Igatsen? Ei igatse?

Ma arvan, et kui mu jalakesed püha Eesti maapinda puudutavad, laskun ehk Johannes Paulus II kombel põlvili ja suudlen suurest rõõmust maapinda. Aga praegu olen ma veel Itaalias ja iga päev muudab mind ebapatriootlikumaks. Siin on odavamad riided, parem toit, ilusam ilm, väga toredad ning sõbralikud inimesed ja selline kerge kaos ja korralagedus, mis iga veidi ontlikuma eestlase vähemalt kulmu kortsutama paneks.

Ebapatriootlikust soodustab ka see, et minu käest aeg-ajalt ikka küsitakse "Oot, ma ei mäleta täpselt, kas sa olid Lätist või Leedust?" või siis öeldakse, et: "Tema on Greta, ta on lätlane" või siis: "Mis keelele leedu keel sarnaneb?" Olin väga üllatunud, kui keegi küsis, kas ungari keel on eesti keelele sarnane. Üldiselt, ei saa ma seda pahaks panna, sest mõningad erandid välja arvata, ei erista ma tervel Aafrika kontinendil ühtegi riiki. Aga eestlase asemel baltlane olla? Ei, tegelikult olen veel väga patriootlik.

Aeg-ajalt leian end mõtlemas sellest, kuidas ma Tallinnas koduuksest välja lähen. Kasvõi Magristali või Sütiste metsa. Mõtlen sellest, kui mõnus oleks mul oma toakeses eksiteerida. Ja siis mõtlen sellest, kuidas oleks jälle Liisiga ühikatuba jagada ja kui lõbus siis oleks.

Aga selle ajaga, mis ma siin olen olnud, olen juba leidnud sõpru ja omandanud triviaalseid argipäevaharjumusi. Liiklen linnas ilma kaardita ja kuigi kodu see ei ole, on see kodune ja mõnusalt elu täis. Siinne elu alles algab ja natuke kahju oleks seda niimoodi vastsündinuna unarusse jätta. Üks elu on mõnusalt sissekulutatud aga alles värske, teine elu alles sündinud, kohmakas, abitu, aga põnev ja lootustandev. Tahaks elada korraga mõlemat, aga mõlemat ei saa. Pähh!

Kes mäletab Kiviräha "Ussisõnu", teab, kuidas leiva söömine ussikeele oskusele pärssivalt mõjus. Mina tunnen jälle vastupidist efekti: olen nii palju pastat õginud, et minu itaalia keele oskus hakkab juba ilmet võtma. Üldiselt saan aru, mis minult küsitakse, enam ei pea liialt tihti üllatunud vasika nägu tegema. Ja eelviimaste silpide rõhutamine ei mõju enam ebaloomulikult teatraalselt. Caffe macchiato* (loe: makkiAAAto) küsimine õnnestub nii, et enam ei korda baristad** minu tellimust igaks juhuks üle - saavad esimesegi korraga aru. Grrrreat success!

Minu ühest pikast ja mõnulevast piimakohvist päevas on saanud üks cappucino või caffelatte pluss üks macchiato ja võibolla üks macchiato veel. Mõni ime siis, et see sõna nii hästi õnnestub. Aga tartulikku kohvikusuimerdamise kultuuri siin ei ole. On üks kiire lonks baariletile toetudes ja siis minek. Igatsen veidi seda pikka ja uimerdavat varianti.

Olen aru saanud ka sellest, miks itaallased eriti salatit ei armasta. See, mida nemad salatiks nimetavad, mind ka eriti ei eruta. Rohelised lehed, veidi oliiviõli ja veiniäädikat ja kõik. Tahan kreeka salatit või porgandisalatit või parimat kõigist: tomati-hapukooresalatit.

Praeguse seisuga saabun Eesti pinda suudlema 21. mail kell pool üheksa õhtul. Aga kõik võib veel muutuda. Kui ma siia tulin, siis see lennujaam ei olnud veel Lennard Meri lennujaam. Nüüd on.

___
* caffe macchiato - espresso vähese piimavahuga
** barista on see onu või tädi kes baaris kohvimasina juures toimetab.