Laupäev, detsember 18, 2010

Viimasel ajal ma kirjutan nii harva, et te võib-olla enam  ei loegi mu blogi. Seda ei saa teile muidugi ette heita, aga ikkagi on natuke kurb, et eelmise postituse juures ühtegi kommentaari pole. Mõtlesin, et ootan siis natuke, enne kui uut juttu kirjutama hakkan, aga kommentaare ei ole siiamaani ilmunud. Annan alla ja alustan heietamist.

Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt bancarellasid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte?  Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud.  Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?

Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.

Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega  mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)

Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche,  aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....

Ja nüüd on Diana siin ja nüüd ma teen oma peaaegu tühjakssaanud fotokaga veel viimaseid pilte, loodetavasti ka väga turistilikke, siis veel esmaspäeval viimast päeva tööle ja siis.... no siis ma tulengi koju ja magan kuu nii umbes kuu aega järjest. aga võib-olla kirjutan ma enne seda natuke ka sellest, mis me Dianaga koos tegime:)

0 ...kaja: