Laupäev, november 18, 2006

kirjutasin!

Naljakas. Ma olen viimasel ajal bloogi kirjutamisest samamoodi kõrvale hiilinud nagu tavaliselt esseede kirjutamisel juhtub. et kirjutan paar rida, vaatan netis ringi. kustutan laused, kirjutan uuesti, tegelen arvutis muuga, kirjutan-kustutan veel. siis panen hoopiski wordi kinni. Nüüd siis sama bloggeriga? Sellepärast mu grafomaania natuke taandunud ongi.

(Oli vahepaus. Vähemalt ma ei kustutanud ära, mis juba kirja sai. Tõsi küll- veidi kärpisin.)

Millest siis üldse rääkida? Elust üldiselt? Olgu. mainimisväärsetest asjadest meenub esimesena see, et käisime jälle Brital külas. vaatasime filmi, jõime veini ja hakkasime jälle kirjandusest rääkima. Vein mõjub mu aju- ja keeltepaeldele väga soodustavalt. Kui muidu hoian ma oma suu kinni ja olen pigem kuulaja, siis veinijärgselt tunnen end piisavalt targalt, et oma veendumusi ja tähelepanekuid välja öelda. ( Teine võimalus on, et muutun väga flirtivaks, aga antud juhul polnud kellegagi flirtida) Väljaütlemine on hea, sest siis ütleb keegi midagi vastu ja kõik saavad enamasti natuke targemaks :)

Peale Brita juures käimist, ajas vana saatan Piret mulel pähe mõtte minna Maailma. Noh, õppetoetus oli tulnud ja minu askees lõppes enen kui ta alatagi oli jõudnud. Läksime Maailma. Ott ja tema sõber tulid ka. Oi kui kahju oli mul 45kr piletist. Tuli välja, et DJ-de tehnika polnud kohal, passisime niisama, sest juua ka eriti ei tahtnud. Siis tuli tehnika, aga muusika, mis alguses tundus lahe ja mõnusalt omapärane, muutus üsna kiiresti täiesti mittemidagiütlevaks tümpsuks. Ja ometi oli algus nii paljutõotav! Muusika oli taustaks, inimesed unised, istumiskoht ruumi pimedaim nurk. ei olnud muud teha kui passida. Passisimegi siis. Jägisime näiteks kõrvallauas toimuvat- mees ja kaks naist. Üks püüdis mehele meeldida, teine meeldiski. kahju oli sellest püüdis, aga edutult. Näha oli, et ebamugavus temas üha kasvas ja samas ta veidi nagu ka närtsis, samas kui teine oli meelikust tähelepanust õhetav ja õitsev. Huvitav oli jälgida kõrvalt situatsiooni, mille sees on korduvalt ise oldud - rohkem närtsijana, aga õitsejana siiski ka. Mõtlesin, et äkki peakski hakkama oma aega niimoodi veetma. Valida pimedaim nurk ja hakata jälgima inimkäitumist. Saaks õige mitu romaani kirjutada :)

Eile käis Doris mul külas. Marit tuli hiljem järele. Sõime pitsat, jõime kergelt joovastavaid jooke. Mängisime eelkõige lolli (teate, youtube's on eesti karaoke!), aga pärast vaatasime filmi ka. Midagi erilist ei olnud, aga oli tore ja on siiski mida meelde jätta :)
Täna külastas mind Lalaa. (Jah, ma suhtlen temaga ikka veel. Enamasti ikka kirja teel, aga vahel siiski ka silmast silma.) Rääkisime tühjast tähjast ja siis läks jutt üha enam süvitsi. Kole lugu, ma hakkasin pisaraid poetama. Ei teagi kas see oli hea või halb. Mingi kergendus siiski on. hea kui saab rääkida ka asjadest, mis ajavad nutma. Iseasi kellele neid rääkida. Usaldust ei jaga ma enam sugugi nii kergesti kui vanasti. Võibolla vääriksid inimesed seda enam, aga olen ettevaatlik. Liiga palju sai öeldud? Aga eks elu ongi üks suur risk.
(Muide kui te mõistate, mis see küll olla võis, siis tegelikult ei midagi erilist. Lihtsalt minevik, mis aeg-ajalt esile kerkib ja natuke painama hakkab.)

Muide, Martinilt sain ma kirja. Mitte mina üksi, aga siiski. see oli täiesti ootamatu ja väga rõõmustav. Ta kirjeldas oma esimesi seiklusi. Oli kaos lennukitega. vahepeatus, sest ilm oli halb. siis edasi sekeldused, sest kõigile jäi ebaselgeks, millal ja millise lennukiga edasi saab ja kas saab.
Njah. Mina olen ohutult Tartus, mitte Afganistaanis. Elan seiklustele (loodan, et kirju tuleb veel) passiivselt kaasa, aga tahaks tõesti ise kuhugi minna. Mitte Afganistaani, aga näiteks Indiasse või Austraaliasse. Hea, kui on millest unistada :)

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

l2hme, l2hme :P
hakkame raha koguma ja umbes kuue aasta p2rast peaks saama ka juba 2kki ? :D