Tassisime kogu selle kraami autosse. Seitse kotti asju, lisaks veel kolm-neli kotti rämpsu. Tükk minu elust. Korteri uks lukku ja ma ei tule siia enam tagasi, kui siis vaid korraks veel. Et keegi viiks ära/ostaks ära külmkapi. Poole aastaga võib koguneda meeletult asju. Mulle asjad ei meeldi. Kunagi ei suuda otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin tädi nõudmisel kaasa ka asjad, mis tahtsin maha jätta.
Nüüd on mu tuba jälle kraami täis. Viimasel ajal ma justkui muud ei teekski. Ikka on vaja midagi kuhugi paigutada ja liigitada. Raamat riiulisse, see raamat kasti; aloe vera kreem külmkappi ja rätikud pesukasti. Ikka jäävad asjad vedelema. Ma ei oska neid kuskile panna. Kord ja puhtus pole minu tugevaimad küljed. Ikka segadus, ikka segadus....
Sõin kooki ja lubasin, et ma ei unusta teed sinna metsade ja rabade vahele. Külm ja karge ilm, päike paistis, hommikul olid metskitsed, nagu ikka. Hiljem mitusada inimest ja vaarikavarre tee. Kui enam nii palju tegemist ei olnud, hakkas ikkagi natuke kurb. Ikka on kurb, kui miski lõppeb ja ees ootab määratlematu tulevik. Tulevik- see on põnev muidugi. Nõnda olen ma siis, nagu ikka kahevahel, siiski enam kaldudes tulevikku, südmustesse, mis pole veel sündinud, mil on potentsiaali tuua ellu midagi uut ja põnevat.
Olevik on nagu ta on. Panustada tulevikule on üldinimlik, veidi naiivne, väga idealistlik. Eelkõige aga lootus kogeda muutust. Kobrutab ja keeb ja miski on valesti juba tükk aega. Noh, pilet on nüüd olemas. Proosaliselt väljendades viib see välismaale, ülipoeetiliselt väljendades aga tulevikku, mis ehk toob ellu veidi selgust, vähemalt põnevust. Eks näis....
esmaspäev, veebruar 02, 2009
laupäev, jaanuar 31, 2009
fotojaht: poosid
aktiivne
...ja passiivne :)
Esimene tähendab külma ilma, pingutust, lihaste kasutamist, teine mõnusalt soojas toas lõõgastuses lehe lugemist. Omamoodi mõnusad mõlemad.
neljapäev, jaanuar 29, 2009
fotojaht: makro
Ei tia kohe, mis saab. Tegelesin kaua ja usinalt meemiga, aga küllap olen ma liiga nõudlik. No lihtsalt ei leidnud miskit sellist, mis ühe või teise nõutud teema alla mahuks. Kõik sissekanded on pudru-ja-kapsad stiilis. Ega ma veel päriselt sellest ei loobu, aga keegi kuskil katkestab ikka mõne keti, mõne ahela. Miks siis mitte mina?
Tegelikult olen ma Tallinnas olemisega täitsa ära harjunud. Ega ma siin muidugi midagi eriti ei tee. Raamatukogu ja kodune urg. Kõik. Noh, mõned üksikud külaskäigud ehk ka. Aga üldiselt olen ma praegu täielik erak ja mulle täitsa sobib. Midagi uut selles muidugi pole. Uus on lihtsalt see, et minu eraklus nii kaua kestab.
Hea küll. Ei ole eraklus. Elame siin emaga kahekesi nagu kaks lõbusat vanatüdrukut. Õhtuti joome klaasikese veini või konjakit, vaatame telekat ja teeme õelaid kommentaare. See mis meil siin on, seda nimetame rõõmsasti ladoltševiitaks. Kes filmi näinud, on mõistab...
Ma ei tahaks seda tunnistada, aga tõsi see on, et Tartu mulle praegu ei sobi. Loodan väga, et see läheb üle. Aga praegu lihtsalt ei sobi, tee või tina. Miks? No kes pagan seda teab?
Tegelikult olen ma Tallinnas olemisega täitsa ära harjunud. Ega ma siin muidugi midagi eriti ei tee. Raamatukogu ja kodune urg. Kõik. Noh, mõned üksikud külaskäigud ehk ka. Aga üldiselt olen ma praegu täielik erak ja mulle täitsa sobib. Midagi uut selles muidugi pole. Uus on lihtsalt see, et minu eraklus nii kaua kestab.
Hea küll. Ei ole eraklus. Elame siin emaga kahekesi nagu kaks lõbusat vanatüdrukut. Õhtuti joome klaasikese veini või konjakit, vaatame telekat ja teeme õelaid kommentaare. See mis meil siin on, seda nimetame rõõmsasti ladoltševiitaks. Kes filmi näinud, on mõistab...
Ma ei tahaks seda tunnistada, aga tõsi see on, et Tartu mulle praegu ei sobi. Loodan väga, et see läheb üle. Aga praegu lihtsalt ei sobi, tee või tina. Miks? No kes pagan seda teab?
teisipäev, jaanuar 20, 2009
sess
Uimasklen kohvilõhnalises ruumis ja tunnistan täiesti siiralt, et ennemalt kirjutaksin sada blogipostitust, kui asuksin oma esseede kallale. Need, olleks küll sündimata, kriiskavad oma looja poole. Sess saab varsti läbi. Me peame tekkima füüsilisse maailma mustade tähtedekogumikuna valgel ekraanil. Aga ikka kulmineerub kõik viimasel hetkel. Ja nii ma naasen taaskord raamatute manu, et lisada juba omandatud teadmistele veel ja veel ja veel loetavat. Et oleks palju, millest kirjutada. See on kole perfektsionism, mis mandub lõpuks viimase minuti minnalaskmiseks. Kui ainult oleks olnud rohkem aega, kui ainult oleks varem alustanud. See mantra kordub sessist sessi ja uskuge mind, ma olen proovinud alustada varem, kuid olemata eriline fatalist, tuleb vist tunnistada, et kõige jaoks on täpselt õige hetk ja õige aeg ning alles kell viis hommikul närvilise ja erutatuna viimasel päeval tekstile lõplikku punkti pannes olen teinud täpselt nii nagu vaja. Mitte ise seda soovides, aga mingisugusele seletamatule seadusele alludes. Nii pean end praegu lohutama praegu väsinu ja näljasena, hirmununa, nii ebakindel selles, et kõik vajalik õnnestub õigeaegselt valmis saada.
pühapäev, jaanuar 18, 2009
reede, jaanuar 16, 2009
linnainimene
Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....
Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.
Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.
Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.
Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.
teisipäev, jaanuar 13, 2009
uni
Täna nägin unes ühte neist topeltunenägudest, kus reaalsus ja uni on veel rohkem segamini kui tavalises unenäos ja kus tegelikult valitseb mingi kummaline "kristallselge" loogika. Nägin unes seda, kuidas ma näitasin oma sõpradele mingeid videolõike, mida ma olin filminud. Tegemist oli mingi üritusega, kuhu ma olin mingil põhjusel kaasa võtnud ka oma kassi. Ja loomulikult keskendus siis sellest hetkest peale kogu tegevus kassile. Filmisin küll onukest, kes kõnet pidas, aga koos onuga jäi kaadritesse kiisuke, kes loomulikult oli palju armsam ja põnevam kui mingi kiilaspea.
Aga miks topeltunenägu. Aga sellepärast, et kogu unnenägemise aja mõistatasin ma, kas see video, millest ma teistele näitasin, oli päriselt filmitud? Või olin ma teinud sellise filmi mõnes varajasemas unenäos? Kaldusin arvama viimast ja ise veel omaette imestasin, kui kummaline on aju - et mäletab mu varasemaid unesid ja liidab neid uutega. Aga kui ma üles ärkasin, siis tundus mulle küll, et mingit kassivideo und ma küll kunagi varem näinud ei ole (vähemalt ei mäleta).
Uni uneks, aga ma igatsen ikka oma kiisukest. Nii kole, kui keegi on kadunud. Ja pole teada, kas ta on elus või surnud, hulkur või mõisapreili. Elust võib oodata kõige hullemat, aga teated puuduvad, on ikka selline ebamäärane tunne ja nüüd pool aastat hiljem on ikka see "aga äkki....?" tunne.
Aga miks topeltunenägu. Aga sellepärast, et kogu unnenägemise aja mõistatasin ma, kas see video, millest ma teistele näitasin, oli päriselt filmitud? Või olin ma teinud sellise filmi mõnes varajasemas unenäos? Kaldusin arvama viimast ja ise veel omaette imestasin, kui kummaline on aju - et mäletab mu varasemaid unesid ja liidab neid uutega. Aga kui ma üles ärkasin, siis tundus mulle küll, et mingit kassivideo und ma küll kunagi varem näinud ei ole (vähemalt ei mäleta).
Uni uneks, aga ma igatsen ikka oma kiisukest. Nii kole, kui keegi on kadunud. Ja pole teada, kas ta on elus või surnud, hulkur või mõisapreili. Elust võib oodata kõige hullemat, aga teated puuduvad, on ikka selline ebamäärane tunne ja nüüd pool aastat hiljem on ikka see "aga äkki....?" tunne.
pühapäev, jaanuar 11, 2009
fotojaht: müürid
Müüridest mõeldes tuleb silme ette midagi sellist:paksud ja tugevad paekivimüürid, mis peavad vastu ja ongi pidanud vastu sajandeid. Mida need müürid jutustada võiksid? Arvan, et paljutki. Aga neis on kogu ilust hoolimata midagi sünget.
Kus on inimesed, seal on müürid. Noh, vähemalt seal, kus inimesed on paikselt. Ja metafoorsetest müüridest parem rääkima ei hakkagi.
Ja kuna müüre on pea kõikjal, siis oli raske, väga raske mingisugustki valikut teha. Pilte sai ikka liiga palju!
(Kiiu torn)
Jah, müürid peavad vastu sajandeid. Kauem igatahes, kui katused....See pilt on mu blogis juba varem olnud, aga see pilt meeldib mulle väga-väga.
Olgu - mitte kõik müürid ei ole sünged. Mõned on mänglevad. Nagu need siin. Sellised kumerad ja kurvilised, mägiradadega harmoneeruvad.....
(Eze, Prantsusmaa)
Aga kes ütles, et müüre saab ehitada ainult kivist?
...või seda, et need peavad olema "ehitatud" inimkätega?
Ka lehemüürid võivad olla läbipääsmatud! :)
Blogger paigutab teksti-pilte oma suva järgi ja mängib minu närvidega, aga teised müüridemärkajad on siin!
reede, jaanuar 09, 2009
kolmapäev, jaanuar 07, 2009
kuuldavasti rohevint
nii mulle, linnuvõhikule vähemalt väideti.
Algaja loodusfotograafi rõõmud.....
/Supilinnas/
pühapäev, jaanuar 04, 2009
fotojaht: talv
Fotojahi idee on üks väga tore asi ja ma olen juba ammu-ammu tahtnud sellest osa võtta. Nüüd siis viin selle plaani ellu, sest teema on selline, mille tarvis mul palju pilte varnast võtta. Isegi hoolimata sellest, et Tallinn on äraneetud linn ja siin lund praegu ei ole.
Vähemalt leidsin ma veidikenegi jäätunud rannaäärt. Kui hoida pilk madalal, tekib talvine tunne küll :)
Lund oli siin palju siis, kui lund kõikjal palju oli - Novembris lumetormi aegu. Ja siis leidsin ma, et ka koduaknast, kust muidu väga igav ja kole vaade, võib lumega ilusaid, lausa koduseid ja sooja tunnet tekitavaid pilte teha!
Aga see pilt on ammustest aegadest! Kunagi oli aasta 2007 ja Türisalu panga läheduses oli palju lund ja palju jääd. Oli nii külm, et isegi voolav vesi jäätus....
Teised talve jahtivad inimesed on siin
Vähemalt leidsin ma veidikenegi jäätunud rannaäärt. Kui hoida pilk madalal, tekib talvine tunne küll :)Lund oli siin palju siis, kui lund kõikjal palju oli - Novembris lumetormi aegu. Ja siis leidsin ma, et ka koduaknast, kust muidu väga igav ja kole vaade, võib lumega ilusaid, lausa koduseid ja sooja tunnet tekitavaid pilte teha!
Aga see pilt on ammustest aegadest! Kunagi oli aasta 2007 ja Türisalu panga läheduses oli palju lund ja palju jääd. Oli nii külm, et isegi voolav vesi jäätus....
Teised talve jahtivad inimesed on siin
laupäev, jaanuar 03, 2009
Elu jne
On hilisõhtu ja koju tuleb sõita läbi lumetuisu. Teed pole ollagi ja võibolla tekib alles praegu, alles esimest korda see tunne, et on vastutus mitme elu eest. On ilus, on ohtlik. Tahaks jõuda koju, kiiremini ära maanteelt, kus midagi näha ei ole. On nii ilus ja üle viiekümne sõita ei saa.
Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.
Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.
Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.
Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.
Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.
Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.
kolmapäev, detsember 31, 2008
Las läheb!
Kell on 23.07 ja kuna ma elan Mustamäel, siis olen sunnitud uut aastat vastu võtma vene aja järgi. Noh, mis sa teed - mõnedel inimestel läheb pauk lihtsalt liiga vara lahti. Tegelikult on see paugutamine siin kestnud juba mitu päeva. Mina, vana küünik, üldse seda ilutulestikku eriti ei suuda mõista. On küll ilus ja mida kõike veel, aga koerad ehmatavad ennast surnuks ja hobustele antakse ka minu teada vana aasta lõpul rahusteid. Noh, ja siis väga umbkaudselt paari päeva tagust uudist tsiteerides: "Supiköögid on rahvast täis, aga linnad kulutavad ilutulestikule meeletuid summasid". Kas Päikesekuninga aegadest saati on ka miskit oluliselt muutunud?
Hea meelega läheksin ma iga aasta lihtsalt sama moodi magama nagu ülejäänud 364 päeval, aga olles üks lambuke suures karjas, jään ikka üles ja vaatan samuti ilutulestikku ja joon vahuveini ja vaatan telekast totravõitu saateid. Ja nüüd kui uue aastani on veel 40 minutit, on mul lihtsalt igav ja nii ma olengi tulnud siia suures kibestumuses blogima. Magama veel minna ju ei saa :D
Nüüd on jäänud pool tundi. Ja nii ETV-s kui ka Kanal 2s näidatakse korraga Anne Veskit. Eks ma vaatan varsti veidi ilutulestikku, joon moepärast veidi vahuveini ja rõõmustan, et seks korraks asi möödas....
EDIT: Kell 01:38 käib paugutamine veel täie hooga.
Aga uus aasta on käes. Tuleb parem, kui eelmine, eks?
Hea meelega läheksin ma iga aasta lihtsalt sama moodi magama nagu ülejäänud 364 päeval, aga olles üks lambuke suures karjas, jään ikka üles ja vaatan samuti ilutulestikku ja joon vahuveini ja vaatan telekast totravõitu saateid. Ja nüüd kui uue aastani on veel 40 minutit, on mul lihtsalt igav ja nii ma olengi tulnud siia suures kibestumuses blogima. Magama veel minna ju ei saa :D
Nüüd on jäänud pool tundi. Ja nii ETV-s kui ka Kanal 2s näidatakse korraga Anne Veskit. Eks ma vaatan varsti veidi ilutulestikku, joon moepärast veidi vahuveini ja rõõmustan, et seks korraks asi möödas....
EDIT: Kell 01:38 käib paugutamine veel täie hooga.
Aga uus aasta on käes. Tuleb parem, kui eelmine, eks?
esmaspäev, detsember 29, 2008
Väga väikeste asjadegagi võib inimesel teinekord tuju tohutult palju paremaks teha.
Aitäh Sulle selle kaardi eest, mille täna postkastist leidsin!
Vabanda, et sina ise ainult digikaardiga leppima pidid. Loodan, et see siiski midagigi väärt oli!
Aitäh Sulle selle kaardi eest, mille täna postkastist leidsin!
Vabanda, et sina ise ainult digikaardiga leppima pidid. Loodan, et see siiski midagigi väärt oli!
laupäev, detsember 27, 2008
usuvabadus
Iga kord, kui linnas käin, näen oma armsaid krišnaiite. Et nad ka alati mind rõõmustada jaksavad! Läksid Jaani kirikust mööda, kirik ei hammustanud. Järelikult - usuvabadus!
(Kahju kohe, et suurepärane idee nii kehva fotona teostus)
neljapäev, detsember 25, 2008
natuke vähemtüüpiline pühadeaegne sissekanne
Eilne õhtu möödus valutumalt, kui ma iial oleksin oodanud ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli kogu see jama päris tore ja võibolla polnudki täiesti jama. Peamiseks põhjuseks siiski Anna seltskonnahing, mis pani viis-kuus täiskasvanut andunult ja lõbustatult jälgima iga tema väiksematki liigutust. Ja tema liigutused olid tõesti lõbusad. Tema kõne samuti.
Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.
Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.
Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D
Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....
Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.
PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.
Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.
Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.
Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.
Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D
Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....
Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.
PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.
Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.
teisipäev, detsember 23, 2008
päev enne jõululaupäeva - kaootilised märkmed
Äratus kell kaksteist, kui isa välja läks. Tegin silmad lahti, väljas oli valge, hetkeks valge. Praegu, poolteist tundi hiljem, olen ikka veel hommikumantlis, arvuti kõrval tühjaksjoodud kohvitass ja õuest ronib tuppa hämarust. Laualamp peab põlema. Ma pole täna midagi teinud, üks kirjutis Piretile välja arvata. See, mis teiste jaoks on aja raiskamamine, on minu jaoks quality time. Natuke võimalust üksi olla, natuke mõelda, ei isegi mitte mõelda, lihtsalt olla.
Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.
Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.
Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.
Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.
Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.
Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.
EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.
Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.
Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.
Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.
Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.
Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.
Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.
EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.
pühapäev, detsember 14, 2008
Mõnikord olen ma nobenäpp
Laupäev oli ainuke päev, kui tööl aega üle jäi....
(pildid tegin siiski Tallinnas)
Üks nädal veel jõulutralli....
siis kooli mahajäämusi likvideerima!
pühapäev, detsember 07, 2008
argipäevaõelus
Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.
Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.
Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.