esmaspäev, oktoober 26, 2009

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

3 ...kaja:

Diana ütles ...

Kusjuures läheb tõesti. Sügismasendus saabub mul iga aastaga aina varem ja varem, nii et varsti on seda oodata juba mai lõpus. Võib-olla mingil hetkel saabub pöördepunkt ja siis hakkab see tasapisi vähenema (jätke mulle mu lootus!)

P.S Ma ei teadnudki, et sa minust noorem oled :)

greta ütles ...

Noh, ma seda päris esimest beebi-sügist ei arvesse ei võtndu

madu ütles ...

mulle meeldib väga sinu mõtteviis- beebisügis välja jätta!!! see on väga elegantne viis oma vanusega manipuleerida!! tubli, väga jätkusuutlik!! aga! ega sa ometa taha öelda ,et alates 2. eluaastast oli sul sügismasendus??????