Bologna ja Veneetsia

Laupäeval vinnasin oma seljakoti selga ja alustasin reisi teise Itaalia otsa. Läksin kesksäärest rohkem põlve poole. Leidsin õige rongi ja sain ilusti kohale. See on oluline märkus, sest siiamaani muretsen ma isegi Balti jaamas rongile minns selle pärast, kas jõuan ikka lõpuks Tartusse. Ja Terminis on perroone võrratult rohkem... Noh jõudsin ilusti kohale ja kõrvad jäid ka alles. Kuigi pidevalt tunnelistest läbi sõites läksid kõrvad kogu aeg lukku ja ma polnud kindel, mis minu kõrvadest ikkagi saab. Aga kõik läks hästi.

Jaamas tuli Marit mulle vastu ja säras nagu päike. Kahju, et tegelikkuses Bolognas hoops sadas. "See on kolmas või neljas kord minu Itaalias oleku ajal, kui sajab vihma," teatasin Maritile. Selline avaldus ei teinud teda eriti õnnelikuks ja ma järeldasin et neil seal põhjas sajab tihedamini. Minu märkus ei olnud eriti taktitundeline. Aga ega me ei saanud ometi oma tujul langeda lasta. Parki ei läinud, aga kirbuturule küll. Isegi minusugune, oi-mulle-ei-meeldi ostelda läks viieeuroste kingade peale lolliks. Ma ei tea veel, kus Roomas sarnased kirbuturud olla võiksid. Kingi ei ostnud, aga ühe seeliku võrra sain rikkamaks küll. Ja hiljem otsin vana Topolino (Miki Hiire). samuti otsime "Kalinkast" Jahimehe komme ja kohukesi. Jah, ja tegelikult läksime hiljem parki ka. Bologna oli võrdlemisi vaikne ja rahulik. Roheline ja nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - veidi põhjamaine.

Mariti kodulinn on Bolognast ca 11-minutise rongisõidu kaugusel asuv Ozzano dell'Emilia.
See on veel väiksem, veel rahulikum, veel rohelisem ja nunnum. Mina olen juba hirmsa Rooma melu ja sagimisega harjunud ja seda nunnum see mulle tundus. Õhtul läksime kahekesi pizzeriasse ja mulle tundus Marti grazie nii põnev ja veider. See oli bolonese'lik, z asedub hispaania c-ga. (Minu grazie on muide grAAAtsie). Aga peale ette ja taha tänamist pitsa, veini ja tiramisù eest läksime jalutama ja oh õudu -rääkisime kahekesi omavahel (miks ometi?) itaalia keeles.

Järgmisel hommikul alustasime teekoda Veneetsiasse. Juba rongisõit oli sündumusterohke. Üks ragazza unustas oma mobiili rongi ja meie Maritiga pugesime peaaegu nahast välja, et tüdruk oma telefoni tagasi saaks. Aga ei saanud. Või loodme, et hiljem sai. Aga meie ei tea, kuidas lugu lõppes. Meie kohtusime minu Veneetsia sõbraga Manueliga. Ja nagu tüüpiline itaallane, jäi
temagi hiljaks. Aga ainult 10 minutit, mis on tõepoolest imetlusväärne tulemus.

Oi, Veneetsia oli ilus. Kanalid haisesid ja koerakaka tänavatel mulle eriti ei meeldunud, aga oi, Veneetsia oli ilus. Tänu Manuelile pääsesime turistilõksudest ja kõndisime kohati- uskumatu küll- inimtühjadel Veneetsia tänavatel. Nii huvitav oli viimaks peale kahte aastat näha internetitutvust näost näkku. Ms tunne oli? Kummaline, nagu kõigi nende digisõpradega. Aga lõpuks ikkagi ülitore. Nüüd, kus ma olen mõnda itaallast näinud, tabasin tema liigutustes ja olekus nii mõndagi itaallasliku. Ja ometi tundus mulle netivestluste põhjal, et tegemist on nii ebastereotüüse isendiga :)

Ma tahaksin nii väga midagi asjalikku kirjutada, aga ma oskan öelda vaid seda, et mulle meeldis see linn väga. Aga kui hirmus tüütu seal elada oleks? Minu sõber teab seda omast käest ja ta on rahul, et saab elama astuda Mestresse. Sest sinna korterisse ei pea külmkappe jms vajaliku paadiga vedama. Ja see tähendab, et elu on võrratult lihtsam...