vait, kell!

Ma pean midagi lolli või naljakat kirutama. Siis te kommenteerite. Muidu on mul null kommentaari ja ma tunnen end üksikuna. Üksikuna ja hirmul suures laias internetis. Ja minu sõnad on nagu tühja valge seina peal kuskil, kus keegi neid ei näe. Nagu karjuks vaakumisse :(

Nagu ma ütlesin, läks mul masendus üle. Väga hea, sest asjad kippusid juba liialt veidraks. Peale selle, et ma Tartusse tulles oma pangakaardi ja ID-kaardi koju unutasin, suutsin ma ilma mingi põhjuseta esmaspäeval lihtsalt tund aega varem kooli minna. Kõndisin ja vaatasin ringi - kuidagi liiga vähe inimesi oli. Kõndisin edasi, jõudsin raekojani. vaatasin kella. Kell oli üks. Vaatasin kella, siis pikaldaselt jõudis mulle teadvusesse see, et ma olengi kuidagi seletamatutel põhustel tund aega varem linna jõudnud. Mida ette võtta? tegin pisiringi kesklinnas ja nagu peata kana ringi sibades, maandusin lõpuks Wernerisse. Viimase raha eest (pangakaarti ju pole) jõin tassi kohvi ja olin natuke liiga hämmeldud selleks, et end isegi kiruma hakata. Äkki oli saatus mängus?

Saatus muide o n mängu tulnud viimasel ajal. Eks igaüks põhjendab omamoodi seesuguseid asju aga....no kuidas on nii, et absoluutselt kõik viimatised raamatud ja filmid oleks justkui spetsiaalselt mulle muredest lahti saamiseks tehtud? Mõtlen omaette mingit probleemist või küsimusest, teen ajalehe lahti ja sama probleemi kohta on seal artikkel krjutatud. hmmm...
Isegi paljude laulude sõnad on nii paljutähenduslikuks muutunud....
Kummaline on, teinekord tundub, et elul ongi mõte ja keegi juhib mind :D

Aga nalja mul praegu meelde ei tule. terve elu on suur nali. Ses mõttes, et ma elan ju Liisiga koos ja ega teisedki mu ümber vähem koomilised ei ole. Saan naerda ka keset masendust. Suurepärane :)

Eile sain ma Aimariga kokku. Ta läheb varsti Paikusele õppima ja enne lahkumist tahtis veel oma tuttavaid näha. jalutasime ringi ja rääkisime juttu. Alguses oli kohmetu, aga see läks üllatavalt kiiresti mööda. Põnev oli rääkida. Teinekordki. Mälestused eriti meelde ei tulnudki. Tore, et ma vähemalt ühest lummusest oma elus täiesti vaba olen. Veel enam - naljakas, et ma üldse kunagi tema lummuses olin. Tõsi, meil on sarnane filosoofia, on mille üle arutleda aga...
ükskõik kuidas ka ei püüaks, ikkagi kahjurõõm. Mina olen nii ilus ja vaimukas (iroonia muidugi) ja suurepärane, naudin elu. Tema on kole ja hall. hehehehehehehee.

Ma sain Aimarilt kiita ka oma avameelsuse/otsekohesuse üle. jah, ammu enam ei viitsi udutada ja oma tundeid ja seisukohti näitan ma ikka välja. Enamasti jutub siis, et potentsiaalsed mehed ära ehmatavad ja ära kaovad. Nojah...Las siis lähevad. Olen kes olen (õrn olen ikkagi) ja mingit ebakindlat ullikest naisterahvast ma tõesti ei viitsi mängida.
Näitan intensiivselt välja oma tundeid -põgenetakse. Tunnen ükskõikust - meelitatakse ja otsitakse kontakti. Tüütult irooniline.

Lõpuks on nii, et ma peaksin rohkem väljas käima ja endale päris mehe otsima. isegi ema ütles elutargalt, et armu ometi. Siis läheb masendus ka üle. Tõsiasi on aga see, et mingieid baarimehi ma ei taha, internetimehi veel vähem, tänaval vastutulijaid lihtsat vaatan. Ah, olen vaba ja enesega rahul. Tean küll kes nendes õhkamistes ja unistustes süüdi on- va bioloogiline kell. Aga praegu ma teda ei kuula. Vait! :D (Kui praegune meeleseisund ära tüütab, eks siis jälle.)

mõned mõtted....

Mõmm mõmm, mis ma ütlen? tegelikult on mõtteid ikka nii palju. Mul on nii palju öelda ja sellepärast on raske kirjutada.
Masendus on praegu magama jäänud. Katsun teda mitte enne järgmist sügist üles äratada (parem muidugi kui ta alaliselt magama jäks, aga see vist ei õnnestu). Olenjälle...kui mitte just ülevoolavalt rõõmus, siis vähemalt kuidagi rahulik ja kerge on olla. uskumatul kombel sain ma sellist head tunnet just kohast, mida terve eelmise nädala edukalt vältisin. Just nimelt koolist. Ju ma vajasin puhkust. Puhkasin end välja ja eile-täna tõesti nautisin kirjanduse loenguid. kahju, et need viimased olid. prantsuse keelt ma atuke kartsin. Nii palju puudumisi jätab jälje, mida on raske likvideerida. Polnud väga hull. Tegi totra vea kui mind küsiti, aga selle asemel et põdema hakata selgitasin ma välja midagi väga olulist. Tuleb lõpetada enese võrdlemine teistega. Olen mina ise, teen mida teen iseenda nimel. Teiste halvustused (kui ma poppi teen) või kiitmised(mis on muidugi mõnusad) ei tohiks tegelikult korda minna. Asi pole ülbuses, asi on isiklikus tugevuses. Tugev inimene ei saa rajada oma elu teiste arvamusele. Nii ma mõtlesin ja tundsin rahu ja isegi rõõmu. teised kaeblesid selle üle kui palju neil on teha vaja jne. Palju olid nad muidugi ka juba ära teinud. klassikalisel juhul oleksin ma pidanud tundma häbi või alaväärsust selle üle et olen looder, aga vähemalt üks kord suutsin ma sellest vaba olla. Ei mingeid muresid. Tundub ehk veidi egoistlik, aga mida vähem lasta end teistest mõjutada, seda parem. Kõigil on oma arengutee, individuaalne, teiste tublidus ja looderlus on ebaoluline....

selle mõttega pean ma praegu lõpetama. Liis hakakb tubliks ja teeb oma powerpointi nüüd...
(jaaa Liis on väga tubli :))

what kind of blogger are you?

You Are a Life Blogger!

Your blog is the story of your life - a living diary. If it happens, you blog it. And make it as entertaining as possible.

What Kind of Blogger Are You?

nädalavahetus sai kiiresti otsa

Olen Tartus tagasi. Nädalavahetus kulus veel kiiremini kui tavaliselt. Reedest ma suurt midagi ei mäleta. Oli kodune olemine, lugesin veidi raamatut ja viitsin niisama aega. Siis saatsime Liisi täditütra Laura linna, passisime veidi raamatupoes ja tulime tagasi.
Laupäeval pole ma väga ammu niiiii vara tõusunud. kell helises pool kaheksa. Mul oli vaja ARK-i minna. See tähendab aga tunniajalist jalgsimatka. Sain ilusti üles, õigel ajal liikuma. Marssisin mööda tühje ja ilusaid varahommikusi tänavaid. Mõnel pool juba toimetati ka :) Jõudsin ARKI-i kohutavalt vara, passisin inimesi ja kella. Siis läksin eksamiklassi ja tegin oma teooria ära. Mitte hiilgavalt, aga viga ka pole. eriti kuivõrd ma üldse õppida ei viitsinud :D Siis matkasin mööda Turu tänavat bussijaama poole. Jõudsin kohale, varsti istusin bussi ja asusin Tallinna poole teele.

Õhtul läksime teatrisse. Draamas näidati "Kuu aega maal". Täitsa meeldis.Lugu ise oli klassikaline, vb isegi veidi klišeeks kalduv vene lugu. Olen näinud ka paremat, aga lavastus oli siiski väikese põneva kiiksuga, mis hästi meelde jäi. nalja sai, kostüümid olid iluad ja nagu ikka, jäi mulle hästi meelde lavakujundus- väga mõjus oli. Teatris nägin ma muide Britat :) Brita on minu teatrihaldjas vist - juba mitmendat korda näen enne etendust just teda :)
Meie kunagist kursaõde Viivet nägin muide ka. Vilksamisi peale etendust tänaval. Väga ahju, et ma temaga vestelda ei saanud. Oleks olnud huvitav teada, et mida ta sisi teeb ja kuidas läheb.

Muidu oli unine nädalavahetus. Kui veel midagi oli, siis külaskäik venna juurde. Vaatasime veel ilusat ja imenunnut Annat, kes naeratas ja kilkas, sõime võileiba ja... siis ma juba rongi peale kiirustasingi. napilt jõudsin. Justnagu mõnes filmis jooksin rongi poole. Tablool vilkus juba "VÄLJUB" ja kustus siis ülsegi. Jooksin ja pingutasin. Oleks tobe olnud maha jääda. Õnneks jõudsin! :) Rongis avastasin ma, et muidugi olen ma oma pangakaardi koju unustanud :) Eks nüüdki peab Liis mind, hädalist, aitama.
muidu midagi eriti ei juhtunudki...

mina olengi idioot :D

Oli ilus plaan ujuma minna. Panin koti kokku, kontrollisin et kõik kaasas oleks (ma ju tunnen end). Kõndisin kesklinna, enne Aurat tegin peatuse pangaautomaadi juures. Võtsin rahakoti, kaarti ei ole. Kaart jäi koju laua peale.
Eile ma nimelt raamatukogus kasutasin kaarti, siis panin püksitaskusse. Kodus panin kaardi laua peale, et kindlasti kohe rahakotti panna. Nojah siis. Kui kaart oleks püksitaskusse jäänud, oleksin ujuda ka saanud. Vanarahvatarkus: kui pole mõistust siis on jõud(st jõud jala kõndida)

Ja hiljuti käisin ma jälle nii poes, et rahakotti ei olnud kaasas. Õnneks oli kaasas Liis.
Vahel lähen raamatukokku, annan mantli garderoobi ja küsin tagasi, sest ramaatukogu kaart jäi koju laua peale. Säästukaart on ammu kadunud.
Loo moraal: pane oma asjad alati täpselt samasse kohta. Moraal ei tööta, ikkagi ei pane.
vahel ma tõesti igatsen taga aegu, mil ma olin pedant (ema jutu järgi 2-aastaselt), sest igapäevane millises-taskus-mu-telefon/rahakott/prillid-on-sorime-kõik-läbi, on kohutavalt tüütu.
Ja helkureid kaotan ma sama edukalt kui eelmine aasta. Kinnaste ja kõrvarõngastega on praeguseks hästi läinud.

Hihii

Ega siis reede hommikul mõistlike asjadega tegeleta. Oh ei. Palju mõistlikum on lihtsalt aega viitan. Nii ma siis taasavastasin MyHeritage saidi. Seal on nüüd seesugune HTML-koodijupike, mida bloogi ka panna saab. Loomulikult tuleb siis panna. Et asi täiuslik oleks, siis otsisin ikkagi seesuguseid staare, keda ma ka ise tunneksin(mis tunneksin, isiklikult ei tunne ju :D Ikka teaksin). Proovisin palju pilte ja naljakaid tulemusi oli palju. Kord sarnanesin Britney Spearsile, siis David Beckhamile ja Leonardo DiCapriole. Oi, ja isegi Enrique Iglesias hüppas korra ette. Suur osa minuga sarnanevatest naistest olid tundmatud või ebailusad, aga küll ma olin alles ilus mehena :) Isegi Ewan MacGregoriga olin sarnane.
Jah, ilmselt peaksin ma tõesti meheks hakkama :D

Üks variantidest....

Päikesekiired pimeduses

Vabandust, et kui pealkiri liigpoeetiline sai, aga pealkiri peabki olema põnev :) Ehk on sisugi liigemotsionaalne, aga lugege edasi. ehk andestate :)
Päikesekiiri mu elus õnneks on. Päikesekiired on mu kullakallikesed, kes mu elu ja olu märksa kergemaks teevad. Eriti sellistel aegadel nagu praegu. Tuleb tõesti tunnistada, et ilma sõpradeta oleksin ma ammu kadunud hing. On Liis kellega saab õhtud läbi lolli mängida ja poole ööni itsitada.
Vahel kiusan Liisi, esinen talle, siis kallistan, siis kiidan. Minu naine, minu kullake. On Doris ja Minni, kes mind loengu eel hoopis kohvikuse kutsuvad. Dorisega saab alati nalja, itsitame ja oleme sarkastilised vaheldumisi. Pole vist kohvikut tartus, kus me liiga kõvasti naernud ei oleks(enamasti ikka mina olen süüdi). Täna jälle. Saab koos elu üle viriseda ja looderdada. Minnigagi saab nalja kuhjaga. Abivalmis ka :) On Helika, kes on enamasti üdini positiivne ja mu masendust alati leevendada suudab. Tema jutuvada on tore, tema amburlikkus lööb sageli välja ja jälle nalja päris palju :) ideaalne matkakaaslane ka :) On Krissu, kes on küll kahjuks viimasel ajal ainult nimi arvutiekraanil, aga seda armsam ja toredam, kui ta füüsiliselt lähedal on. samamoodi lõbus ja mõnusa kiiksuga :P Krissu ütleb otse ja see teeb tuju heaks. (kui õppida muidugi asju mitte isiklikult võtma) iirimaal oli nii tore eesti keeles vadistada ja ikka itsitada :)
Tiina on ka kullake, veidi liiga kaugel kahjuks. Igatseme Liisiga Tiina suuremeelseid šokolaadikoogikülastusi, tema tähelepanu osaliseks saada oli au :D Samas, eks saime natuke lõõpida ka Tiina kallal. Tiina on lihtsalt Tiina. tõeline Lõvi :D
On ju veel ka Piret, mu kaunilokiline kursaõde. Räägime enda meelest hästi tarka ja haritud jutu. Sageli me muidugi kahtleme oma jutu väärtuses, aga õnneks on meil abistav eneseiroonia :)

Teid kullakesi on päris palju. Kõiki ei jõua nimepidi nimetada, aga olulised olete mulle ikkagi, sest igaühes on midagi, mis mu elu rikastab. Lihtsalt juba oma ainulaadsusega :)

Mul on must masendus, mis vabandab muidugi ideaalselt minud logardlust :), aga kui poleks teid, siis ei saaks ma sellest masendusest kunagi välja.

Aitäh, et olete olemas. Tuhat kallit kõigile!

Nädala nõmedus

Oli kord üks väikene riik päris põhjanaba lähedal. Ometi tuiskudest ja tuultest hoolimata käisid kõik neiud miniseelikutes ja olid alati lihtsameelsed ja kerglased. Paljud rändurid seitsme maa ja mere tagant tulid siia paarituma. Orgiad kestsid nädalaid ja nädalaid. saateks trance ja palju odavat viina- alkoholi...

tataa! Miks ometi küll kõik välismaalased eestisse seksijahile tulevad? Sest ka ilusad tibid tantsivad rõvedate vanameestega ja piiksuvad, et nad on seksikad eesti tüdrukud :D
Mina kuulun siis teise liiki. nojah, ma ei ole ju täiseestlane ka :D see tähendab? Mina ei tööta bordellis ja ei armasta rõvedaid kiimaseid välismaalasi.
http://www.youtube.com/watch?v=Xsv4EtigDEI

kummaline autosõit

Hommikust, latsekesed. Teist päeva järjest jätan esimese loengu ära. Väljas on pime ja nii ma õigel ajal ärgata ei tahagi. Magan natuke liiga kaua ja siis ei saa ma enam rahulikult kooliks häälestuda. seega - jääb minemata :D Joon kohvi, tarbin ära viimased leivajäänused, pesen, panen riidesse. Aega ju veel oleks, jõuaks ilusti...ei-ei. parem laisklen :)
Tegelikult olen ma üsna särtsakas. Ujumine mõjub mulle lihtsalt ülihästi. Eile ma käisin nimelt Auras. Nüüd olen ma nii optimistlik ja energiline. Eile peale ujumist, tõsi küll, oleksin bussis peaaegu magama jäänud :D

Eile oli ka väga nunnu hommikupoolik. Hakkasin luuletusi lugema. Kõva häälega. Esiteks saab diktsiooni parandada ja teiseks saab luulesse paremini sisse elada. Lugesin Sõnarine-kolme. Liis kuulas kõrvad kikkis :D Ilusaid luuletusi oli päris palju. Huvitavaid habemikke luuletajaid oli ka päris mitmeid. Vot võibolla mina inspireerisn oma hommikuse etlemisega Liisi luuletama (a).
Ja õhtul kuulasime klassikalist muusikat ning gregoriuse koraale. rahustav ja omamoodi stiilne õhtu oli. Isegi Helika tegi lühikese külaskäigu koos küpsistega :)

Eile päeval aga kirjutasime Piretiga toda arvustust. Koostöö on ikkagi raskem kui ma ette kujutasin. Häid mõtteid saab mitmekesi rohkem, aga mi saab siis kui tekivad eriarvamused. Meil ii väga õnneks ei tekkinud. Ometi tundub mulle, et me oleks ka parema asjaga hakkama võinud saada....noh, eks seda arvan ma kõigi oma kirjutiste kohta elu lõpuni :) Eks te võite selle arvustuse varsti kuskilt välja nuuskidagi, aga meil on õnneks siiski pseudonüüm. Elu ei saa teile liialt lihtsaks teha :D

Unes nägin ma üht õppejõudu, kes eesti keelt õpetas. Ma pidime lahendama mingisuguseid eriti raskeid üleasandeid, mis põhinesid sellel kui mitu täishäälikut saab kõrvuti kirjutada. Üks sõna oli õedede vms. Väga keeruline oli, ma ei mõistnud suurt midagi ja kartsin, et vastan talle valesti.
Sõitsin autoga ka, aga mitte eriti enesekindlalt. Aeg-ajalt näen unes ikka seda, kuidas ma jään tagaistmele kedagi ootama ja siis hakkab auto liikuma. Ma üritan küll autot seisma sundida, aga ei see õnnestu. Tänases unes pidime emaga Annika kuskile bussi peale viima vms. Nemad tahtsid veel ksukilt läbi käia. Mina jäin autosse ootama. Siis hakkas auto liikuma. Panin käsipiduri peale ja proovisin tagaistmelt kuidagi ka pidurit vajutada, aga auto eiras seda täielikult. Pidin rooli haarama(käed peavad ikka pikad olema) ja vaatama, et ma vähemalt kellelegi otsa ei sõidaks. Auto tahtis koju minna - sõitis kogu tee koju tagasi. Lõpuks natuke enne meie maja, õnnestus mul auto peatada. Just politsei nina all. Algues i teinud nad minust väljagi, aga siis märkasid nad, et peatunud auto oli justkui ilma juhtita. Märkasid siis mind ja hakkasid rääkima kuivõrd määrustevastaselt ja ohtlikult ma sõitin. kartsin, et nad küsivad juhilube, mida mul ei ole, ja teevad trahvi, aga uni lõppes siiski enne ära.
tõlgendus - kontroll elu üle on kadunud? kõiges on muidugi see kohus süüdi :D

ega mul suurt midagi muud öelda polegi. Eks ma varsti kirjutan jälle....

Kafka teadis..

Olete "Protsessi" lugenud? Ütleme nii, et oma kogmuste kaudu muutub raamat palju arusaadavamaks ja südamelähedasemaks. Ma tõesti ei saanud suures osas aru sellest, mis siis ikkagi toimus. Kuidas nii selge asi niimoodi pea peale pöörati. Kuidas sai üldpildist tähtsamaks tähenärimine? Kuidas on üldse võimalik, et inimesed üldse vaevuvad selliste tühiste asjade pärast kohtusse kaebama, seejärel kompromissidest keelduma. Aeg on kallis, aga mõnele on siis ilmselt olulisem tõestada oma õigust, mis lõppkokkuvõttes ei ole midagi väärt... Lootust on mul ikkagi veel, lõppude lõpuks ei mõjuta otsus (kas minu kasuks või kahjuks, vahet pole) mu elu mitte kuidagi, aga mõttetused, oo mõttetused. Ja ühel heal päeval viiakse mind ühegi selgituseta ära....

minu hingesugulane?

Marit pole mulle veel ikka toonud seda lubatud komöödiasarja. Õnneks, olgu õnnistatud internet, sain paari osa youtube'st näha. Ma leidsin endale nüüd hingesugulase ja eeskuju. Jah, ma tahan olla nagu Bernard- jooa meeletult kohvi, juua end oimetuks, ja pidada räpakat väikest raamatupoodi, kus kliente ei sallita :D Noh, vähemalt selles stseenis tunnen ära enda ära. (arvatavasti on meiesuguseid veel)

niisama

Ma peaksin arvustust kirjutama. sellepärast ma tulingi siia. Kirjuta möla ja siis tuleb kuskilt mõni pärl ka välja, mis arvustusse kirjutamiseks sobib? Mõtteid on, aga jälle sunnikud, mässavad. Ei taha liigenduda ja loogiliselt rivistuda. Virvarritsevad mu ajus vaid. Ei, ma ei hakka siia raamatu kohta midagi ütlema. Ma tahaks ikkagi enne midagi arukat välja mõelda kui arvamust avaldama kipun.

Iseenesest on raamatud toredad. Väikesed ja suured. ma ei teagi kumbad mulle nüüd rohkem meeldivad. Väikeseid on hea kaasas kanda, rongis läbi lugeda. odavamad on ka. Suured jällegi tulevad kasuks - panin toolile Silveti sõnaraamatu ja Eesti kirjanduse ajaloo - siis ulatasin lambipirini vahetama. See pirnivahetus on muidugi üks omaette nali (pilt), sest teatavasti on nõukogude toodang alati hiilanud oma loogilisusega. Üks kuppel, mis katab elektripirne ja kinnitub kolme kruviga? nojah, redeliga polekski eriti keeruline nõnda seda kuplit eemaldada ja taaspaigaldada, aga kui paljudel on linnainimesetel on redel? Noh, vähemalt sain end sirutada proovides neid kruvisid(ega nad kõige koostööaltimad ka polnud) kuplit hoidma panna. Aga emantispeerunud nagu me Liisiga siin oleme, töömeest ju ka kutusma ei hakka (ei olegi enam kedagi kutsuda muide) Sain hakkama ja valgust sai juurde :)

Unes nägin ma väga rahuldustpakkuvat asja: kohtuprotsessi võitsin mina. Kuidas päriselt läheb, eks see selgub. Uni võis olla mõjustatud sellest raamatust. Sealgi toimub kohtuprotsess. Head muidugi võidavad. On ilmselge, et mina olengi see hea :D Siis oli veel mingisugune pseudolapsepõlvemälestus ja nostalgiline kohvik nõukogudelikus stiilis, kuidagi punamütsikesega seotud. Siis ülikool, kus üks õppejõud hõiskas, et ta oli sunnitud haiguse tõttu tsölibaati pidama ja taas "asja" kallale asudes, hüüdis ta halleluuja. Siis olin jälle mälestusi täis kohvikus, vaatasin telekat, jooksin mere äärde, kus järsu nõlva peal sõid lambad rohtu ja ütlesid "mää"

Nüüd tegelen juba teiste asjadega ja pole mahti enam kirjutada

kirjutasin!

Naljakas. Ma olen viimasel ajal bloogi kirjutamisest samamoodi kõrvale hiilinud nagu tavaliselt esseede kirjutamisel juhtub. et kirjutan paar rida, vaatan netis ringi. kustutan laused, kirjutan uuesti, tegelen arvutis muuga, kirjutan-kustutan veel. siis panen hoopiski wordi kinni. Nüüd siis sama bloggeriga? Sellepärast mu grafomaania natuke taandunud ongi.

(Oli vahepaus. Vähemalt ma ei kustutanud ära, mis juba kirja sai. Tõsi küll- veidi kärpisin.)

Millest siis üldse rääkida? Elust üldiselt? Olgu. mainimisväärsetest asjadest meenub esimesena see, et käisime jälle Brital külas. vaatasime filmi, jõime veini ja hakkasime jälle kirjandusest rääkima. Vein mõjub mu aju- ja keeltepaeldele väga soodustavalt. Kui muidu hoian ma oma suu kinni ja olen pigem kuulaja, siis veinijärgselt tunnen end piisavalt targalt, et oma veendumusi ja tähelepanekuid välja öelda. ( Teine võimalus on, et muutun väga flirtivaks, aga antud juhul polnud kellegagi flirtida) Väljaütlemine on hea, sest siis ütleb keegi midagi vastu ja kõik saavad enamasti natuke targemaks :)

Peale Brita juures käimist, ajas vana saatan Piret mulel pähe mõtte minna Maailma. Noh, õppetoetus oli tulnud ja minu askees lõppes enen kui ta alatagi oli jõudnud. Läksime Maailma. Ott ja tema sõber tulid ka. Oi kui kahju oli mul 45kr piletist. Tuli välja, et DJ-de tehnika polnud kohal, passisime niisama, sest juua ka eriti ei tahtnud. Siis tuli tehnika, aga muusika, mis alguses tundus lahe ja mõnusalt omapärane, muutus üsna kiiresti täiesti mittemidagiütlevaks tümpsuks. Ja ometi oli algus nii paljutõotav! Muusika oli taustaks, inimesed unised, istumiskoht ruumi pimedaim nurk. ei olnud muud teha kui passida. Passisimegi siis. Jägisime näiteks kõrvallauas toimuvat- mees ja kaks naist. Üks püüdis mehele meeldida, teine meeldiski. kahju oli sellest püüdis, aga edutult. Näha oli, et ebamugavus temas üha kasvas ja samas ta veidi nagu ka närtsis, samas kui teine oli meelikust tähelepanust õhetav ja õitsev. Huvitav oli jälgida kõrvalt situatsiooni, mille sees on korduvalt ise oldud - rohkem närtsijana, aga õitsejana siiski ka. Mõtlesin, et äkki peakski hakkama oma aega niimoodi veetma. Valida pimedaim nurk ja hakata jälgima inimkäitumist. Saaks õige mitu romaani kirjutada :)

Eile käis Doris mul külas. Marit tuli hiljem järele. Sõime pitsat, jõime kergelt joovastavaid jooke. Mängisime eelkõige lolli (teate, youtube's on eesti karaoke!), aga pärast vaatasime filmi ka. Midagi erilist ei olnud, aga oli tore ja on siiski mida meelde jätta :)
Täna külastas mind Lalaa. (Jah, ma suhtlen temaga ikka veel. Enamasti ikka kirja teel, aga vahel siiski ka silmast silma.) Rääkisime tühjast tähjast ja siis läks jutt üha enam süvitsi. Kole lugu, ma hakkasin pisaraid poetama. Ei teagi kas see oli hea või halb. Mingi kergendus siiski on. hea kui saab rääkida ka asjadest, mis ajavad nutma. Iseasi kellele neid rääkida. Usaldust ei jaga ma enam sugugi nii kergesti kui vanasti. Võibolla vääriksid inimesed seda enam, aga olen ettevaatlik. Liiga palju sai öeldud? Aga eks elu ongi üks suur risk.
(Muide kui te mõistate, mis see küll olla võis, siis tegelikult ei midagi erilist. Lihtsalt minevik, mis aeg-ajalt esile kerkib ja natuke painama hakkab.)

Muide, Martinilt sain ma kirja. Mitte mina üksi, aga siiski. see oli täiesti ootamatu ja väga rõõmustav. Ta kirjeldas oma esimesi seiklusi. Oli kaos lennukitega. vahepeatus, sest ilm oli halb. siis edasi sekeldused, sest kõigile jäi ebaselgeks, millal ja millise lennukiga edasi saab ja kas saab.
Njah. Mina olen ohutult Tartus, mitte Afganistaanis. Elan seiklustele (loodan, et kirju tuleb veel) passiivselt kaasa, aga tahaks tõesti ise kuhugi minna. Mitte Afganistaani, aga näiteks Indiasse või Austraaliasse. Hea, kui on millest unistada :)

Tallinn oli selline

Eelmisel laupäeval Pirital...

niisama

Tulin bloogi kirjutama, sest esimesse loengusse ma ei jõudnud ja prantsuse keelt ma ka ei viitsi praegu teha :( Teisisõnu- looderdan. Selleks, et natukenegi midagi teha, kirjutangi bloogi Rahukevade lugesin läbi. Läks üsna ladusalt, mis on natuke imestamapanev, aga mitte väga. Imestamapanev, sest kui kuuendas klassis raamat meile kohustuslikuks tehti, ma üle kolmekümne lehe lugeda ei suutnud. Lihtsalt tundus nii kohutavalt igav. Õnneks õpetaja unustas oma antud ülesande ära ka- ei olnud vaja end sundida. Ongi seega tõsi, et raamatute jaoks on oma aeg. Lugeda siis, kui oled juba teatud vanuses ja tasemel. Praegu mulle nimelt raamat meeldis. Huvitaval kombel leidsin seoseid "Raadioga" mida ma ka alles hiljuti lugesin.

Viimasel ajal on mul tekkinud tahtmine kogu eesti kirjandus läbi lugeda :D Mõni loeng, näete, on ka inspireeriv ja mõjub vaimule hästi :) Tegelikult peale skandinaavia kirjanduse kursust tahtsin hästi palju taani ja rootsi raamatuid lugeda. Kahjuks mu plaanid ei läinud täide. Raamatute nimekiri on see-eest alles ja muidugi täieneb pidevalt. masendav tegelikult kui palju on huvitavat teksti ja kui vähe minusugune suudab sellest läbi lugeda. (Eks jah, bloogid jms on ju ka huvitavad ja võtavad oma aja)

Eile võtsin julguse kokku, surusin häbelikkuse maha ja läksin õppetooli. Rääkisin, kergelt vist punastasin, aga sain endale ikkagi juhendaja. Seminaritööks ja võibolla siis sellest arenevaks bakatööks ka. Ei olnudki üldse õudne. Uurimustöö kogemus mul puudub, aga ainuke viis seda saada, on lihtsalt alustada? Sain juhtnööre, nüüd on lihtsam. On isegi põnev seda kõike tegema hakata. Nüüd tuleb millalgi julgus jälle kokku võtta ja ka kirjandusmuuseumi minna. Eks ma seal tunnen end samamoodi kohmetult ja ignorantselt, aga...õnnestub ikka :)

Eile tegin oma autokoolis teooria lõpuks ära. Ega ma õppida eriti ei viitsinud, aga läks õnneks. napilt sain läbi. Nüüd korjan paberid kokku ja jalutan ARK-i. See autojutt on tüütu juba mulle endalegi, aga varsti saab loodetavasti läbi. Siis saan teile kõigile viina välja teha. (njah rahaline seis on kehv, aga kiiret ju pole?)
Tegelikult võiks mul load olla, et mul oleks vabadus auto võtta ja üksinda sõita kuskile kaugele kaugele. Kuulata head muusikat ja lihtsalt sõita. (Njah, peab ema mõjutama, et ta neljanda autoraadio ostaks, ja seda ära varastada ei laseks- st ei unustaks paneeli ette)
Mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt kuskile minna. Kohalejõudmine on hoopis teine asi :D Siis tekib õige pea jälle rahutus ja on vaja taas liikuda. ma imestan, et ma olen suutnud siin ühes toas kolimata juba nii kaua elada. Mõtlen unistan ikka millestki uuest ja paremast, aga seni on see vaid mõtteksc jäänudki. Ettevõtlikkust pole ja...eks uus koht tüütaks jälle varsti ära ju. Huvitav kuidas mul tulevikus töökohtadega olema hakkab?

Und ma päris täpselt ei mäleta. Tean, et mingi hetk pidin riidid vahetama. Võtsin siis pluusi seljast ja... hommikul ärkasingi ilma pluusita :D Ju siis oli voodis väga palav :D Aga kui sellised asjad juhtuvad, siis kas mul võib siis tõesti ka seksomnia olla? :D

öösel hilja kirjutan bloogi....

Käin vist Liisile närvidele, sest minul pole enam öösiti und. Istun netis ja olen enda meelest väga ontlik. Kirjutan luuletusi ja puha. Mis teha, tõesti und ei ole. Üleüldse olen täna väga energiline - vesi on hea. Käisin nimelt ujumas.

Tasa sõuad kaugele jõuad, öeldakse. Nojah, ma siis "sõudsin" lõpuks eesmärgini -läksin ujuma. Njah, iseenesest olen seda planeerinud alates septembrist. Täna siis ometi lõpuks. Päris huvitav oli, kuidas minu rahuldavast füüsilisest vormist oli alles jäänud ainult sült. Ujusin kaks-kolm otsa ja olin võhmal. Tõmbasin veidi vett kurku ja olin kergelt hädas. Ma ei teagi kumb oli hullem, kas oht kopsud vett täis tõmmata ja uppuda või köhida ja näidata oma haledat ujumisoskust. vedasin end ikkagi päästva basseiniääreni välja :D Hiljem selgus, et säherdune asi nagu kehamälu ongi päriselt olemas. Harjutasin natuke ja siis tuli juba ujumise moodi välja. Vahepeal läks rütm juba eriti heaks, aga siis jälle väsisin. Veetsin veel natuke aega saunas, kaalumise unustasin. Üldiselt valisin hea aja ka - inimesi oli vähe.

Raha on otsakorral, seega on joomisel lõpp. Tulebki ajaviiteks sport valida (kõlab üsna kohutavalt kas pole) sest ujumine on 30kr kord, joomine see-eest on kaootiline rahaneelamine. Rohkem ikkagi kui 30kr kord :D Pealegi efekt on mõlemal puhul üsna sarnane - ajab jooma (tihti ka sööma), viib une, teeb rõõmsaks, ekstreemsetel juhtudel ajab näost punaseks...
Ujumine see-eest jätab aru pähe ja paneb kloori järgi lõhnama (on see parem kui alkohais?)


Aktiivne esmaspäev on pöördvõrdelises seoses vegetatiivse nädalavahetusega loomulikult. Sõitsin koju, sõin, magasin, lugesin, sõin, magasin, ärkasin, lugesin, vaatasin telekat, sõin jne.
Tegelikult käisime korra Pirital merd vaatamas ja korra Annal ka külas. Julgesin teda isegi katsuda. Oli mõnus pehme ja soe :P Nunnu, kuni nutma hakkas. Siis muutus mu vend nunnuks, sest isaroll tuli tal nii loomulikult välja. (Minu jaoks ikkagi natuke imestamapanev kuna ma mäletan teda rohkem siiski purjakil ülbe teismelisena :D, tore et see mulje muutuma hakkab :))

Ja Martin (me üüriline) läks nüüd lõplikult ära. Tühi tunne jäi. Seda enam, et ma ei osanud öelda ei midagi mõistlikku, ei midagi ilusat. See oli selline lahkumine nagu ta tuleks tagasi. Ootamatult nagu ikka- päev või kaks nädalat peale uksest väljumist. Ma ei oskagi midagi mõistlikku öelda. Eks ma teadsin seda juba ammu, see oli mõistetav ja loomulik asjade kulg. Ega ma eriti üle ei ela, aga kurb on ikkagi . Vaikselt, tühjalt, pigem sõnadeta. Lihtsalt, sellised asjad tabavad ikka ootamatult, seda enam, et nende saabumine on teada.

Nüüd hakkab lõpuks uni ka tulema. See on ikka hea. kasvõi eelmise lõigu jätkuks- unes juhtub nii mõndagi põnevat, asjad on hoopis teistmoodi. see lohtutab ja vahel sellest piisabki :) Veidrusi ja nalja on ka palju :P Täna näiteks pidin ma lugema kooliaula laval Alliksaare luuletust. Mul oli mingine trükitud luulevihikukene. lavale minnes kaotasin järje ja hakkasin paaniliselt õiget lehekülge otsima. Otsisin laval publiku ees, kaua otsisin ja ikkagi ei leidnud. Pärast tuli välja, et võtsin vale vihiku...Eile nägin unes kunagist klassivenda Karli. Ostsime kohvi ja hakkasime juttu rääkima. Istusime toolidel, aga siis võtsim ma lamava asendi. "See on ju ok," ütlesin ma, "see on ju uni, ma võin lamada küll" Siis hajus karl uduvineks. Mina ärkasin üles.

Nüüd aga ärkamise asemel vajun sügavasse unne :)

musisid kõigile

õnn tuleb kahe nädala pärast

Täna unes käisin ma ennustaja juures. See oli ilus valgete vuntsidega vana mees. Ta rändas mööda ilma ringi ja pani kaarte. Tundus, et tema juurde minemine on väga popp, sest telgi ees oli pikk järjekord noori naisi. Mina tahtsin ka üht alkeemikust(?) halli vanameest näha, seda enam- et ta minulegi tulevikku ennustaks.

Meil oli tema juurde lausa mingit sorti klassieksursioon. Nagu öeldud, oli tema telki suur tunglemine, aga lõpuks olin mina ekskursiooniseltskonnast ainuke kes temaga konsulteeris. Olin natuke pettunud. Õnneks oli ennustus ise ikkagi tore:

Läksin telki ja millegipärast olin võtnud kaasa oma kaardid. Neid siiski vaja ei läinud. Vanamehel oli oma tarotipakk. Ladus siis mulle kaarte, jutt jäi segaseks, aga kahekümnekonna laual asuva kaardi seast vähemalt kolmel-neljal olid koerapildid. Ma küsisin ka küsimusi oma tuleviku kohta. Ikka segane. Lõpuks küsisin, et kas saan õnnelikuks. vastus oli jaatav. Küsisin millal. Tuli välja et kahe nädala pärast.
Väljusin telgist rõõmsa südamega. Kuivõrd keegi teine enam ennustamist ei soovinud, tuli vanamehele ära maksta. Meie seanss kestis lausa terve tunni, tuli välja. Ja tunni taks oli 27kr. Maksin ära ja mõtlesin, et kuidas küll see härra toime tuleb. Ise nii kenades värsketes rõivastes, ja rändab veel ringi ka....

Muud tegevustikku ma unest ei mäletagi. Ei kurda. Ennustaja juures käik oli nii ilus ja mõnusalt muinasjutuline....

neljapäeva pärastlõunal

Hmm Mõned päevad on möödunud kirjutamata. Ometi ma alles hiljuti hõiskasin oma grafomaniakaalsuse üle. Ma olen mõelnud mida öelda. Asi ongi selles, et öelda on nii palju ja nagu sellistel puhkudel ikka, on raske valida millest siis rääkida ja kuidas. (Mingisuguse mõtiskluse kirjutasin sinna teise bloogi)

Esiteks olen ma üritanud korralikult osa võtta kirjanduslikust seltsielust. Teisipäev ja kolmapäev möödusid ikka Kirjanike majas. Teisipäeval loeti ja lauldi Viivi Luige luulet. Kolmapäeval arutleti ilu ja koleduse üle eesti kaasaegses luules. Mõneti täiesti vastandliku iseloomuga üritused, aga toredad mõlemad. Kolmapäev meeldis küll rohkem(isegi kuigi mul ajupaus oli), sest hirm-läiladest lauludest sain teisipäeval küll üledoosi.

Eile ma zavoodis ei käinud, küll aga teisipäeval. Pühapäeval ka. Tore oli seal nagu ikka. Eriti jällegi pühapäeval, mil ma täiesti hoogu sattusin ja Dorisega veidi ebamaistel teemadel rääkima hakkasin. Seda kõike, mis öeldud sai, on võimatu taasesitada, aga tore oli nähe, at Doris minuga suures osas nõustub. ka siis kui jõudsin selleni, mis paljude jaoks juba liiga uskumatu tundub.

Muidu on nii, et ma olen ometi endale suutnud ühe sõltuvuse soetada. Kohvijoomine. Kohv pole isegi eriti hea maitsega, aga temas on midagi erilist. Mudugi suudan ma täiesti normaalselt funktsioneerida ka ilma hommikuse tassitäieta, aga kui kohvi ei saa, siis on midagi nagu puudu...
Kohv annab signaali, et nüüd on aeg ärgata. Kusjuures see töötab väga hästi. Väga hästi hoiab ka sessiöödel üleval. Viimane ongi muide ainuke põhjus miks ma seda jooki tarbima hakkasin. Aga nüüd...Õudne. Nüüd on mul sõltuvus(kerge), naudin seda kuni ära tüütab. Siis üritan lahti saada :) Ja musta kohvi ma siiski juua ei suuda(annab sõltuvust veel arendada)

Praegu on kell pool neli, aga väljas on juba nii hämar, et panin laualambi põlema. Lund veel natuke on, aga muidu on väljas märg ja porine. (ja kohati jäine). Ma pole kunagi arvanud, et selle koleda Eesti ilma eest peaks kuhugile kuurortisse põgenema, aga äkki peaks? See lõpetaks ära selle kohutava pugimisrefleksi, mis mul külmade ilmade saabudes ikka tuleb...

varsti lähen Tallinna. Pole nii ammu käinud. Kiisu ootab ja emme ka. saan magada oma laial voodil, võibolla mere äärde minna... Varsti hakkan tagasi tahtma, aga praegu isegi ootan kohalejõudmist....(Kõige toredam tegelikult on muidugi alati sõit ise)

No tere talv!

Lumi on maas, nagu teada. Lume all on jää, mis on loogiline - enne olid ju lombid. Loogilist mõtlemist ei ole, ainult oma nahk on. Eile astusin ühika uksest välja ja käisin külili. Umbes kaks tundi hiljem asutsin von Bocki majast välja, kõndisin paar sammu ja käisin külili.


Nüüd on lörts.

8.11:
ei jää kaks kolmandata. Täna hommikul tahtsin ruttu rohelisega üle tee kalpsata, aga kurvis käisin kummuli. Oleks siis valge lumi. Oh, ei räme sopp. Nii ma siis läksingi kooli katkise ego ja poriste püstega :D

tuled öös...

Ma ei oskagi suurt midagi öelda. Olgu parem pilt. Õues on kole külm ja ega toaski väga hea olnud - igavus ja spliin. Pimedus mõjutab rohkem kui tunnistada tahaksin....vähemalt on öine linn ilus (meenub kohe Vennaskonna laul)

Tegelikult on tore, et ka üsna mõttetutest piltidest saab kokku sättida midagi enam-vähem kena. Picasa on lihtne ja lollikindel(muidugi oma kapriisidega) Orginaalpilti ei pane. Võrdluseks oleks tore, aga see rikuks maagia?