teine teisipäev siin

Päris naljakas on see, kuidas Roomas kõik avalikd kellad ise aega näitavad. Ütleme, et kell on kaks. See tähendab seda, et üks kell näitab, et praegu on kell seitse, teise seierid on nelja ja kuue peal, kolmas näitab, et on 04.52. Järeldan, et täpne aeg ei ole siinkandis väga oluline :) Hommikune buss, mis mind rongijaama viib, jääb alati veidi hiljaks. Noh, pole midagi. Noh, ei oleks midagi, kui rong alati piinliku täpsusega õigeaegselt ei väljuks. Aga rong läheb õigeaegselt ja nii on mul hommikuti mille üle mõelda. Jõuan rongile, ei jõua rongile? Eile jõudsin ilusti. Praegu see mind häiri, sest mul ei ole vaja kuskil täpselt kohal olla. Aga kui mul õnnestub midagi endale hankida, siis võibolla hakkab see mind siiski häirima. Eks näis...

Praegu täidan oma päevi peamiselt ringihulkumisega. Jalad on endiselt villidega kaetud, aga igasugu ilusaid paiku, mida vaadata esialgu jätkub. Kõik need kuplid, sambad, kellatornid ja eriti purskkaevud on väga inspireerivad. Siis aga otsustad kõrvalpõikena mõnda suvalisse kirikusse sisse vaadata ja - suu jääb ammuli. Lihtsalt imekaunis.

Mõnest kohast tasub aga teatud ajal eemale hoida. Fontana di Trevi juurde vist enne südaööd ei läheks. Ükskord kõndisin sealt päevasel ajal mööda ja pilt oli natuke kurb. Juba praegu oli seal liiga palju turiste. Eks ma ise olen ka veel veidi turist. Siiski, mingi teine tunne on juba. Minu suurim sõber ja kaaslane on endiselt Lonely Planeti Rome Encounter, aga mõnda kohta oskan ma juba ilma kaarditagi minna. Ja see tundub mõnus.

Linn on tohutult ilus, aga mündil on alati kaks külge. Paar tõrvatilk meepotti on kerjused, keda Roomas kohtab igal sammul. Kerjused on isegi metroos. Mina olen harjunud sellega, et need, kes kerjavad, lõhnavad halvasti, näevad halvad välja, kannavad kaltse. Aga mõned siinsed kerjused ei erine välimuse poolest tavalisest inimesest. Ja see, et nad on metroos, tähendab seda, et nad pidid ostma 1-eurose pileti. Ei tea, kas õhtuks jäävad nad kasumisse?

Eile kuulsin, kuidas minu seljakoti lukku lahti tehti. Vaatasin selja taha ja seal oli nii umbes 10aastane poisike, kes ajas täiesti segast juttu. Vaatasin kiiruga oma koti sisu üle. Jah, minu viis eurot olid rahakotis alles. Ja kümnekas püksitaskus ka. Aga see oligi ju kõik mis mul oli. Ei tea, kas peaksin end tundma meelitatuna, et mõni varas, olgugi, et täiesti kogenematu, oma sõrmed minu kasina vara poole sirutab? Üldiselt hoian ma rahakotti kotis kõikide teiste asjade all. Aga kogenud varast see vist ei takista? Kerge reality check see juhtum ikkagi oli. Peale seda püüdsin rahakoti veel paremini ära peita. Läksin metroosse ja olin väga paranoline. Tundus, et kohtusin "nühkijaga". Aga võibolla olin ma tõesti lihtsalt väga paranoliline.