reede, august 15, 2008

Minu veidrikust inglane jälle Tallinnas ja muud ka...

Mõelda vaid: on juba august ja mul pole veel valminud ühtegi augustikuist postitust. Ma olen tohutult ringisahminud ja kirjutada pole mahti olnud. Ja kui nüüd keegi minu käest ka küsib, et mis ma siis olen teinud või korda saatnud, siis kõik mis ma vastata oskan on ilmselt "seda ja teist".

Kõige põnevam on vast see, et Roosasärk käis siin. Noh, see sama veidrikust inglane, kes Eestimaad ka eelmisel suvel külastas. Käisime koos mõnes muuseumis, siis viisin ma ta veel oma muuseumisse ja ka rappa, kus me nägime ussi! Uss oli nunnu ja sisisev. Nii nunnu ta siiski ei olnud, et teda silitama oleks hakanud. Mina kõndisin laudteel kõige ees ja nägin sisisejat esimesena. "Oi, uss! Tagasi, tagasi!" käsutasin ma. "Oi uss, kui lahe!" rõõmustas Roosasärk ja hakkas pilte tegema. Liisi reaktsiooni ma ei mäleta. Liis tundus tagantjärgi situatsioonile mõeldes väga flegmaatiline olevat. Liisist mäletan ma seda, et tema oli kogu aeg tagumik upakil pooltooreid jõhvikaid suhu ajamas. Ta ei näinud isegi, kas on kollased kõrvad ussil või mitte. Ja mina ei tulnud selle pealegi :) Aga üks targem tädi, minu kolleeg ütles, et siinkandis nastikud ei ole. Noh, küll on hea, et me ussi paitama ei hakanud. Esimesel tööpäeval nägin hästi lähedalt ühte metskitsekest. Teda oleksin küll hea meelega võimalikest kirpudest hoolimata silitanud. Aga tema silkas kahjuks kiiresti ent graatsiliselt põõsastikku....

Roosasärgiga käisime Helsinkis ka. Saime poole hinnaga piletid. Siis tuleb ikka minna eks? Ema tuttav, kes pileteid pakkus reklaamis suurt lõbu tagasisõidulaeval - et saab näha soome karaoket ja soome tangot. No see on ju meelelahutuse tipp! Aga... aga.... Aga mina kolm-tundi-varem-sadamas isik ja Roosasärk jäime hoopiski laevast maha. Nii vist juhtub, kui sadamas tuleb olla kell 6 aga kell 5 tundub, et üheks väikeseks eineks sadamalähedases restoranis ikka aega jätkub. Noh, tegelikult ma olin ikkagi kolm-tundi-varem-sadamas isik. Seda laeva, millega me tagasi tulime, me ju kolm tundi sadamas ootasimegi. Olime ju eelmisele laevale tormamisest nii väsinud, et Helsinki linn enam ei huvitanudki.... Aga, et ma jäin hiljaks....huvitavat metamorfoosid tõepoolest! Et ma ära eksisin...ei midagi uut :)

Ka Tartust tuiskasime läbi. Roosasärgi "teine naine" esines Antoniuse õuel kõhutantsuga. Ja peale seda esinemist käisime Tavernas ja siis mulle meenus, et just seal sain esimest korda teada ilmaimest ja itaallaste õudusunenäost - virsikutega pitsast :) Pärast muidugi Zavood, kus peaaegu kohe Piret ja Ott ja MH silma hakkasid. Ja siis kutsus Piret mind töllerdajatega Haapsallu ja mina nõustusin. Küll oli tore pungil täis Brita autos poolunes Tartust Haapsallu vappuda. Tegelikult oli ka tore. Kahju ainult, et ma Haapsalust kohe Tallinna bussi peale pidin tulema - noh, tundus siiski, et natuke ebaviisakas oleks Roosasärk täitsa saatuse hoolde jätta.

Mis me siis veel tegime? Noh, rääkisime poole ööni juttu eiteamis-teemadel ja kui ma lõpuks tööle tagasi tulin, siis oli tõesti see tunne, et tööl käiaksegi puhkusest puhkamas. Kuigi tegelikult saamata päris täpselt aru, kuidas ja kuhu aeg kaob, ongi tegemist nõnda palju, et blogimiseks pole mahti olnud. Ja võibolla on natuke inetu ka tööajast mingit loba ajada :) Aga täna olen inetu inimene!

Mina läksin tööle, aga Roosasärk jäi veel Mustamäele. Käis üksi linnas ja ei eksinudki tagasi tulles
ära. Vot kui tore. Minu Roosasärk iseseisvub! Ega see ei loe, et London on kordi suurem linn ja ühistransport, tänavad jms on palju kaootilisemad. Tunnen uhkust Roosasärgi üle, kes oskab iseseisvalt Tallinnas liigelda :) Ja varsti kasvatame temast veel estofiili. Talle tunduvat Eesti oma ajaloo ja arhitektuuriga nii huvitav...

Nagu Liis juba kirjutas, saime Tallinnas veel ka Saksa Seenioriga kokku. Ei tundunudki nii kohutava iseloomuga tegelane. Kahjuks oli lausa võrdlemisi igav. Ainult Liisi ja SS-i "armumänge" st vees pritsimist ja muud säärast oli huvitav vaadata. See teine sakslane, see ema tuttav, vot tema on palju põnevam :) Ja tema oli ka hiljuti siin. Seega sai meie koduhostel päris korralikku koormust.

Muidu on siin muuseumi kandis kole tuuline. Hommikuti teen Chuck Norrise stiilis trenni. Sest tundes Murphy seadusi, teame et tuul on alati vastu. See seadus peab väga hästi paika. Õhtuti olen jällegi omas mullis. Oma roosade seintega nelinurkses mullis. Vahin Black Bookse ja mängin (oh kui häbi seda on öelda) Sims2-te. See on üks nõmedamaid arvutimänge üldse. Aga ma lihtsalt tahan näha, millal mu sim lõpuks vanadusse sureb. Alles siis saan rahu. Võibolla ei saa ka- võibolla pean ma ootama, kuni tema lapselaps vanadusse sureb, ma ei tea. Igatahes on tore elada elu simulatsiooni, kui endal põhimõtteliselt elu ei ole. Aga varsti mind immatrikuleeritakse ja siis.....! Ei, elul ei ole mitte midagi viga. Aga ma juba ootan töllerdamise hooaega. Vanasti poleks osanud sellist elu üldse ette kujtuadagi, kuid nüüd on hammas juba verel. Kole lugu on ka - ma ei tea, kus ma Tartus elama hakkan. Geniaalne inimene nagu ma olen, unistasin ja unistasin ja nüüd olen ühikajärjekorras 800. kohal. Ja minu suurtest "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka raha" plaanidest ei tule vist suuremat välja. Lootsin ei tea mida, aga nüüd on vist ikkagi kõik pahupidi. Seda nimetatakse majanduslanguseks. Loo moraal on lihtne: plaanid, eriti veel pikaajalised õnnestuvad vaid väga harvadel juhtudel ja tegelikkuses on ikka parem kõike eksprompt-korras ette võtta. Haapsalu reis õnnestus ju hästi :)

Juba ülehomme saan jälle puhata ja mängida. Tegelikult mäletan veel iidsete aegade taga lausvast kooliajast, et esimene nädal peale vaheaaega läks väga kiiresti. Küllap on sama lugu ka puhkuse ja töölkäimisega. Minu kallis Krissu tuleb Eestimaa pinnale. Õigemini on ta juba kohal. Kahjuks küll vaid ainult nädalavahetuseks. Ja mina pean veel homme siin olema :( Aga pühapäeval teeme loodetavasti palju nalja. Alkohol ja nutukoor jäävad vist siiski ära, sest ma pean autojuhiks hakkama. Aga küllap leiame muidki lõbustusi.

3 ...kaja:

bret ütles ...

noh, ma usun, et see minu lemmik Minesweeper trumpab enamike arvutimängudest oma nõmedusega üle.

Anonüümne ütles ...

oi, mulle meeldib ka Minesweeper, aga seda kõige raskemat ei oska ma kunagi ära teha :(

greta ütles ...

Minesweeperis peab ju vähemalt kaasa mõtlema või midagi....