Tulevane leheke :)

See märk ütleb, mida vaja. Läbi hirmsate ponnistuste, meeleheite ja hädalamise sain ma lõpuks oma juhiloaeksamid tehtud. Terve nädalavaheus kiigutasin ma end külgboksi ja tagurdasin "garaaži". Keerasin roolivõimendita Peugeot' rooli nii et lihased valusad ja nati sõitsin tädi Golfiga ka. Muidugi minu harjutused pigem ebaõnnestusid, kui õnnestusid. Vähemalt viimaste katseteni.

Seda toredam, et eksamile minnes selgus, et enam eraldi platsiharjutusi ei tehtagi :D Iroonia missugune! Sõitsime lihtsalt vaiksemasse tänavasse ja preversse "vaata-seda-posti-siis-
seda-posti-siis-seda-posti" asemel tegin kaks hoopis praktilisemat harjutust. Nii-öelda elus vaja minevaid parkimisharjutusi tegin. Tagurpidi sõit kahe üksteisest u 4 m kaugusel oleva auto vahele, tagurpidi sõit ühest tänavast üle ristmiku teise.

Mingeid muid õudusi eksamineerija mind samuti tegema ei pannud. Ühesuunalised tänavad, tagasipöörded jms jäi välja. Kõik see, mis autokooli aegadel mu enesekindlust maatasa tegi. Uskuge mind, sõitsin eksamil nii nagu inimesed autoga vist sõidavadki :D Natuke maanteed, natuke Riia tänavat, natuke vaiksemat ühesuunalist tänavat jne. Kõige hirmsam asi, mida ma tegin, oli see et auto enne raudteed välja suri. Õnneks oli eksamineerija väga sõbralik mees, kes vajadusel julgustas, vajadusel väikeseid vihjeid andis. Närvipinge kaudus ja sõit läks küllaltki sujuvalt.

Suures halamishoos enne eksamit mõtlesin ainult sellele, kuidas load kätte saada. Reaalselt autoga sõitmise tahtsin kohe peale eksameid unustada. Kuid mul oli tõesti nii tore ja hea eksamineerija, et autosõit tundus normaalne ja iseenesestmõistetav asi, mitte mingi õudus. Äkki ma siisiki julgen ka päriselt sõitma hakata? Ema lubas igatahes õppesõidumärgid autolt maha kista ja lehekesed asemele panna. Füüsilisel kujul peaksin ma load saama järgmise nädala lõpus. eks näis siis, mis number viimane on...

Praegu pean ma enda oskuste arendamiseks ikka ema lahkusele lootma. Eks siis Tallinnas harjutan sõitu veel edasi. Minul ju autot pole. Nii pidin ma ARKst kooli ikkagi muul viisil saama. Ilm oli ilus ja bussi ma oodata ei viitsinud. Asusin siis teele mööda Turu tänavat. Kole, ilma kõnniteeta tänav, kus autod aina mööda vuhisevad. Kõndisin ja särasin kui järsku mind sopaga üle valati. Üks auto pani lombist läbi ja minul oli õnn just õiges kohas olla. Muidugi olin ma väga nördinud ja isegi veidi vihane. Aga...Uskuge või mitte, auto peatus. Naine, kes roolis oli, tuli välja, vabandas ja viis mu lepituseks koju. Hea, et maailmas on veel viisakaid inimesi. Unustasin oma viha ja rõõmustasin, et mitte terve maailm ei ole veel hukka läinud :D Naerma ajas muidugi ka, sest minu jaoks oli see kerge sopavaling (nii väga mustaks ma ju ei saanutki, ainult püksid vaja ära pesta) justkui tasu sõidueksami läbimise eest, samuti nagu noomitus või õpetussõna mulle kui tulevasele autojuhile. No, et ma ikka teaksin, mis tunne on täispritsitud saada, enne kui lompidest läbi kihutan. :D

Minul on muidugi tuju laes, energiat ja entusiasmi ülearugi (kahjuks laiskus taandub siiski visalt), aga vaene Liis on haige, mis haige. See on mingi iga-aastane seaduspära. Kevad saabub koos Liisi haigusega. Siiski on kurb ja kahju, et Liis põdema peab. Veel kurvem on see, et suurt midagi ma tema heaks teha ei saa...Njah...Praegu ta magab, äkki magab haiguse endast välja?

Laupäevast

Üleeile oli mul tore. Olin eriti tubli ja seltskondlik. Suutsin oma laiskust natuke vähendada ja jõudsin minna külla Rainile ja tadaa - isegi Helikaga öökluppi lollitama. Raini juures oli tore. Rääksime juttu, vahtisime pilte, jõime mingit odavat pisangi, mis mul küll pea koledasti valutama ajas, aga sõnajõe ilusasti voolama pani.

Siis tõttasin koju, mukksin ja mugisin kiiruga, läksin Helika juurde. Saime Kutiga Panoraami sõita. Oeh, oli see vast sõit! Ma ei taha olla kriitiline, igalühel omad arusaamad. Ütleme nii, et Liisil oleks selles autos oi kui paha hakanud. Minul oli korraga hirmu - ja põnevustunne. Jah, tore oli istuda autos, mis kiirendas ühest rohelise valgusfoorgia tulest punase tulega valgusfoorini, ja mis vahetas sujuvalt ja nõtkelt sõiduridasid, aga...Selline tegevus on ülbe ja edev ja kui ehk mõnele inimesele on see muljetavaldav, siis minule käiks selline asi küll pigem närvidele. Autot juhtides olen ise uimane muna, vabandan erksamate autojuhtide ees, aga see ei tähenda, et tuleb pöörava rea peal minust ette ronida, et kaks sekundit hiljem punase tule ees passida. Kogemus on näidanud, et neid möödasõitjaid näen ma enamasti järgmise valgusfoori ees seismas ja närviliselt gaasiga mängimas. Kiirustate hauda?

Tegelikult thatsin ju ikkagi peost rääkida, sest midagi sellist näeb harva :D istusime veidi Helikaga, rääkisime juttu. Siis tuli mingi oranž mehike ja kutsus tantsima. Teise kutsumise ja Helika taganttõukamise peale ma läksingi. Mees haaras enda alla veerand põrandast. Vehkis kätega, vehkis jalgadega, virutas mõnele liiga lähedal olevale naisele või mehele. Ise tegi eriliselt entusiastlikku nägu. Vaatasin talle silma. Vist ei olnud laksu all. Tuleb välja, et "segaseid" inimesi, st meiesuguseid on siiski piisavalt. Tuleb välja, et on isegi liiga segaseid. Tantsisin veidi ja tulin siis ära, sest see mees oli tantsupõrandal lausa ohtlik :D Helikal oli see-eest lõbus jälgida ja eks minulgi oli algul naljakas.

Hiljem tantsisime kahekesi kuni tuli mingi kari mehepoegi, kes samuti hullumeelselt tantsu vihtusid. Meid kaasati sellesse üritusse. Küll vahetasid need kas meest partnereid (mind ja Helikat) küll tantsisid omavahel. Edvistamist ja tants-flirti jätkus siingi. Meie jäime siiski tahaplaanile, sest poistele meeldis rohkem omavahel miilustada :D Noh, Helika sai siiski ühe kolmanda samast kambast endale 10-minutiliseks austajaks.

Siis tuli lavale Singer-Vinger ja Hardi võttis laulu üles. Minul oli tore ninnunännu sisse veidi paremat muusikat kuulata, aga kahjuks Helikat see bänd eriti ei köitnud. Varsti sai aga jälle tantsida. Uusi austajaid paraku enam ei tunud. Keskendusime teineteisele. Kuna meil oli nalja juba küllaga saanud, tulime varakult ära. Telefonitaksod olid hõivatud, tänavataksosid Helika ei tahtnud. Nii ajasime üles Helika ema ja saime lõpuks ka koju. Lühike, aga lõbus laupäevake.

ja muust elukesest veidi hiljem ehk...

kass-pianist

Un chat mélomane ?
Uploaded by gchocteau

(leidsin siit)

Pea pilvedes

Eile ma koolis ei käinud. Lugesin hoopis "Tema" läbi. Täna jätsin Liisiga Tallinna sõitma lootuses midagi kokku kirjutada. Siiani olen vaadanud meile, mänginud ühe mängu neopetsides ja mässanud oma blogiga. Valge tundus nii igav. Pilved(unistused, vihmasajud, udusus jms) ning tee- või kohvitass. Ongi elementaarne pilt minust käes. Sellest niisugune valik. Muutusi on aeg-ajalt vaja. Otsustasin juuste asemel hoopis bloogi "värvida"(vt nt finalsense.com)

Tõtt-öelda ühe asjaga ma täna siiski sain hakkama! Käsin ARK-is ja panin end eksamile kirja. Loomulikult on eksamiaeg suur saladus. Üleüldse selle eksamilemineku mainimine on juba julgustükk. Loodan lihtsalt, et kui siin kirjas, siis enam läbi ei kuku. Oleks juba aeg osata :S

Unistan ja loodan parimat. Unistan ka paljust muust. Loomulikult ka unenäod. seda ja teist ja kolmandat. Hirmus laiskus, tühjuse tunne. Soojad ilmad ja kevadised uduvihmad. Elu on jätkuvalt põnev. Kirjutaksin, aga ei saa- elu tahab elamist! Lähen välja ja seltskonda... :) Ja kirjutan hiljem...

Meil siin ei hakka kunagi igav.

Teate, elus peab nalja saama. Traagikat ja kurbi sündmusi jagub niigi. Miks siis mitte võtta võimaluse korral kõike lõbusalt ja mänguliselt? Noh, me siin ühikas ikka üritame sda teha. Nalja ja naeru on meil seega omajagu. Küllap klapib minu ja Liisi huumor siis nii hästi. Eile pesin pead. Ktsetasin uut šampooni, mis pani mu juuksed väga elujõuliselt mässama. Liis ütles, et ma meenutan pikkade juustega hipi-meest. Noh, sellistest tühistest tähelepanekutest saab nalja teha. Otsustasin siis täisverelise hipi rolli võtta. Punane pael pähe ja hipilik pluus selga. Ainuke hipilik laul oli Scott McKenzie San Francisco. See mängima siis! Psühhodeelseid aineid polnud küll kuskilt võtta, aga andsin rolli sisseelamisel endast parima. Nalja sai.... Ja üldse kirjutasin ma seda kõike, et seda naljakat pilti põhjendada-seletada. Ego missugune!Kiitke ja rõõmustage!

Nädalavahetus: toitu kehale ja vaimule

Küll on tore kodus käia! Olen nüüd nagu täistopitud mauk. Sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja... Kodus sõin, kohvikus sõin, looduses sõin. Köögis sõin, elutoas sõin, voodis sõin. Tegin ise süüa, ema tegi süüa, tädi tõi süüa. Õnneks olen ma aru saanud, et tegemist on üleüldise tudengitele omase sündroomiga. Kui sa oled ikka harjunud nägema päevast päeva tühja külmkappi, siis mõistus enam täis külmkappi ei tunnista ja tuleb kasutusele võtta meetmed: hakata sööma. Samas seal imemaal ei tunnistata jälle tühja külmkappi ja nii need hädad alguse saavadki. Püüad kogu hingest külmkappi tühjaks süüa, aga see ei saa kunagi tühjaks. Lisaks sellele tuleb ju hävitada ka ahjupraade ja puuvilju ja šokolaadi. Kummalisel kombel tekivad imemaal ka imevõimed: sööd end kurguni täis ja juba 15 minuti pärast võid jälle otsast alustada. Need paar sammu köögigini põletavad vist tuhandeid kaloreid. Ja sellepärast ju tulebki kogu aeg voodi ja köögi vahet käia.

Tegelikult ma siiski kogu nädalavahetust voodis ei veetnud. Arvutis olin ma ka rekordiliselt vähe ehk 2 või 3 tundi kogu nädalavahetuse peale. Käisime hoopis kinos "Kuningannat" vaatamas ja siis Viru rabas ka. Muidugi nagu üks poolemõistuseline ikka, panin ma saabaste asemel jalga tossud, mis jää peal libedad olid ja vett läbi lasksid. Matka lõpuks laiutas teksadel suur pruun lärakas (kukkusin külili) ja tossud lirtsusid. Kevadeti lähen ma alati lolliks ja riietun ilmastikule mittevastavalt. Tegelikult suudan ma ilmastikule mittevastavalt riietuda aasta läbi: külmadel päevadel õhukeselt ja soojadel päevadel paksult. Noh, looduses on ikka tore. Linnud laulsid ja päike paistis näkku seda soojendades (loodetavasti ka kahvatust vähendades).

Enamik aega möödus siiski lösutades. Sain emapoolse sünnipäevakingi: kaks raamatut! Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Ulitskaja "Lõbus matus". Loomulikult lugesin ma Kivirähki juba läbi :PLesisin voodis, pugisin mandariine, jõin kohvi või teed ja nii see läks... Teine raamat jäi praegu minust Tallinna maha. Kiusatus on suur, aga seda va kohustuslikku on liiga palju...Üleüldse peaksin ma usinalt lugema, aga mulle meeldib hoopsiki usinalt bloogi kirjutada. Mäss missugune!

Muidugi võttis see lesimine ja söömine minult igasuguse aktiivsuseraasukesegi. Möllamisest ei tulnud midagi välja. Suurim saavutus teksti ja toidu närimise kõrval oli see, et läksin vanni. Päris tõsiselt kohe :D See oli ju mu iseseisev otsus. Viru rabasse mind aga lihtsalt viidi :D

Muidu oli väga tore nädalavahetusel vegeteerida. Lisaks raamatutele sain veel toredaid kinke: riideid :P Mul on nüüd punased püskid ja must maika. hehee. Ja hästi ilus suur paks pehme vannilina. Muud praegu öelda ei olegi....

Mässan iseenese kohustuste vastu ja varsti olen ajahädas :(

Barokk

väga dünaamiline, rahutu värvide ja vormide virvarr,
muutub iga päev

Täiusele lähemal?

Blogimist olen ma harjutanud juba kolm aastat. See tähendab, et mul peaksid juba olema suured oskused eneseväljendamiskunstis. Siiski tunnen end sageli mitte meistri vaid õpiposina. Oskan väljendada neid lihtsaid ja labaseid igapäevaseid tundeid ja toimetusi, vahel tuleb välja ka midagi enamat - ilusat, unistuslikku, õrna. Sellegipoolest on mul raske kirja panna midagi, mis tõesti midagi on. Muidugi on mul hea vabandus: neid tõesti väärtuslikke hetki ongi vähe. Ja mida vähem neid on, seda vähem saab neist ju ka kirjutada? Samas inimesed on sellised veidrad olendid, et väärtuslik on alati napp ja haruldane. Olgu siis pealegi nii- ka mina olen inimene ja liiga palju ilusat on ka minu jaoks läila.

Aga end väljendada on vahel ikkagi kohutavalt raske. Kavõi juba sellepärast, et ilusat ei taha ma ise läbi oskamatute kirjelduste liigmagusaks muuta. Ja sõnad....ma õpin neid üha paremini kasutama, aga keel ja sõnad on lõpuks ikkagi vaid tõlge sellest, mida tuntakse keha ja hingega. Ma olen tundnud nii mõndagi. Tunnen ka edaspidi - alles algas kahekümne esimene eluaasta.

Oli sünnipäev, oli Zavood, oli palju-palju südamlikke õnnesoove ja ülitoredaid inimesi. Üks soov läks muide täide. Ma ei oskagi enamat tahta. Kõik oligi peaaegu, et täiuslik. Räägitakse, et täius ei vaja sõnu. Sellepärast jään nüüd vait :)

kevade (l)ootused

Tervitusi. Kas olite koos minuga truult millegi uue ja põneva ootel? Kui olite, siis kiidan :) Kui ei olnud, siis....Lõppude lõpuks elab igaüks oma elu, pole hullu :) Kas just midagi uut juhtus, seda ma ei tea, päris põnevat aga küll. Läksime laupäeval välja. Ausalt öeldes ma ei mäletagi millal ma viimati nädalavahetusel kuskil käsisin. Lõbutsemine on ju tudengile üsna igapäevane, lausa argipäevane, tegevus. Zavood kutsub nii teisipäeval kui ka neljapäeval, laupäeval oleks seal justkui liialt rahvast...

Sellepärast läksimegi kõigepealt hoopis puppi nimega Ristiisa. (Jah, Liisiga :)) Meil oli nimelt plaan panna igasugu keskealisi mehi meile järele vaatama ja ilastama. Lõime end muidugi ka üles, kuigi allikad ütlesid, et see pole sugugi obligatoorne. Noh, lõime ikkagi üles. Ammu pole seda teha saanud. Panime selga seelikud, tegime meigi ja otsisime välja parimad parfüümid.

Ristiisas pidasime vastu ühe tomatimahla jagu. Tõsi küll, oli veel vara ja rahvast vähe, aga keskkond oli ikkagi kuidagi liiga võõras. Tõepoolest: keskealised mehed ja naised, televiisor jalgpallimatšiga ja pubibänd. Jõime mahlad ära ja lahkusime. Ja lausa uskumatu - kõrvallaua "vanurite" pilgud tõesti lausa ahmisid iga meie liigutust :D Oli täiesti piisav doos. Vähemalt mulle. Väikese puhkusega poolel teel Kuumas Tassis jõudsime lõpuks ikka Mekasse. Zavoodi siis.

Zavoodis hakkasime Minni õhtusel- tema korjasime üles Kuumast Tassist- mängima "Ma ei ole kunagit". Oli põhjus aina siidrilonksu võtta ja see läkski ehk veidi libedamalt kui tavaliselt. Lisaks sellele olid küsimused mõnusalt intrigeerivad :D Meid oli seal naisi viis või kuus. Siis leidsid meie seltskonda tee ka mõned noormehed. Ja siis mõni veel. Kahjuks või õnneks valitseb looduses aga tasakaal - mõned naised asutasid end varsti juba kodu poole. Mina pidasin plaani lõpuni vastu pidada. Päriselt välja meid ei löödud, aga legendaarse "Kodulaulu" kuulsin ikkagi ära.

Oli see nüüd alkohol või uue ja põneva ootus, aga lauadkonnas tekkisid nii mõnedki omavahelised sümpaatiad. Ja üle pika aja olin ka mina sümpaatia jagaja ja ehk objektki. Ammu pole ma olnud muud kui kõigest kõrvalvaataja. Rõõm missugune! Kevad hakkab tõesti südamesse pesa tegema?

Läksin veel noormehega hilisõhtusele jalutuskäigule. Suure ringiga läbi Karlova jõudsin varahommikul ühika ette. Ja tee, mis oli piisavalt pikk, jäi ikkagi liiga lühikeseks. Sest ma olen lihtsalt veidi ahne ja ablas :D Võib laskuda klišeedesse - kõik oli tõesti väga ilus. Vestlus, kaaslane, kerge lumesadu ja vaikne ümbrus. Ja ikkagi olen ma juba piisavalt täiskasvanud, et päris idülli langeda ei suuda. Olen pidevalt naiivse ja ratsionaalse seisundi vahepeal. Upun kord ühte ja kord teise. Tunnen korraga hirmu ja suurt ootust. Olen seda enne kogenud, aga ammu. Korraga nii kole ja nii hea tunne. Ma ei tea mis saab, natuke imelik on sellest üldse mõelda ja rääkida, aga päevas unistamisele kuluv aeg on plahvatuslikult kasvanud...

Kevad? Kevad. Kevad! Kevad!?

Ootel

terekest siis! Leidsin aega ka siia bloogi sisse põigata. Ausalt öeldes pole üldse viimasel ajal ka puudust tundnud. Ütlen seda täitsa ilma süümepiinadeta. Kuigi ma mõtlen ka vahel, et mina need vaesed lugejad nüüd ilma minu suurepärase ja niivõrd olulise bloogita peale hakkavad. Äkki hakkavad veel nutma? Noh, ma kirjutan. Hakkake siis naerma :) Äkki tuleb mõni lõbus iva kah sisse.

Nõndaks. Elame Liisiga oma lolli elu aina edasi. Temal on nüüd üks uus harrastus- teed joob ta mitte kruusist, vaid purgist. Duši all käib ta samasuguse mõnuga nagu vanastigi :) Süüa armastame mõlemad. Ja rasv vohab aina himukamalt me puusadel ja vöökohas. Võimelda muidugi ei viiti :) Kuigi kevad on kohutavalt lähedal. Vähemalt mul on mitmeid kevadesümptoome nagu plahvatuslikult suurenenud huvi meessoo vastu, uimasus ja väsimus, pidev unistamine, tavalisest veel suuremad edevushood jms.

Tegelikult on talv täies hoos. 1. märts on veel talv. Ometi unistan lumikellukestest soojast päikesest ja veel paljudest kevadele iseloomulikest asjadest. Ja muidugi unistan ma, et juhtuks midagi erakordset. Mis see olla võiks, seda ma küll ei tea....Aga talv on ikkagi veel võimul. Kuigi eile näiteks oli ilus hea sula ja ma käsin lumememmesid tegemas. Mitte niisama naljapärast, vaid näitamaks vastumeelsust uue ehitatava autosilla vastu. Tõsi küll, nalja sai ka. Unustasin kahjuks fotoka maha, aga inimeste kunstimeel avaldus küll suurepäraselt. Kui on lumi ja porgandid ja söetükid ja oksad, siis võib vapustavaid asju valmis meisterdada. Otsisin netist pilte, aga seni pole ma neid veel leidnud. Kahju.

ja ega ei olegi eriti midagi rääkida. Päevad lähevad kiiresti. Ma olen kindel, et kiiremini kui paar aastat tagasi :D Või olen mina siis nii aeglaseks jäänud? See on muidugi täiesti võimalik, sest Tartu võib tõesti nii mõjuda. Aga ikkagi armastan ma Tartut- Selle linna õhk on tihedalt täis pikitud unistusi ja mõtteid. siin on kõik nii lähedal ja siin on enamasti kõik nii sõbralik. Olgu siis pealegi suur küla. Mulle meeldib. Ja samas olen ma ka Tallinnaga ära leppinud. Täitsa tore linn ju seegi....

Unedest meenub mulle hetkel see, kuidas mu ema läks mu bakatöö juendajaga tülli ja siis ulmeuni surematuks tegeva mõõgaga hiina nõidmehest, kellega pidin võitlema :D

Ag tegelikult on kõik nii vaikne ja millegi ootel.....Ootan siis ja kui midagi juthub, annan teada?

eks ole ju ilus?

Talv Türisalu pangal ja panga all....

öiseid mõtteid

Kui ma lonkisin eile varahommikul kõrvetavkülma pakase käes kodu poole, siis vaimustusin ei tea kui mitmendat korda sellest maailmast, mida ma enamasti ei näe. Ma armastan oma unesid, ma armastan magada, kuid...See pilt, see tunne, mis tekib inimtühjadel tänavatel, kus ainsaks märgiks elust on kollasena vilkuvad valgusfoorid ja mõni üksik möödasõitev auto, on tajumist väärt. Maailm, mis on nii iseenesestmõistetav näis hapra ja ajutisena, kummalisel kombel tundusin mina end selle kõrval igavikulisena hoolimata sellest, et adusin ka oma surelikust tugevamalt kui tavaliselt. ja ma mõtlesin sellest, kuidas tõesti absoluutselt iga hetk elus on niivõrd väärtuslik.

Kui ma vaid saaksin elada igavesti nende ilusate piltide lummuses. Kui palju aega ma lihtsalt ära raiskan....teen kasutuid asju kui võiksin võtta end kokku ja saavutada täiesti uskumatuid asju. (Ma usun, et inimesed on kümneid kordi võimekamad kui nad ise arvavad, kui nad ise seda vaid tõesti tahavad.) Aga...üha enam hakkavad need "kasutud" hetked väärtuslikuks muutuma. Öösel kui külm värvib nina punaseks ja ajab silmad vesiseks ja hommikul kui soe päike lihtsalt pressib tüütult silma ja muud ei jää üle, kui ärgata. Ja kõik mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Neid "ärkvel" hetki ei ole sugugi palju. Aga kui nad on, siis on nad nii kirkad. Mingi täiuslik igavikulisuse tunne ühes hetkes. Ehk mingi lohutusauhind selle eest, et kunagi tuleb ikkagi surra?

(Jälle hõljus akna tagant mööda üks kilekott. Sellest kihutas mööda üks must lind...)

Minu tervis

Täna hommikul läksin mina kohusetundlikult kella kümneks kooli ainult selleks, et teada saada kuidas loeng ära jääb kuna õppejõud haige on. Ka õppejõud nr kaks on haige. Seega läksin ma kooli aga targemaks ei saanud mitte üks põrm. No kas ei tee mitte tuju kehvaks? Kogu minu keha streikis täna kooli minemise suhtes, aga mina arvasin, et näitan iseloomu. Vot siis! Aastaid ja aastaid pean ma õppima oma kõhutunnet kuulama. Seniajani olen ma tõesti suutnud teda peaaaegu täielikult ignoreerida.

Praegu laamendab Eestitmaal gripp. Nii kuulsin ma raadiost ja eks ma olen ise oma silmaga viimsel ajal küllalt palju haigeid inimesi näinud (või siis mitte näinud - kodusolevaid haigeid õppejõude ja kursaõdesid). Minul on vaid ülikerge nohu nagu talviti ikka. Kui mõned peavalud välja arvata, siis ma ei mäletagi millal ma end füüsiliselt halvasti oleksin tundnud. Jah lodevust ja loppisolemist tunnen ehk praegugi, aga mitte haigust. See teeb mind natuke üleolevaks. Mina polegi haige- fafaa!
Istun praegu siin arvuti ees ja aken on pärani lahti. Loodan, et ma haigeks ei jää, et ei ole nii ülbeks läinud, et seniajani mind ignoreerinud haigused nüüd kratist kinni võtaks. Ähmaselt mäletan, et haige olla on ikka küllatki vastik :D

Täna nägin ma unes, et läksime perega Pariisi turismireisile. Järsku leidsime end mingis suures ja laias jões ujumas. Kaldad kõrged ja plaatidega sillutatud. Taamal paistsid puud ja maneristlikud skulptuurid. Tahtsin endast jõevees pilti teha nii, et taustaks jääks üks Merkuriuse skulptuur, aga näe, fotokas jäi maha. Hulpisime aina edasi, keset und mõtlesin, et kuidas me saame Pariisis olla, Seine'i jõgi ei ole kohe kindlasti nii selge ja puhta veega. Hulpisime veel ja avastasime siis, et oleme turismigrupi kokkusaamisele kaks tundi hiljaks jäänud. Noh, vees oli nii mõnus olla, et jätkasime oma leotamist...

Doris ütles, et unes ujumine tähendab haigeks jäämist. Äkki ma peaksin akna kinni panema? Võibolla jään muidu juba paranoiast haigeks? Hmmm.....Loodan siiski et mitte.

Ja kuidas on lood vaimse tervisega? Peaegu täisulik püha rahu on kadunud. Asemele on tulnud rahutus ja muutustesoov. Nii palju on valesti, ma ise olen igas mõttes täiesti toores. Tahaksin reisida, rännata, kolida, tööle minna, palju uusi asju osta, uusi tuttavaid leida jne jne. Ja samas tean mõistusega, et ega see suurt ei muuda - ma olen ikka see kes ma olen. Riided või elukoht mu olemust ei muuda. Aga see nõme rahutus ei anna asu.... Enda lohutamiseks saan kogemustele põinedes siiski öelda, et selline olukord on täiesti tavaline- iga aasta enne sünnipäeva kogunevad minusse kõiksugu pinged, millest vabanen alles peale aasta vanemaks (ja ehk ka targemaks) saades.

Ja tegelikult ma olengi tasapisi targemaks saanud. Minusse on kogunenud nii paljut. Vahel tunnen, et kõik elu saladused ja müsteeriumid saavad aja jooksul lahendatud. Mitte matemaatiliselt ja ka mitte läbi religiooni. Lihtsalt, kuidagi tekib mingi leppimine või mõistmine...Nii palju mõtteid ja avastusi. Ainuke häda on, et sellest on nii raske kirjutada.... sõnad lihtsalt ei väljenda seda. või kui väljendavad, siis on ehk hirm neid nõnda alasti olekus teistele näidata....

Tartu elu hakkab hoogu sisse saama

Nõndaks. Tartu elu hakkab jälle Tartu elu moodi minema. Äksjon algab. Eile käisin peol, zavoodis, siis läksin peale kahte õluklaasi jälle peole tagasi. Lõbusamas tujus on lihtsam unustada, et tantsimise asemel tegelen ma lihtsalt muusika rütmis kummalise keksimisega. Üldiselt oli tore :)

Kõigepealt saime Piretiga kokku ja läksime Lutsu. Liis jäi muidugi koju MSN-i, Seksi ja linna vahtis vist ka. Lutsus oli rahvast veel vähe, olenemata sellest, et pidu ametlikult juba kaks tundi kestis. Meie veetsime seal pool tundi ja läksime siis Zavoodi. Tee peal suitsupausil vahetasime sügavaid mõtteid ja rääkisime niisama elust. Siis astusime zavvi uksest sisse ja nägime muidugi, kuidas ühtegi kohta kuskil ei ole. Õnneks on zavoodis alati keegi, kelle lauda saab istuda. Antud juhul leidsime Ericu.

Istusime, rääkisin vaheldumisi Piretiga igasugu intrigeerivad jutte ja Ericuga ka miskit huvitavat. Džentelmen Piret ostsis mulle õlut ja tõi ka tooli. Siis läks Piret Lutsu tagasi ja mina jäin Ericu seltsi. Ei teagi miks. Äkki sellepärast et Eric mulle ühe õlu pakkus. Siis jõudsid jutud jälle põnevate seksiteemadeni. Eric kutsus mind külla. Naljakas. kas mehed ongi sellised, et kõik mis liigutab ja naist meenutab kõlbab? Nimelt tean ma, et ma pole tema jaoks attractive. Küsisin siis selgitust, vastus oli ikka sama. Ei teinud see mind ei kurvaks, ei rõõmsaks. Lihtsalt huvitav kui pinnapealne võib inimeste suhtumine ikkagi olla. Lihtsalt seks, isegi füüsiline veetlus ei ole oluline?

Kõige huvitavam on see, et sellised mõtted ei tundu enam isegi üldse ebatavaliste või võõrastena. Kas ma ise seda suudaksin, on küll omaette küsimus, aga mõistan, et selline mõtteviis on võimalik ja isegi küllalt levinud(?). Küsimus on vist selles, et mis kedagi motiveerib? Mind motiveerib uudishimu. Nii ma istusin edasi, vestlesin, läksin isegi mõnda maad Ericuga kaasa, enne kui otsa ringi pöörasin. Oli lihtsalt huvitav vaadata mis toimub, mida teine inimene (mees) mõtleb. Huvitav, kaugele mu uudishimu kunagi jõuda võib :D Uudishimust on senini juba üsna huvitavad ja võibolla veidi intrigeerivaid asju juhtunud ju ka. Enda ja teiste suhtes täist aus olles, tuleb küll öelda, et uudishimu kõrval domineerivad veel ebakindlus ja teadmatus. Alati mingis situatsioonis olles kisendavad hääled korraga ei! mitte mingil juhul! ning jaa! vaata mis juhtub!. Ja kui asjalood on juba teatud kauguseni jõudnud, siis ei suuda ma kunagi tõsiselt ei öelda, vaid alati läbi mängu ja naeru ja näitemängu. Vastik omadus! Aga probleemi tunnistamine on esimene samm tervenemiseni? Eile muidugi pääsesin Ericust lõpuks ikka läbi samasuguse näitemängu! Oeh :S

Aga vähemalt ma pääsesin. Lonkisin Lutsu tagasi. Kaks õlut ja suurem tantsutuju. Jõusin kohale ja lihtsalt ei suutnud ust lahti tõmmata. Tuli mingi kleenuke tütarlaps ja tiris selle minu eest lahti :D Noh, vähemalt sain sisse. Rahvast oli kõvasti rohkem ja pidu täies hoos. Keksisin veidi ringi, aga päris õiget meeleolu mul ei olnud. Nii jäin ma jälle rohkem kõrvaltvaatajaks isegi ise samal ajal tantsides. Ainuke kes mulle külge lõi, oli mingi 60-aastane lühike purjus palja ülakehaga jube mees. Pireti sõbranna Kristi tegi nalja, et härjapõlvlase ettepanekud tuleb vastu võtta. See toovat ju õnne. Noh, ma jätsin seekord oma õnne kus see ja teine, kuigi pakkumisi tuli kordi neli-viis. Keksisin tantsupõrandal kõige rohkem üksinda. Siis viidi mind autoga koju. Tulin tuppa ja vajusin voodisse.

Mõtlesin juba päeval, ja veel enne magamaminekut igasuguste suhete, nende tähenduse ja väärtuse üle. Praegu ei ole mul vastassooga väärtuslikke kontakte. Natuke kurb, aga samas hea ja rahulik tunne. Jõudsin kõiges enam- vähem järeldusele. Ja siis nägin unes M-i. Ainsat, kesl potentsiaalsete tüüpide seast on puhas ja rikkumata. Lihtsalt sellepärast, et midagi peale minu fantaasia ei ole kunagi toimunud. Ma olin ta täiesti tahaplaanile jätnud, kuni uni jälle ta meelde tuletas. Vanad asjad, vanad unistused. Isegi vana tüüpiline uni, kus meie lähenemine teineteisele toimus nagu muuseas. Üks puudutus ja silmavaatamine kätkesid endast maailma. Oli ainult see salajane ülim hetk, kus temast ja minast said meie.

puhkus

Kõige lihtsam on ikka lihtsalt kirjutama hakata, kas pole? Mitu päeva olen proovinud kuidagi järjekordset sissekannet alustada, aga midagi ei ole nagu öelda. Mitte, et muidu mul nii väga erilisi sündmusi täis oleks, aga eks igas päevas on siiski midagi. Mingid mõtted, mingi kogemus. On siiamaani, aga kuidas neid üles kirjutada? Tavaliselt on see lihtne, viimasel ajal kuidagi raske. Ei teagi miks.

Pean väikest puhkust, aga küll ma varsti ka midagi kirjutan. Ja siia lehele tasub ikka põigata, sest kui kirjutamine ei õnnestu, siis leian pilte või linke, või teste. Internetiinimene ju ikkagi :D
Aga asja juurde tagasi: kuulutan välja lühiajalise tähtajatu ajupuhkuse.

......
..........
...............

ajupuhkus

aga vot üks tore ajaveetmise viis...

Kaleidoscope Painter

ikka parem kui freecelli mängida. Aga samaoodi rahustav :D

minu kaks armsamat

Loomulikult ei räägi ma meestest. Merest ja jalgrattast hoopis :) (Puid ja pilvi armastan ma ka)! Tegin oma kirjatükile kokkuvõtte, saatsin ära, haigutasin ja vegeteerisin niisama ja otsustasin siis, et tuleb liigutada. Eriti kuivõrd siin soodsates kodustes tingimustes olen ma mingi kolm-neli kilo juurde võtnud. Eks seda on muidugi vaja ka- külmal ajal kulub rasv ära- aga ikkagi. Selg hakakb ka juba küüru tõmbama jne. Otsustasin siis, et lähen välja. Ilm oli ka suuuuuuuurepärane.

Metsas ma juba käisin. Nüüd tahtsin mere äärde. Pirita on liiga kaugel, Stroomi randa tuleb ka lisaks trollisõidule pikalt kõndida. Kuidas Kakumäle bussiga saab, ma päris kindel ei olegi...
Aga mere äärde ma ju minna tahtsin...Pilte tahtsin teha näiteks. Noh, läksin siis oma kullakese juurde ja tirisin ta õue. Lume peal ei olegi eriti raske sõita. Ekstra boonus on veel ka - äratallutud ebatasane lumi on tõeline käerasvaraputaja. Alguses oli soe. Päike paistis ja oli muidu tore. Mida lähemale ma merele jõudsin, ja mida higisemaks muutusin, seda varjulisemaks läks. Kuradi kuradi külm oli. Lõpuks oli küll selline tunne, et mu jäsemed kukuvad otsast ära. Aga vot ei kukkunud! Läksin hoopis sooja vanni ja tundsin tõelist naudingut sellest, et üks kergem ekstreemsus ette võetud sai. Miks ennast piinata? Aga sellepärast, et pärast on hea ennast jälle hellitada :P

Noh, jäsemed jäid alles ja mis veel parem - meri sai ka nähtud! Niii vapustavalt ilus! Võibolla on merevesi ka suviti vahel sama sinine, aga kindel on, et valge lume taustal tuleb see värv ekstra esile. Just minu lemmiktoon! Ja pilved ja puud...Imekaunis! Mis veel parem - olin täitsa üksinda, mis tähendas et võisin mõttetult klõpsida, mõttetult passida- võisin end vabalt tunda.
Ma kannatan külma küll, isegi kui ta vastik on, peaasi et looduse ilu nautida saab :P

Ja selle piinarikka esseekirjutamise tagajärg on suuurepärane hinne! Eufooria!

depressiv-maniakaalne psühhoos

Hoiatus: tekst on keskpärane vingumine elukaugete pseudoprobleemide valdkonnas

Ehk siis sellest, kuidas mu essee mitte kuidagi ei edene. Nagu täiesti ületamatu raskus. Lehekülgede arv kasvab visalt, aga sisu neis on ikka samamoodi tuim ja tsiteeriv. Kuhu mu oma mõtted on lennanud? Mis toimub? Miks ma hakkama ei saa? Olen proovinud öist kirjutamist, päevast kirjutamist, hommikust kirjutamist. Olen ära konsumeerinud terve paki teekotte. Ikkagi ei mõju! Kasutusele on võetud juba täiesti uskumatud meetmed: Kiri õppejõule, kus ma praktiliselt ise endale tähtaja määrasin. tavaliselt kummitav tähtaeg toimib. seekord läks esimene tähtaeg siuhti mööda. Äkki teine mõjub? Kui miski muu ei aita, siis ma lihtsalt pean oma asjad kokku pakkima ja kohe Tartusse sõitma. Äkki on ühikatoas, kus valitseb nälg ja tegevusetus parem akadeemiline aura? Aga mis juhtub siis, kui isegi see ei aita?

Käin hullumeelsena mööda korterit ringi. Teetass kadus ära. vahin aknast välja, vahin kassi, vaatan 10- min lõikude kaupa Boratit. Käed veel ei värise, aga palju ei puudu. närin rosinaid, ohkan ja hädaldan. Õhtul enne magamaminekut pesen tõelise jõulisusega oma hambaid, unes näen Matjust ja Merilaid. Ärkan üles kohutava murega. Ja kirjutamine ikkagi ei tule.
Vahepeal avastan, et olen lihtsalt 2 minutit midagi tegemata ekraani jõllitanud, kuhugile ära kadunud. aga ikkagi: the only way is trough. Milline piin ja õudus, aga pole muud lahendust kui see asi ära teha.
Liiga raske ja laialivalguv teema ehk? aga ma ei saa seda pooleli jätta. Jonnakus! Võtku kaua võtab, see tuleb endale selgeks teha ja välja kirjutada....
aga ma ei taha ju !

pealkirjata

Olen juba nii mit korda bloggerisse sisse loginud ja kirjutama hakanud. Ainult selleks, et avastada kuidas mul tegelikult midagi öelda ei ole. Noh, sündmusi pole rohkem ega vähem kui muidu ja neist lobiseda oleks täpselt samamoodi nagu alati, aga sellel, mida ma olen proovinud ei ole kuidagi kaalu olnud. Nii on kõik need ilusad (või koledad) algused maha kustutatud.

Võibolla olen ma liialt sellesse mittevalmivasse esseesse (vaadake kui ilus sümmeetriline sõna :) ) süvenenud. Kõik sõnad ja mõtted on selle ümber keerelnud. Nii huvitav, aga veel mitte sõnades väljendatav. Vähemalt mitte kümne lehekülje ulatuses. Kolm äärmiselt tuima lehekülge. Tahan paremat. Seega lähen vist esmaspäeval jälle tarku raamatuid puurima.

Kummalisel kombel on ka teoreetiliste tekstide lugemine mulle meeldima hakanud. Vanasti ma arvasin, et kirjandusteooria tundmine rikub lugemiselamuse maagilisuse. Tegelikult tuleb välja, et aina põnevamaks läheb....Ja kummaline on ka see, et kui ma istun paar tundi süvenenult mõne raamatu taga ja tõesti pingutan, siis lõpetades tänavale astudes on pea veidralt udune ja keha nii kerge, et ma justkui hõljuksin. Mulle pole seega narkootikume vaja, ainult entusiasmi raamatukoi mängimiseks :)))

Minu loominguline osa tegeleb kudumisega ja pliiatsikritseldustega, veidi ka luuletamisega. Minu laisk osa naudib elu voodis kohvi ja raamatuga. Nostalgiline osa toidab end vanade piltide ja ühe vana päevikuga. Käisime tädil külas ja vaatasime vanu slaide. Millised mõistatused! veerand piltidest olid nii tumedad, et tuli fantaseerida keda või mida on pildistatud. teine veerand piltidest olid ilusad kuid keegi ei mäletanud neid paiku. Oli see nüüd Gruusia, Suhuumi, Kaunas või Pärnu? Umbes poolte piltide puhul sai vastata küsimustele kus ja kes. Ometi ei mäletanud keegi, et selliseid pilte on kunagi tehtud. Vaatasime, et imik-Toomas on üsna samasugune nagu imik-Anna (järelikult pole naabrimehe laps :D) ja imestasime selle üle, kuidas Toomas väiksena alati nii huvitavaid ja erakordseid poose oskas leiutada. Ja mina olin nii ilus ja nunnu punaste pükstega liivakastis mängides :D Ei tea kui kalliks läheb maksma nende piltide paberile trükkimine? Masin levitas juba praegu kärsahaisu. ei tea ju kas ta järgmise nostalgiahoo ajal enam töötabki?
Kui loominguline osa "kunstisahtlist" värvilisi pabereid otsis, leidis ta ühe vana vihiku. Minu nn päevik. Esimene sissekanne aastast 2001, siis paar kuud hiljem, siis a 2003, siis 2004. Nii huvitav. Miniläbilõige minu senisest elust. Ei olnud seal miskit erilist, aga põnev , lausa veidi šokeeriv oli see, et ma olingi tegelikult 16-aastaselt hoopis keegi teine inimene. Üllatavalt mässumeelne veel ka :D (Minu kohta) ja siis nii ilus naiivne sissekanne Aimarist. Egoga inimestel on ikka põnev iseenda kohta lugeda :P

Mis muidu? magan liiga pikalt, et unesid selgelt mäletada. praegu meenub vaid see, et käisime Dorisega Piirissaarel (läksime jala üle Peipsi) ja see kuidas ma olin kuidagi lapse saanud. Väga väikene imik oli. Ja siis paju uduseid seiklusi.

Damien Rice laulab ja mina siin olen nautimas oma sõltuvust internetist.....

jälle üks test

You scored as Buddhism. Your beliefs most closely resemble those of Buddhism. Do more research on Buddhism and possibly consider becoming Buddhist, if you are not already. In Buddhism, there are Four Noble Truths: (1) Life is suffering. (2) All suffering is caused by ignorance of the nature of reality and the craving, attachment, and grasping that result from such ignorance. (3) Suffering can be ended by overcoming ignorance and attachment. (4) The path to the suppression of suffering is the Noble Eightfold Path, which consists of right views, right intention, right speech, right action, right livelihood, right effort, right-mindedness, and right contemplation. These eight are usually divided into three categories that base the Buddhist faith: morality, wisdom, and samadhi, or concentration. In Buddhism, there is no hierarchy, nor caste system; the Buddha taught that one's spiritual worth is not based on birth. Buddhism 92% Paganism 79% Hinduism 75% Satanism 75% Islam 71% agnosticism 71% Christianity 50% Judaism 50% atheism 38% Which religion is the right one for you? (new version) created with QuizFarm.com