Kolmapäev, november 22, 2006

kummaline autosõit

Hommikust, latsekesed. Teist päeva järjest jätan esimese loengu ära. Väljas on pime ja nii ma õigel ajal ärgata ei tahagi. Magan natuke liiga kaua ja siis ei saa ma enam rahulikult kooliks häälestuda. seega - jääb minemata :D Joon kohvi, tarbin ära viimased leivajäänused, pesen, panen riidesse. Aega ju veel oleks, jõuaks ilusti...ei-ei. parem laisklen :)
Tegelikult olen ma üsna särtsakas. Ujumine mõjub mulle lihtsalt ülihästi. Eile ma käisin nimelt Auras. Nüüd olen ma nii optimistlik ja energiline. Eile peale ujumist, tõsi küll, oleksin bussis peaaegu magama jäänud :D

Eile oli ka väga nunnu hommikupoolik. Hakkasin luuletusi lugema. Kõva häälega. Esiteks saab diktsiooni parandada ja teiseks saab luulesse paremini sisse elada. Lugesin Sõnarine-kolme. Liis kuulas kõrvad kikkis :D Ilusaid luuletusi oli päris palju. Huvitavaid habemikke luuletajaid oli ka päris mitmeid. Vot võibolla mina inspireerisn oma hommikuse etlemisega Liisi luuletama (a).
Ja õhtul kuulasime klassikalist muusikat ning gregoriuse koraale. rahustav ja omamoodi stiilne õhtu oli. Isegi Helika tegi lühikese külaskäigu koos küpsistega :)

Eile päeval aga kirjutasime Piretiga toda arvustust. Koostöö on ikkagi raskem kui ma ette kujutasin. Häid mõtteid saab mitmekesi rohkem, aga mi saab siis kui tekivad eriarvamused. Meil ii väga õnneks ei tekkinud. Ometi tundub mulle, et me oleks ka parema asjaga hakkama võinud saada....noh, eks seda arvan ma kõigi oma kirjutiste kohta elu lõpuni :) Eks te võite selle arvustuse varsti kuskilt välja nuuskidagi, aga meil on õnneks siiski pseudonüüm. Elu ei saa teile liialt lihtsaks teha :D

Unes nägin ma üht õppejõudu, kes eesti keelt õpetas. Ma pidime lahendama mingisuguseid eriti raskeid üleasandeid, mis põhinesid sellel kui mitu täishäälikut saab kõrvuti kirjutada. Üks sõna oli õedede vms. Väga keeruline oli, ma ei mõistnud suurt midagi ja kartsin, et vastan talle valesti.
Sõitsin autoga ka, aga mitte eriti enesekindlalt. Aeg-ajalt näen unes ikka seda, kuidas ma jään tagaistmele kedagi ootama ja siis hakkab auto liikuma. Ma üritan küll autot seisma sundida, aga ei see õnnestu. Tänases unes pidime emaga Annika kuskile bussi peale viima vms. Nemad tahtsid veel ksukilt läbi käia. Mina jäin autosse ootama. Siis hakkas auto liikuma. Panin käsipiduri peale ja proovisin tagaistmelt kuidagi ka pidurit vajutada, aga auto eiras seda täielikult. Pidin rooli haarama(käed peavad ikka pikad olema) ja vaatama, et ma vähemalt kellelegi otsa ei sõidaks. Auto tahtis koju minna - sõitis kogu tee koju tagasi. Lõpuks natuke enne meie maja, õnnestus mul auto peatada. Just politsei nina all. Algues i teinud nad minust väljagi, aga siis märkasid nad, et peatunud auto oli justkui ilma juhtita. Märkasid siis mind ja hakkasid rääkima kuivõrd määrustevastaselt ja ohtlikult ma sõitin. kartsin, et nad küsivad juhilube, mida mul ei ole, ja teevad trahvi, aga uni lõppes siiski enne ära.
tõlgendus - kontroll elu üle on kadunud? kõiges on muidugi see kohus süüdi :D

ega mul suurt midagi muud öelda polegi. Eks ma varsti kirjutan jälle....

0 ...kaja: