinud midagi muud. Noh, esialgsed muljed....
Homme läheme bowlingusse, seal on head muljed kindlasti garanteeritud. Ja autosõitu kindlasti veel ka :D

Mis puutub teesse, siis oeh, sügis kutsub esile teemaania. Mul on küll suur kott kuivatatud piparmünti aga ühest teest ei piisa niisiis ostsin ,õigemini ema ostis kolm pakki teed, mis ma kavatsen kõik tartusse kaasa võtta ning..las teepeod alata. Muidugi peavad ka küünlad põlema. Oh, kui vaid suudaks poest tikud osta. Juba kolm korda on see mellest läinud. Arvan, et panen kodust paar pakki pihta:P Võibolla küsin ka viiskalt ...

Green tea variations

Orange twist

Straberry vanilla

tahan veel

Old Love

Santa Barbara

ja põletada

Mandariini lõhnaküünalt

kurat küll, seda väikest 20kr maksvat polnud ja 76kr ei raatsinud küll osta. Eks ma pean siis veel korra oma nina kaubamajja toppima...

kiire ülevaade...

mis siis täna toimub?

• ema sulatab külmikut üle 1000 aasta. Loomulikult tähendab see seda, et kogu kapp on vett täis ja kui peale väikest eemalolekut koju tulime, ulatus veeloik täpselt läveni. Ettevaatust, et sisse ei astu!
  
• käisime emmega sõitu õppimas. Istun roolis ja loomulikult suretan auto ikka väga väga väga mitu korda välja. Hmm autot liikuma saada on palju hullem kui 2. käiku peale panna. Nii jube nii jube. Aga pidurdada oskan ma juba väga hästi :P (see ongi ju kõige tähtsam?)
  
• emme tahab ka ploogi, niisiis tegimegi talle aadressi ja puha. Kardan, et teamagi on laisk kirjutaja aga loodan et ta vähemalt sellele va Tiinale pähe teeb :D
  
• oi ja poes käisime ka. Ostsime kohupiimakreemi ja puha, et sõita türisalu pangale ja siis seal nautida. Ilm läks külmajs ja sinna me ei läinud. Kodus tahatsin seda süüa aga kirsikreem on ukraadina. Mis mõnes mõttes on hea ka sest
  
• ostsime täna kaalu. Oh õudust! jah, kaalu ja ma ei saagi enam kellelegi öelda, et ma kaalun umbes nii ja nii palju. Ma kaalun hoopiski....Voeh! Aga mul on hea süda.
  
• Antilla ründab jõulukataloogiga. Hakake inimesteks: pole veel novembergi!
  
• Helika teeb praegu linnasõidueksamit.Pöidlad pihus! :P
  

Kuna telekas ikka ei tööta, hakkan kokku panema fotoalbumit. Pildid, mis ma Tartus ja Tolkuse rabas tegin, tulid üle ootsute ilusad :P

eilsest filmist

Eile võtsin ometi end kokku ja läksin keemiaringi neljapäevasele filmiõhtule. Seekord näidati filmi nimega "what the bleep do we know", mida on väga raske paari lausega iseloomustada ja mida enam ma nähtule mõtlen, seda enam kõik mu peas laiali valgub. Film oli segu dokumentaalsest ja väljamõeldust. Räägiti kahje objekti samaaegselt kahes kohas olemise võimalikkusest, ajast ja ajasrändamisest, ajukeemiast ja paljust muust
Üks põhiideedest oli see, et inimesed kujundavad reaalsust enese ümber ise ja põhimõtteliselt on kõik võimalik. Seda prooviti tõestada muuhulgas ka kvantfüüsikast lähtuvalt. targad onud ja tädid selles filmis ütlesid, et meie kujundatud reaalsus on lihtsalt see, mille me oleme enestele pühe võtnud. Huvitav näide selle kohta oli see, kuidas omal ajal indiaanlased ei olnud võimelised nägema silmapiiril Kolumbuse laevu, sest nende maailmas midagi säärast ei eksisteerinud. Shamaan aga märkas, et vesi ja lained on kuidagi imelikud ning pingsa jõllitamise tagajärjel ikka midagi nägi. Ta ütles seda ka teistele ja kuna nad teda usaldasid, hakkasid ka nemad nägema.
Teiseks väga huvitavaks kohaks filmis olid kellegi jaapanlase katsed veekristallidega. Ilusad mõtted nagu näiteks thank you muutsid veekristallid ilusaks, halvad mõtted aga koledaks. Kuivõrd tõene see nüüd on, ei tea, aga väga ilus mõte küll ja...mõtte jõud on tegelikult hiigelsuur nii, et kasvõi teoreetiliselt sel ju tõepõhi all on...
Juttu räägiti seal palju, üritati kogu inimese olemist ka keemiliselt seletada... kõik kahjuks meelde ei jäänud aga idee, et kõik on mõtlemise taga kinni, on küll õige. Väga teoreetiliselt, praktikas on seda vast rakendada väga vähestel valitutel: nõidadel, samaanidel. nemad on suutelised uskuma enamasse kui "mass" ja on tõesti suutnud nende kujundatud piirid ületada. Samas, ega nad ei ole erilisemad kui kõik ülejäänud. Ainuke asi mis neid maailma avastamisel eelisseisu tõstab, on usk, et kõik on võimalik. Kindlasti nõuab piiridest vabanemine tööd, lausa aastakümneid oma teadvuse arendamisel, kuid... kõik ON tõesti võimalik.
Filmi järel paluti mõningatel "tarkadel" filmi kommenteerida. Ausalt öeldes mind lausa hämmastas kui üheselt nad sääraseid ideid eitasid. Jah, ega ma poleksi oodanud fanaatilist usku, sellesse mida räägiti, aga öelda, et see või see pole võimalik, on küll äärmiselt vale. Inimesed on alalhoidlikud ja ikka proovitakse säilitada vana ja kindlakskujunenut aga...kui see nii oli, siis ei toimugi arengut! See mida pole avastatud, see millest ei teata, seda polegi olemas? Pigem vastupidi: see mida me teame, mida oleme tõestanud, on vaid üks võimalik vastus olemasolevale, mis on nii tihe ja nii mitmekihiline, et meie oma piiratuses suudame tajuda vaid imeväikest osa sellest kõigest...

Film oleks võinud olla paremini esitatud, aga ideed, mida välja käidi, vähemalt mõned neist olid väga head ja panid vähemasti mõtlema...
Kui tekib võimalus filmi näha, soovitan soojalt seda teha

teater

Oh ma ei tea kas see järgnev pole ehk minu jaoks liialt suur tükk. Oh aga ma lihtsalt pean seda trükkima Ma pean hetkeolukorra kasvõi enesele säilitama.
Millal enne olen ma saanud nii suure mõnuga naerda vastassoo üle. Jah, Liisiga küll aga...oeh need olid tema isendid, mul on nüüd omad :D Kuigi jah, parim nali on meil ühine. Oi, jaa, see on õel aga lakkamatu huumoriallikas on siiski üks teatud krokodill-teadur, kes kord püüab ühte ja siis nii igaksjuhuks või kindluse mõttes ka teist. Jah, vapustavalt imelik, et mees, kes väidab, et kahte naist ta ei taha, on otsustanud semmida Liisiga ja võtta mind endale nn varunaiseks. Niisiis, kuna Liis teejoomise ettepanekule ei vastanud(üleüldse on Liis suhtunud temasse üsna leigelt, mispeale vaesekene kurtis mulle, kuidas Liisiga temal miskit ei õnnestunud), kutsus ta sama sõnastust kasutades mind. Jah, ma nalja pärast läksin. Oi, nalja selle inimese kulul oleme saanud karistamatult palju... Liis muidugi varjas oma suurt "armukadedust" kuni täna selgus suur üllatus. Talle kroku isegi meeldib :) ainuke häda olevat selles, et see pidev pilkamine on mehe väärikuse ära solkinud. Täna kokku tulnud komitee aga otsustas, et Liis hakkab temaga käima.
Võtsin sellist teadet täiesti tõsiselt (ilma ühegi naljata) ja otsustasin, et tundeid ei tohi varjata.
MSN-s teatasin ma härrale kohe meelitavat uudist: "Kuule, tead sa, tegelikult sa meeldid Liisile" mispeale too vastas: "Lahe. Olen 20 minuti pärast tagasi." Jah tal oli tõesti kiire aga oleksin soovinud veidi entusiastlikumat reaktsiooni. Ehk meie ohver kartis järjekordset vempu?

Siis on spektaaklis osatäitjaks keegi, keda hetkel nimetame siis näiteks lihtsalt K-ks. K on võtud pähe, et tema on minusse meeletult armunud ja seda ainult minupoolt leigete MSN-i vestluste põhjal. Mina ilkusin Liisiga tema, Liis leidis siin võimaluse vastata. Igast lausest ja repliigist saab midagi naljakat konstrueerida.
Vahepeal kadus K silmapiirilt rammusamatele heinamaadele. Tagasi tulles meenusin talle mina (mis on muidugi väga meelitav) aga kui natukene saavutatigi minu puhul enne lahkumist edu, haihtus see eemaloleku tõttu ruttu. Tõe avameelselt rääkimine pole aidanud ja härra on oma südamlikkusele ja siirusele vaatamata viimasest vestlusest teinud tõelise seebiooperlikult väljendusrikka sõnavõtu (mida ma küll tõepoolest hindan enam kui leiget suhtumist) mis jättis mind täiesti nõutuks, sest naerda ei kõlvanud ja nutta ma ka ei suutnud...

Mina aga olen nagu loll küünitumas ja küünitumas teatud tüübi poole, kes on tore, keda ma pea ei tunne, aga kes ometi suutis mind lausa vihastada(!?) NB: mind(!?) Tema on võtnud endale laid-back ja ükskõikse poosi, vaevalt vaevub minuga paari sõnagi vahetama (kuigi jah, ühest hädast aitas välja =) ) ja mina olen end lolliks tegemas ja peagi hullumas.

Kui see pole eluteater omas mahlas, siis mis see on?

voeh...

Siin ma siis nüüd istun. Kooli ei läinud, istun ja olen lihtsalt mõttetu :D
Vaatan, et ma peaksin fonti vahetama,oleks ilusam ja vaheldusrikkam. Valikut eriti pole aga ehk käib kah...Niisiis...kõik :D

(siia kirjuta intrigeeriv pealkiri)

(siia kirjuta huvitav tekst)

Mnjah, kui eilne sissekanne välja arvata, pole ma nädala miskit kirjutanud ja...olen veidi rütmist väljas. Tegelikult on ju vapustavalt lihtne möla trükkida ja...uskumatu- leidubki inimesi, kes seda siis loevad :) Aga...ma pole seda ammu teinud nii, et... ma ei tea
veidi irisemist veel arvuti kallal. Tööle hakkas natt kül lläbi mitmete pingutuste. Lõpuks pidin ma langema lausa nii madalale, et helistasin lausa Mardile ja...Jürile! uskumatu, viimane viitsiski linna teisest otsast kohale tulla ja peale pikka mässamist mingit asja sai ka... Aga oh õudust, hommikul läks arvuti jälle käest ära. Ilmselt on mingisugune interneti-sekt tema mõistuse enda tahtele allutanud ja mulle...ta enam ei kuuletu. Näiteks ärak ustutades kunagi meeltesegaduses tõmmatud mõttetud programmid real player jms, kustub ka netiühendus :( Ainuke, mida ma veel teha saan, on system restore, mis interneti tagasi toob kuid seegi võib iga hetk taas kaduda :((( Võeh! Ja windows XP ma uuesti peale panna ei saa, sest arvuti keeldub sedagi tegemast. Õudne! Mulle ei meeldi sellised asjad nuuks ja tsiteerides Liisi: vääks!


Arvutiasjandus välja arvata, on meil ikka ja pidevalt lõbus. Mmm täna hommikul näiteks mängisime varjumängu, joonistasime siluette paberile, pühapäeval me võimlesime üle pika aja...
Oi, ja kõige parem on see, et täna õhtul lähen krokodill smaddyga teed jooma :D ma isegi ei tea miks, oeh see mees on me lõputute naerdue allikas. Inetu ma tean, aga ta ise põhjustab seda....

Üht väga põnevat unenägu nägin ma ka! Nimelt sain ma endale jumalikud võimed ja ma otsustasin uudishimust olla nädal aega mees. (Imelikul kombel oli sel hetkel meestemoes kuum teema seelikud. See pole aga muu unega kuidagi seotud) Nii pea kui olin meheks moondunud, tekkis mul väga suur pissihäda. Suundusin WC poole ja muhelesin rahulolevalt nähes, et naiste WC ukse taga oli pikk järjekord. Meeste oma oli aga suhteliselt tühi.
Oma võimeid ma täiuslikult ei vallanud ja nii märkasin ma pissuaari juures, et mul on ebaloomulik peenis. Minust aina voolas ja voolas ja voolas vedelikku ja minu organ moonus umbes 40cm pikkuseks valgeks voolikuks. Seejärel ärkasin et naiselikest tunnustest on mul veel rinnadki säilinud (No tõepoolest! Mida küll Freud ütleks?) Lõpuks sain oma füüsilise olemuse korda ja lahkusin WC-st. keegi lasi mulle aga kaks kuuli jalga ja ma lonkasin verest tühjaks voolavana apteegi poole, lootes sealt abi saada. Aga!...Seal öötasid mingid ülbed tibid kes ei teinud surevast mehikesest väljagi ja pööritasid ülbelt silmi. Kui apteegi vastas istuvas restoranis olev Rootsi vanapaar küsis miks mulle abi ei anta, valetasid piigad, et mina olevat väga ebaviiaks ja neil on õigus mind mitte teenindada.
Järsku meenusid mulel mu võimed. Ravisin end ise terveks aga muutusin tagasi naiseks, see mees kes oli olnud jäi samuti eksisteerima. Meie/minu peale vihastanud kapm hakkas meid taga ajama. Jooksime hoonest välja (siiani oli kogu tegevus toimunud kaubanduskeskuses) ja jõudsime metsa piiril oleva väikese majakeseni, kus elas jaapanlasest vanatädikene. Ta oli vist veidi nõialike võimetega. seletasin talle, mis minuga toimunud on, lootsin temalt abi saada (oma võimeid jälitajate kõrvaldamiseks ma kasutada ei taibanud...või ei osanud). Koos otsustasime, etm uudame mehe 5-aastaseks poisikeseks.
Jälitajad hakkasid lähedale jõudma, jooksime edasi. Nüüd oli mul siis poisike käekõrval. Jooksime ja jõudsime kuivanud sekvoiametsa, puude otsas olid hütid. Seal elasid inimesed. Nad ütlesid, et on sunnitud ära kolima sest puud on kuivanud ja kogu keskkond on nüüd elamiskõlbmatu. Võtsin end kokku ja oma võimetega muutsin metsa taas elavaks. Selle isetu teoga sain jäitajatest lahti- mets kasvas i itihedaks, et nad ei pääsenud läbi. Poisike muutus taas meheks, me abiellusime ja jäime sinna metsakülla elama. Saime isegi kaks tütart. Kõik oli idülliline kuni mitu aastat hiljem armusin ma noorde poissi ja abielurikkumise tõttu aeti mind paradiisist ära. Kahtetsesin tehtut, aga oli juba liiga hilja. Pidin pöörduma agasi tsivilsatsiooni ja välja mõtlema, kuidas endale elatist teenida. Õnneks tuli mu noor armastus minuga kaasa...

Ühte põnevat raamatut loen ka. Sellest kirjutan kah, kui ptui ptui ptui, nett kestma jääb....
oeh kui palju kirjavigu siin kindlasti on. Oleks mul vaid eesti speller....

siin ma nüüd siis istun...

uskumatu küll- raamatukogus. Sest....kodus lihtsalt internetti (ikka veel) pole. Helistaswin ju ka nn "teenindusse" ja halasin telefoni otsas veidi aga...peale lubaduste ei midagi muud. Mitte keegi minu ühendust vaatama ei tulnud :( Kardan, et minu viimaseks võimaluseks on Helika, kes hakkab täna mu kallikest arstima. Kui tema ravimid ei mõju...kas tõesti format C ???

Niipaljukest siis minu muredest seoses ühendusega. Muide, kroonilise internetipuuduse põdesin ma edukalt läbi ja...Tegelikult saab üsna edukalt hakkama ka mitte onlines istudes. Oi, raamatuid lugesin ja uskumatu, me võimlesime koos Liisiga eile pikalt ja põhjalikult. Aga eksm uidu päevad lähevad ikka ribradamisi edasi. kahjuks muutuvad nad aina külmemaks ja pimedamaks :( Eks sellest (ja internetipuudusest) tekkis ajutine kriis. Nutmaajaval valus arusaamatus ja kõhklus tuleviku ja elu olemuse teemadel....Õnneks on see (ptui ptui ptui) selleks korraks möödas ja
kui mul õnnestub taas oma ploogi kirjutama tulla, kiirgan edasi enesele loomuomast positiivsust....
aga nagu öeldud saan netitagi hakkama....niisiis, eks paistab....

Ps. kallikesed nii armas teist et ikka kirjutate ja jälgite mu tegemisi siis bloggerimaailmas.
kurb on küll jah et mu viimaseks mõtteks jäi sihuke justkui must masendus. Tegelikult ju asi nii hull ei olnud... :)

vot nii

vahin siin juba pea pool tundi seda tühja aknakest. mõtlen, mida kirjutada. Kuna hetkel on tuju ainult virisemiseks sobilik, jätan käigu vahele.....

minu mainest

kõigile teadmiseks!

Jaaa, muidugi olen ma heasüdamlik ja viisaks ja lahke jne aga on ikkagi uskumatu, mis mulje on minust jäänud vist....üsna paljudele?
Va Aafrika-Carl MSN-s kelle Tiina "läbi kulutas" ja kelle meie Liisiga oma "hõlma alla võtsime" arvab näiteks et olen väga shy ja tema peab mulle õpetama kuidas flirtida. Siis arvab ta veel seda kaa, et mina olen temasse armunud.

Liis kirjutab üsna avalikult ja särtsakalt, mida ta mõtleb ja mida näeb. jaa mina olen küll veidi vaoshoitum selles osas, mida räägin ja näen vähem igasuguseid asju, sest olen lihtsalt...uimasem?
aga oi, ma irvitan samamoodi nagu tema igasuguste lolluste, nonsensside(huraa ka mina saan seda sõna kaustada) jms jaburuse peale.
Kommenteerin kurjalt ja julgelt, ropendan jne (harva küll ikkagi :D) Hihii ja igasuguste naljakate msn-i meeste ja türklastega saab nii palju nalja, sellist mitte just eriti heasüdamlikku nalja, niisiis.
Mäletan, et kellelegi oli puberteedieas (see oli vist Helika) ainult minuga kaua väljas jalutamas käia, sest mina olevat "mõistlik" ja kulla Brigitta oli kaaa nii üllatunud kui kuulis et mina joon ja käin klubis :D
Koolis teen ma tarka nägu ja nii keskoolis olid muidugi taaskord kõik õpetajad veendunud, et ma "kullatükk" olen. Hihiiii!

Issas, ma olen küll rahul ja vahel uhke oma plekitu reputatsiooni üle aga...oelge ometigi mõistlikud, ma olen palju vallatum, kavalam, pahelise kui te arvatagi oskate.....

olla...

kärbeste jumal

olen mina! Hahaahaaa!(homeeriline naer.) Noh jah pean tunnistama, et meil valitseb polüteism ning seega on mu kaasjumalaks Liis. Kahekesi koos valitseme üht seltskonda veinipudelisse lõksu jäänud äädikakärbseid. Muidugi armastavad drosoofilad väga käärinud toidujäätmeid ning seega oli laiskusest lauale jäänud tühi veinipudel (tilgakesega põhjas) tõeline püha lehm, mille poole püüelda. Noh sisse oli lihtne saada, aga välja? päris raske ülesanne muidugi. Suur on aga "jumalate" rõõm, sest tüütud olendid ei tiirle enam meie peade kohal, vaid on koondunud väikesesse rohelisest klaasist anumasse.

Aga oh häda! Üks tegelane, ilmselt kogu ühiskonna helgeim pea, suutis leida väljapääsu. ta polnud veel päriselt lahkuud, ilmselt pidas ta rasket moraalset sisevõitlust. Meenutagem Platoni koopamüüti: kui kõik mida siiani näinud oled, on vaid varjud, peegeldused, siis võib "tegelikkus" hirmu valmistada küll. Nii ta siis istus seal pudelikaelal ja värises, olles ebakindel oma tuleviku suhtes. Jumalate kohustus on eksinud lambukesi muidugi ka aidata ja nii andis Liis talle tugeva julgustava sõrmenipsu, mispeale lambuke lendas tähtede poole. Hiljem, muide, nägin teda vannitoa seinal mõtisklemas. Arvestades veinipudeli ja vannitoa suhtelist kaugust ja kärbsekese väiksust, võib seda pidada lausa paralleeluniversumiks. Ma ei juhtinud teda tagasi pudelisse, sõprade ja vaenalste juurde. Arvan, et erakuelu teeb temast kuulsa kärbes-pooedi või lausa filosoofi, kes oskab vastata igikestvale küsimusele, mis on elu mõte. (Juhul muidugi kui tema õpetused ühiskonna poolt vastu võetakse,)

Siiski, et vältida kogu populatsiooni emigreerumist "laia maailma", võtsime kasutusele ettevaatusabinõud. Pudel sai kaetud fooliumiga, väikene auk keskel õhutuseks. Oleme õelad küll jah :D Mõtleme,et varsti on oodata beebibuumi (Liis rääkis targa ja üleoleva näoga, et drosoofilad kohanevad keskkonnaga ja siis hakkavad paljunema). Tore oleks ka omada üht mikroskoopi Tiina suurejoonelisest kogust, et teha Saava bioloogiatunni vaimus uurimusi, kel on pikad, kel lühikesed tiivad - geneetika ühesõnaga. Oi loodame, et rõõmu jätkub kauemaks.
tegelikult ma arvan et ka kärbsekestel, kui nad lõpetavad peaga vastu pudeliseina rammimise, saab olema magus elu. Esiteks me ju kavatseme neid tolles isoleeritud keskkonnas, kus muide pole looduslikke vaenalasi ka toita, ning lähtudes taaskord filosoofilisest vaatepunktist, tundmata "tõelist" maailma, olles õnnis ullike, on elada hea ja muretu....

On juba möödnud piisavalt aega..

..ajast, mil viiamti kirjutasin. Tõsiasi on see, et olen juba proovinud vahepeal miskit kirjutadak uid asi on jäänud katki. Tänagi pole vast niipalju põnevat kirjutada. Midagi sellist vähemalt, mis minu "nõudlikule lugejaskonnale" põnevust ja naudingut võiks pakkuda...
Kuivõrd aga mu esmaeesmärk on siiski iseenese meelt lahutada, siis kirjutangi, isegi kui tegemist on viimase mõttetu lobahunnikuga :D

Mmmmm...mida siis ikkagi öelda? Lubasin küll poeetilisi tuure, kuid näib, et nendeni läheb veel veidi aega. Õigupoolest on minu "poeesia" suuresti spontaanne ja minu tahtest sõltumatu. Kannan juba mitu aega kaasas paari rida, paari seemet mõneks uueks luuletuseks aga....vot idaneda need read hästi ei taha....

Laupäev on. Igav on. Raamatut lugesin, Saladusi lugesin, Liisiga koos itsitasin, MSN-i olen sisselogitud aga keegi minuga ei räägi. Peaks pesu pesema, peaks prantsuse keelt õppima...ei viitsi. ongi õigupoolest juba oktoober ja täpselt niikaua ma ju tubli lubasingi olla. Nüüd on vaja küll juba midagi erilist, et mind jälle "usinaks" muuta.
Seesugune on siis hetkeolukorra kirjeldus. Böö! Tõesti on igav ja hinge närib mingisugune seletamatu tunne. Tahaksin midagi teha aga ei viitsi, peaksin midagi tegema, aga ei taha. Vahel juhtub nii küll ja tean et see läheb üle aga ikkagi: BÖÖ!

Tegelikult on raamat, mis hetkel käsil tõesti põnev. Tegemist on Pierre Chorderlos de Laclose romaaniga "Ohtlikud suhted", mis on minu teada üsnagi kuulus ja tuntud raamat ning tegelikult väärib minu silmis oma tunnustatust küll: mõnusalt pahelised kuid intelligentsed peategelased, kes vääramatu elegantsiga kõik teised oma tahtmisele allutavad. Kirjanduses on sellistele tegelastele ja nende edule küll tore kaasa elada, vahel ehk isegi neid imetleda. Olen näinud sama romaani ainetel tehtud filmi ja ma tean, et pahad saavad oma vitsad kuid hetkel olen alles raamatuga poole peal ning...tõesti on nauditav imetleda paheliste peategelaste manipuleerimisoskust. Manipuleeritavatele ma paraku eriti kaasa ei tunnegi...

Heh, hetkel ei tulegi miskit arukat enam pähe. Raadios lõõritavad linnukesed toonitavad kui oluline on olla otsusekindel ja mitte lasta asjadel omasoodu minna. seega lähen ja üritan nüüd teha midagi mõistlikku. Kas tušiga mökerdamine just mõistlik on...Aga mõningast naudingut pakub ikka :) (Kõigepealt aga duši alla..... )

päevad on pikad, päevad on lühikesed

vastavalt sellele, mis kell sa suvatsed üles tõusta ja "tegutsema" hakata. tean jah, et seep olem ini eriline avastus aga siiki. Juba suvel märkasin, et kui tõusta kl6- kl7, siis teoreetiliselt jõuaks niii palju ette võtta ja kui keha(mis on harjunud märksa hilisema tõusmisega) tunenb, et kell võiks olla 2 või 3, on tegeliult alles kell 1. Õudne! :D

Täna taasavastasin selle seose. Nimelt algab esimene loeng kolmapäeviti kl 8.30 ning seeo n varajaseim loeng üldse. Nii, kui loeng sai läbi jõudsin Dorisega käia turul ja Zeppelinis (kus mulle muide jälle pensionikindlustust pähe püüti määrida), kohvi joomas ja..teha pikk jalutuskäik mööda Emajõe kallast. Olin otsustanud täna laisupäeva pidada ning järgnevatesse loengutesse mitte minna kuid.....kui me jõudsime oma pikalt lõõgastavalt jalutuskäigult tagasi, oli kell alles kaks, ma oleks suurepäraselt loengusse jõudnud! Oh oh oh...nii mõnedki tõusevad kl2 alles üles ja mina....olen päeva juba lõpetanud :D Jube!

Seoses selle varase suvise ülestõusmise mainimisega meenus mulle tänane unenägu: suvi, töö, Kohtu vaateplatvorm ja turistid. Huvitav kokkusattumus on see, et nägin täna tänaval Tiinat (giidide pealikku :D), kes peaks ju tegelikult üldsegi Tallinnas olema...

Helika läheb tänagi kluppi, mina ei viitsi. Kui oskaks midagi veel lisada, teeksin seda. Paraku ei oska. kõik.

PS: varsti tulevad mul jälle poeetilised tuurid, ma tunnen seda .D

Hommik algas järjekordselt traditsioonile mida-ma-unes nägin vestlusega. Liis nägi unes, et ostis kaltsukast sügavkülmiku, kuskil oli mingi neeger ja kuskil põgenes ta kellegi eest ära. Sussid kaotas ta unes ka ära, kuskile kodutee peale muide. Eriti tore oli minna mul kooli ja näha,et....ongi kellegi sussid tee ääres vahtralehtede sees. Olen täiesti kindel et see ei olnud uni :)

Ise nägin unes inimkeeli laulvaid hiidluikesid, seda kuidas ema mulle sõiduiletit ei ostnud ja me kontrollidele vahele jäime.
Parim osa päevast oli pikk ohjeldamatu naer Dorisega. Tegelikult jääb üsna mõistmatuks kuidas võib nii palju nalja saada sellest, kuidas hakksime auditooriumise minema(asub 3. korrusel). Doris tahtis minna 4. korrusele ja mina 3.korrusele. Läksin aga Dorise suunas ja ütlesin: "Õige küll!" Viis pikka minutit naeru oli garanteeritud.

mul tuli uni meelde

ja otseloomulikult ma pean sellest kirjutama.
Nägin nimelt unes seda kuidas Krissu läbi MSN-i saatis mingi meela pildi enda suust, keel huuli puudutamas. Ta ütles, et kavatseb modelliks hakata ja see pilt on tema proovifoto, mida tuleb nüüd võimalikult palju levitada. Kui see inimestele meeldib, saab temast ka modell. Läksin siis juba oma kursuse listi kirjutama, et vaadake seda pilti ja kas see pole ilus?
tegelikult ma isegi olin võimeline leidma selle une käivitaja. Avastasin nimelt üsna põneva saidi http://postasecret.blogspot.com , kuhu inimesed saadavad oma saladusi postkaardi kujul (soovitan vaadata ;)). Üks nondest postkaartidest oligi täpselt selline, nagu unes nägin.

nuuks

Uurisin oma albumeid pilt.ee-s ja leidsin selle pildi siin. Ja hakkasin nii hirmsalt oma kiisu järele igatsema :( Selline ilme nagu sel pildidl ei saa ju kedagi külmaks jätta :P Kuigi tean üsnagi hästi, et kassil pole minust küll sooja ega külma (või oskab ta hästi näidelda) ehk vaid niipalju, etk ui oeln kodus, saab tema kaks hommikusööki :)

Oeh neid kassiinimesi küll. Tegelikulto n nii lõbus mõelda, et kui kassiinimeste seas jutt kiisudele läheb, jätkub juttu kauemaks ja kõik nende teod on omamoodi nunnud. Isegi see, kui sind sääri mööda üles ronitakse(küüntega muidugi) või kui pead ärkama hommikul kell kuus sest kassikesel läks kõht tühjaks. Oeh, kiisud on lihtsalt nii toredad:) Tõeline heldimus tekkis minus....Eriliselt enda kassi vastu, meenuvad aga ka Dorise Brunnu ja Tiina Sebastian ja üldse kõik kiisud keda ma iial näinud olen. Oeh....

uni on hea

Tõesti on. Täna sain lõpuks ometi korralikult magada. Lausa väikese vahega kuni poole üheni, mis minu jaoks on vapustav saavutus arvestades seda, et isegi kahel järjestikul hommikul peale pikka ülevalolemist läks uni ära kella seitsme paiku. Ilmselt mõjus mulle nii uinutavalt vein, mille eile ostsin. Tundsin vajadust korgitseri järele ja kui Liis ütles, et me eda niikuinii kasutama ei hakka, ostsin ma kohe pudeli veini ka. Odav vein küll aga siiski üsna hea- Manarstirska Izba. Kui kunagi seda emaga poes nägime, jäi mulje, et tegemist on ka üsna legendaarse veiniga. Aga nagu juba mainitud. uni oli väga hea :P Noh, ärkvelolek on küll tore aga und ei näe ju üldse :( Uni on aga üks minu elu sisukamaid komponente.
Tänane uni oli ka piisavalt jabur. Kõike ma jutustama ei hakka kuid parim stseen oli see, et varastasin põllult sibula, et see hobusele anda. Mind tabati aga teolt ja üritasin ära joosta. Min saadi siiki kätte ja enda õigustuseks ütlesin, et meile räägiti just ühiskonnaõpetuse eksami kordamistunnis seda, et seaduslikult on lubatud igalühel suvaliselt põllult võtta kapsaid ja sibulaid, sest neid toodetakse niigi Eestimaal ülemäära. Põllupidajad olid küll väga hämmastunud nägudega.

Muidu akkab sügis-talv küll saabuma. Liis juba nuuskab valjusti ja seljas on tal lausa 3(!)kampsunit. ka mina ärkasin väikese kurguvaluga. see läks siiski peale tassitäie tee joomist ära. Pofülaktika mõttes olen siiki joonud veel kaks ja tassitäie kohvigi. Muud polegi nagu olnud. Ahjaa nö kunstiga tegelesin ka. Eks tulge kunagi mu pilte vaatama :)

ma ei tea kuidas alustada

...järjekordset postitust. On juhtunud nii mõndagi selle aja jooksul, mis on möödunud mu viimasest kirjutamisest. Käisin veelkord klubis Tallinn, oli rebaste retsimine, ja Atlantises käsin ka (appi, millised metamorfoosid. Ma poleks veel ütleme pool aastat tagasi klubide poole vaadatagi suutnud).

Mis mu meeli ehk hetkel kõige rohkme paelub, on üks inimene. Juhuslik leid klubist aga väga tore ;) Ehee...noh mu bloog on juba piisavalt "populaarne" selleks, et väga detailseks mitte muutuda ja...ehk olen kirjutamises siiki veel veidi häbelik. Noh, aga hea tunne on mul südames küll. Või vähealt mulle meeldiks nii mõelda küll :)

Võibolla sellepärast mulle kolmapäevane õhtu nii väg i meeldinudki. Issas, leppisime kohtumise kokku ja...kokku ei saanudki :( Helika ja Ave seltskond oli küll tore kuid oeh..entusiasm oli ju kadunud. Nagu Liis siin kraaksub ;) olin ka ise süüdi aga jah...nii palju siis sellest.

Rebased olid neljapäeval, üleeile seega. Samal päeval külastas mind ka tjoota tallinnast, kes oli oeh, justkui jõuluvana :P Keedised, hoidied, õunad, makaronid, brita kann,,,,ma ei jõua kõike üles loetledagi. Tõeline küllus :D Jah, järjekordselt minu võitlused, ideeline askeetlus ei kanna vilja :D ja...ega ma eriti ei olegi õnnetu. Külluselgi on omad võlud. mmmm šokolaad.......

kartsin, et rebastele ei jõuagi, rong väljus ja ma olin kindel, et selelga asi piirdubki. aga...tuli kõne Kadrilt ja...ma sain autole, ma sain kiidjärvele :P Olulisi kommentaare mul tolle ürituse kohta vast polegi. Lihtsalt oli tore, rebased kenad ja viksid ja meeleolu suurepärane :P

Kohtumine ööklubis jäi küll ära, aga sõnum telefonis tõi taas naeratuse näole. Jah, ma tahaksin küll reedel kokku saada, oli mu vastus. Peale järjekordseid väikesid probleeme seoses aja ja ruumiga (või siis lihtsalt ma tulin nii kaugelt ja nii aeglaselt) muutus õhtu tõesti toredaks. kaks bowlingu-veertust(siis sai aeg otsa), väikene seltskondlik oleng viski ja colaga, kerge filosoofiline arutelu elu mõtte ja eesmärkide üle ja Atlantis :D. Tegelikult on ikkagi uskumatu, et ma sinna läksin.Oh nii hull ei olnud, kui ette olin kujutanud kuid vististi üksi või oma tavaseltskonnaga oleksin sealt kohe põgnenud...

ja siis sild...kui üks peab minema teises suunas ja,,,,lahkuda võib olla raske aga kui see lõpuks juhtub, siis pikk jalutuskäik tühjadel tänavatel kodu poole. ja kõndides hakkab tekkima mingisugune ähmane, veidi ohtlik heaolutunne....