Teisipäev, aprill 14, 2009

Enne, kui ma siia tulin, tegin nii nagu vanemad ja targemad inimesed soovitasid: otsin ka tagasisõidupileti. Pidin valima mingisuguse mingisuguse kuupäeva. Otsustasin siis ühe kuupäeva kasuks. Nüüd on see lahkumise päev peaaegu käes ja ma ei taha seda kohe kuidagi uskuda. Peaaegu kaks kuud? Ei ole ju ometi võimalik! Olen natuke seda ja teist näinud, aga palju rohkem on seda, mida ma näinud ei ole. Tahaksin veel näha ja tahaksin siin veel olla ja ma ei tahaks kohe kuidagi veel koju tulla. Muidugi - saan muuta ärasõidukuupäeva! Selle luksuse eest maksin piletile veidi juurde. Aga raha! Tjah, see on üks kole teema millest üldse rääkida ei tahaks.

Olen optimist ja jään viimase minutini ootama. Võibolla on elul mulle varuks üks filmilik hetk - olen lennujaamas ja valmistun turvakontrolliks, kui telefon heliseb ja mulle pakutakse Maailma Parimat Töökohta Roomas. Selliseid asju juhtub küll. Aga ausalt, ei tahaks niikaua oodata. Tahaksin juba täna näha vastust mõnele emailile, mida ma päevade viisi laiali olen saatnud. Või tegelikult sobiks ka lotovõit või ootamatu pärandus hästi. Peaasi, et saaks veel natukeseks jääda.

Varsti pean ma otsuse vastu võtma. Lennata juba koju? Ei tahaks, ei tahaks...
Aga kui ma tulen ja seisan silmitsi karja inimestega, kes siis küsivad, et noh, mida sa siis õigupoolest oma uidanguga saavutasid, siis tuleb tunnistada, et rikkaks (materiaalselt) ma tõesti ei saanud, oluliselt targemaks ka mitte. Aga kogemus on olnud kuldaväärt.

Ehjah....

2 ...kaja:

Oudekki ütles ...

Kas sa küsid võõrastelt inimestelt emailiga tööd? See on väga ohtlik tegevus, ma arvan, et suures hulgas kompaniidest ei loe keegi seda emaili või loeb kord aastas või ei tea, mis nendega peale hakata. Telefonikõne ja isiklik kohaleminek!

madu ütles ...

oh, mu tibu, ära mürgita oma elu muretsemisega, võib olla on see su elu vabaim aeg! naudi!!ja pärandust sa ei saa, kui siis ainult võlad!!