Neljapäev, veebruar 12, 2009

ärevused

Mis siis ikka. Tartus ka käidud. Kesk-septembris tellitud diploma supplement viimaks ometi käes (tegelikult hetkel bussiistme taskus. Ma loodan, et ma seda maha ei unusta.) , akadeemilise avaldus ka tehtud. Ja kui selle külmkapi transpordi saaga ka lõpule viin, siis olen omadega mäel. Siis pole enam muud kui päevi lugeda. Praeguse seisuga on neid jäänud viisteist.

Tegelikult ma ei salli pikaajalisi plaane. Tahaksin otsustada, tegutseda ja siuh, midagi muud otsustada ja teha. Piletiostust sihtkohta saabumiseni on liiga pikk aeg. Ja selle aja jooksul suudab minu hüperaktiivne ja veidi haiglane aju välja mõelda ja kõrvale panna sada vandenõuteooriat ja küsida vähemalt sada viiskümmend korda vahel retooriliselt, vahel tõsiselt: No mida sa teed?

Ning enne, kui ma juba läinudki olen, igatsen tagasi ning alates eilsest on mul juba selge, kuhu ma tahan naastes elama asuda. Samas ma juba tean ka seda, mida ma seal sihtkohas peale tahaksin hakata. Kuidas selleni jõuda on muidugi omaette pähkel. Aga eks ma lähen ja teen natuke nalja. Isver, kui hirmus! Ullike metropolis :)

Hirm on väike, eelkõige on siiski ärevus. Kuidas kõik õnnestub ja laabub ja kas ja kus ja kuidas ja miks? Tegelikult on ajutine väljamaal elamine kaasajal pigem normiks kui erandiks. Seega muidugi ei tasu mul muidugi eiteamisdraamat siin kokku keeta. Aga mis teha, mis teha. Selline ma kord juba olen ning ega ma oma otsatus egoismis enam polegi päris kindel selles, kas tahangi muutuda. Omas nahas ei ole alati mugav, aga see on parem kui teiste omad (tänane kuldne tarkusetera! :) )

Aga jah, mingeid ärasaatmispidusid ja -asju mulle ka korraldada ei meeldi. Seega ei tulegi mingisugust pidu. Kes tahab mind näha ja vaadata, see võib mulle helistada-kirjutada-joonistada. Vaba aega mul praegu on. Mind võib mu haiglase aju käest vahetevahel ära päästa küll :)
Ja kas nüüd mind veel enne lahkumist vaatama peab, ma ei tea kah. Kuigi pikemate ärasõitudega tekib ikka tunne, et keegi kaob nüüd igaveseks, siis ilmselt ma midagi peale nalja seal siiski ei tee ja olen varsti tagasi. Igaks juhuks ostsin tarkade ja elukogenute nõuandel siiski tagasisõidupileti ka (kuupäeva muutmise võimalusega).

Muud ei olegi. Poolteist tundi Tallinnani, 15 päeva Igavese Linnani....

3 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Ma tahaks ka nüüd ära. Tegelikult tahan ma juba pikemat aega ära, aga jäänud olen ma oma iseloomu kiusuks. Et las harjutab ka natukene paigalpüsimist!
Aga ma ootan siis sind laupäeval rongile vastu!;) Kohtumiseni!!!!

Anonüümne ütles ...

Lollakas!

Ma armastan sind!

:)

Anonüümne ütles ...

ah ?