Laupäev, mai 10, 2008

reisist 2

Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.

Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.

Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!

Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....

Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...

Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:

See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....

Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...

Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!

Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...

Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!

See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...

Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.

Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!

Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!

Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?

Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)

Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....


____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin



5 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Ma võiksingi su pajatusi kuulama jääda, sest need on lihtsalt nii vahvad :) Ja vaimusilme ette tekivad krimpsutavate nägudega itaallased, kes ei taha Panzani pastast ja ananassiga pitsast (mis mulle ka tõtt-öelda üsna meeldib) midagi kuulda...

Anonüümne ütles ...

Mulle ka meeldis- lausa KAKS, ei, lausa KOLM korda mainisid sa minu nime! :D (Liis ja Panzani, Liis ja pasunasse saamine, Liis ja primo ning secundo)- ma olen nii liigutatud, sa vist armastad mind :D

M. ütles ...

Väga mõnus lugemine :)
Mina jällegi avastasin saapamaal täiega oma sisemist itaallast.

greta ütles ...

Ega see itaallaseks saamine nii väga keeruline polegi...

Anonüümne ütles ...

..ütleb eestlane.