nädal möödas

Õhtune aeg.

Veel üks seltskondlik olemine.

-Vaata, Greta, keegi tellis just praegu, cappucino, ütleb IP.

-Kindlasti, ameeriklanna, pobiseb üks IPi sõpradest.

Mina olen juba välja treenitud ja tean, et teatud kohvijooke peale 11 hommikul juua ei tohi. Samuti olen kursis sellega, et caffé tähendab meie mõistes espressot. Seepärast tundus mulle kerge solvanguna see, kui mina uhkelt, ausalt öeldes küll veidi kobavalt itaalia keeles kohvi ja võileiva tellisin ja minu käest seejärel inglise keeles küsiti, do you want american coffee?Roomas käitu nagu roomlased. Seega olen nn ameerika kohvilt espressole üle läinud.

Aeg lausa lendab mööda. Nagu ei teekski midagi, aga päevad kaovad ja kaovad. Kui ennist oli mul komme vähemalt kümme korda päevas vaadata, kas keegi mulle ka meili saatnud on, siis nüüd on mul aega ainult põgusalt neile pilk heita. Erilist motivatsiooni ka pole, sest õhtuks olen stanca morta (surmväsinud).

Kahel esimesel päeval veetsin pealelõuna Roomas ringi marssides ja vaatamisväärsusi vaadeldes. Kuna busse ma natuke kardan ja raha tuleb ka kokku hoida, siis tegin hirmpikki matku. Ma ei suudagi meenutada kuhu ma esimesel päeval jõuda tahtsin, aga lõpuks viis tee mind Circus Maximuse juurde, sealt aga pole enam pikk maa Foormi ja Piazza Veneziani, sealt omakorda on võrdlemisi lühike tee Colosseumimi. Ja sealt suubusin metroosse. Erinevalt bussidest, suudan ma metroosüsteemi rohkem usaldada. Ja lõppude lõpuks on mingi transpordivahendi kasutamine siiski paratamatu.

Teisel päeval vaatlesin Piazza Navona purskaevusid ja jõudsin Argentina kasside kolooniani. Tegelikult on kesklinn siiski piisavalt väike. On võimalik ühest kohast teise jala liikuda küll. Londoni puhul ma seda näiteks hästi ette ei kujutaks. Sellegipoolest, praeguseks hetkeks on jalad täiesti villistunud ja muud ilusad paigad jäävad selleks ajaks, kui veidi taastun.

Vatikanis ma siiski käisin. Sest ma sain tasuta eksursiooni ja pidin maksma ainult sissepääsu eest. Tasuta sellepärast, et proovisin teha ühele firmale veidi valge orja tööd: pakkuda vaestele turistidest lammastele flaiereid ja loota, et nad ostavad eksursioonipileti, millelt mina seejärel teatud protsendid endale saan. Ühtegi lammast mul kinni püüda ei õnnestunud, aga vähemalt sain tolle firma kaudu ühe giidiga kaasa tolgendada. Töö on tüütu. Kõik väidavad, et paari nädala pärast on turiste nii, et tapab ja raha voolab jõgedena. Mina loodan siiski, et ehk on ka muid võimalusi leiva teenimiseks. Ma veel ei tea, kas lähen homme sinna tagasi või mitte....

Frascatisse tuleb sõita rongiga. Midagi rasket siin pole. Ostad automaadist pileti, lased sellele teises masinas templi peale teha ja istud rongile. Ometi suutsin ma teha kohutava vea. Istusin valele rongile. Selliseid vigu eilasündinud ei tee. Nemad on tähelepanelikud ja paranoilised. Mina hakkasin end aga juba mugavalt tundma ja nii ma siis valesse kohta jõudsingi. Ho una problema grandiosa, pidin IPile telefonis tunnistama. Noh, võtsin siis tagasirongi ja jõudsin Ciampinosse, kus IP mu peale korjas, et ma päris Terminisse ei sõidaks ja kogu üritust otsast alustama ei peaks. Aga, et ta ootas mind jaamas pool tundi kohas, kus tegelikult väga parkida ei tohi, hoidis ta tulesid sees ja nõnda sai auto aku täiesti tühjaks. Kuna keegi oma akust voolu anda ei tahtnud (ega inimesi seal palju polnudki), tuli oodata autoabi. Ebameeldivusi täis päev, nalja kui palju Aga vale rong oli muidu tore rong; see oli nimelt kahekordne.

Mis itaalia keelde puutub, mõnele küsimusele suudan juba vastata. Mõnda küsimust suudan isegi ise küsida. Saan hakkama ka kohvi ja piletite ostmisega (mitte ainult automaadist). Seega, esimese klassi lapse tase juba?