esimesed muljed

Mnjah, kust otsast alustada, ma ei tea, sest muljeid on juba kahe päevaga nii tohutult palju. Ilmaga võin kelkida küll. Mööndustega, aga siiski. Ilm on nimelt väga tujukas: kõigepealt päike särab, on palav ja mina mõtlen, et küll oli rumal end nii soojalt riidesse panna. Higi voolab, sest olen harrastamas minule omast kiirkõndi. Järgmisel hetkel aga vaatad, et taevas on kuidagi pilvine ja vist hakkab sadama. Ja siis hakkabki, pauhh, sadama. Tõesti järsku. Sadu ise kestab umbes kümme minutit. Praegu päikest ei ole, aga päris soe ja ilus on sellegipoolest.

Kui ennist rääkin lennujaamas istumisest, siis kohustuslikus korras ka veidi lennureisist. Noh, üsna sündmustevaene oli. Maandumisel oli küll veidi turbulentsi. Vanasti oleksin küll rõõmsasti kilganud, et oi kui tore, kuidas külm tuul südame alt läbi käib. Aga nüüd selgus, et olen vana vana inimene. Lihtsalt veidi ebameeldiv oli.

Kohvri sain kätte uskumatult kiiresti. Eelmine ilmus see lindile viimaste seas ja minul polnud mingit lootustki, et selle kiiresti kätte saan. Aga sain! Väga ruttu. Mis sellest kasu oli? Suurt midag, sest nagu traditsioonid nõuavad, jäi minu itaallane liiklusummikusse ja mina sain veeta tubli tunnikese kohvri küljes rippudes ja inimesi vaadates. Seekord ma kahjuks seljakotiga munka ei näinud.

Eile alustasin enese lõimimst siinsesse keskkonda. Haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin vastu pakkumise minna vaatama kohaliku harrastusteatri etendust. Kindlasti oli see väga lõbus. Kõik teised ju aina itsitasid ja naersid. Üht-teist ma aimasin, ja ega ma päris nutma küll ei hakanud. Päris lõbus oli mingulgi. Siiski, kogu tükk põhines sõnamängudel. Niisiis, lucky me, eh? Eriliselt huvitav, pean mainima, oli aga see, et iga kord kui stseen vahetus ja saalis pimedaks läks, tekkis saali sumin. Ega ei saa vist kasutamata jätta ühtki võimalust lobisemiseks :)

Peale teatrit läksime veel kohalikku pubisse. Mina ja viis itaallast, kel oli loomulikult parematki teha, kui a e g l a s e l t ja SELGELT itaalia keelt rääkida. Noh, noh ma siis kuulasin nende lobisemist ja püüdsin aru saada. Mõnel hetkel pöörasid nad mulle siiski ka tähelepanu ja tüüpiliste itaallastena küsiti minult ka eesti köögikunsti kohta. Võtsin end kokku ja ütlesin si mangiano molte le patate in Estonia (Eestis süüakse palju kartulit), kindlasti vigaselt. Mõned üksikud küsimused olid veel. Nendega ma iseseisvalt hakkama ei saanud....

Aga tänase päeva veetsin Roomas. Tallinnas ei suhtle ma kuu aja jooksul ka nii paljude võõraste inimestega. Kõiki detaile ma täpselt ei mäleta, aga veidi šokeeriv oli see, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja reporter mikrofoniga ja küsis mindagi täiesti dešifreerimatut. Eeee....non parlo....Temperamendierinevused on eestlaste ja itaallaste vahel vist suured, sest selleks ajaks, kui mina ise olin aru saanud, mida ma automaatselt öelnud olin, oli reporter juba penikoormate kaugusel.

Et elu lihtsamaks teha, ostsin pudeli vett ja lõunasnäki supermarketist. Ei pea midagi küsima ja arve on ka ilusti ekraanil näha. Noh ja siis küsis kassiir: .....? Vaatasin teda vist tõelise lamba näoga. Aga taas, enne kui võis tekkida mõni ideegi, mida ta küsis, oli ta juba inglise keeles küsimust korranud. Do you want a bag? Raputasin pead ja lahkusin poest.

Metroos küsisin aga võimalikult selgelt ja püüdlikult quel direzione per Termini (mis suunas on Terminu). Vanatädi sai aru ja näitas paremale. Mina tänasin nagu hea laps kunagi ja läksin paremale. Jõudsin Terminisse ka, aga jäin mõtlema, kas minu küsimus ikka oli korrektne.

Praegu istungi Termini jaamas rongis, et Frascatise tagasi sõita. Ja nüüd sajab hirmsat padukat, muide..