Õnnelikult kodus...

niisiis, tõepoolest õnnelikult kodus. On lausa suurepärane tunda jalge all taas kodumaa pinda (hetkel on jalge all küll roheline vaip kolmanda korruse mustamäe korteris, aga noh...). Lätis on nüüd käidud ja järgmisest lõigust alates üritan ma siis anda väikese ülevaate sellest reisist.
Reisiseltskonda kuulusid küllaltki erinevate huvidega inimesed: mina(tegelikult ei salli ma ju üldse pikki autosõite. Armastan aga pikki jalutuskäike :)) Ilme (kes, naudib pikki autosõite. (Vähemalt tundub nii.) Kuid mitte nii väga pikki jalutuskäike ja millegagi põhjalikumalt tutvumist.)ja Ulvi (kelle esialgsete plaanide kohaselt oleksime pidanud külastama üsna mitmeid muuseume. Tema soovis küll tõepoolest põhjalikku Lätiga tutvumist, kuid soovis seda teha veidi põhjalikumalt kui meil jaksu oleks olnud)
I PÄEV
Alustuseks muidugi hirmus pikk sõit piirini. Esimene peatus oli alles Valgas, seegi üsna mõttetu, sest linn oli tühi ja....kohvikud, poed jms kinni. Ühe paigakese siiski leidsime. Seal einestasime veidi, et minna Läti piirivavurite ette söönute ja puhanutena.
Järgmisena läbisime mitmeid paiku millede nimesid ma ausalt öeldes ei mäletagi. Siin pidavat olema linnamägi.(Meenub...see oli Smiltene) Tõesti mingi kõrgem koht seal oli aga linnakesest jääb pigem meelde see, et tänavad olid ühesuunalised ja linnast välja saamine nõudis linnakesele ringi peale tegemist ja siis täpselt samast kohast väljasõitmist kust sisenenud olime. Järgmisena linn Liivi muuseumi ja kindluse varemetega. Muuseum oli pühapäeval(!) kinni ja varemed olid omavahelöeldes üsna mannetud.
Cesis ehk Võnnu oli juba veidi toredam. Kenad ovõimsa ordulossi varemed. Kahjuks on minust aga küünik saanud ja...meil omal on ju varemeid küll: Padise, Haapsalu, Saaremaa jne. ere mälestus on vaid see, et ronisime Ulviga täiesti müüri äärde (sisse ei saanud kuna seal olid võistlused) ja üritasime läbi väikese augu lossihoovi näha. See meil ei õnnestunud, sest tuli mees uniformis kes ütles: "Tam ne mosna, tam streljajutsa" Oleksime kindlasti kenad märklauad olnud kuid seekord jäi see ära.
Peale Cesist oli järgmiseks eesmärgiks leida ööbimiskoht kuskil Sigulda lähedal. Läksime Sigulda linna. Otsisime turismiinfo üles, küsisime. Saime vastuse(ja skeemi), läksime. Vastassuunas muidugi. Pöörasime siis umbes kümne kilomeetri pealt ringi ja viimaks siiski ka kämpingu leidsime. Imeilus koht! Gauja jõe kaldal.
Õhtune jalutuskäik selles piirkonnas oli päeva eredaim ja meeldivaim elamus. Pidage mind pealegi veidrikuks, kõige enam läksid mulle hinge imenunnud, vapustavalt armsad viinamäe teod :P Ilme muidugi kriiskas, et jube ja jõle ja vastik ja väkk jne. Aga nad olid tõesti ilusad :)
Jalutasime kuni jõudsime sillani kus tehti benjihüppeid, jalutasime edasi ja jõudsime koobasteni, mis meenutasid mingil määral Taevaskoda, mingil määral Tori põrgut, aga olid palju suuremad. Suurimas koopas oli ka allikas imemaitsva ja (loodetavasti) puhta veega. Koopa juurest viisid trepid üles. Mina muidugi pidin ronima :D teadmata, et trepid peaaegu ei saagi otsa. Pooleli olev toimetus tuleb muidugi lõpuni viia ja läksin täiesti üles. kahjuks polnud seal üleval midagi eriliselt põnevat ja...tuli ka alla tulla...Tagasi kämpingusse ja magama
II PÄEV
Sõitsime kuhugile. Oli migisugune mõis. kena küll aga ei midag vapustavat. Meelde jäi hoopiski sealsamas olev tamm, mille latva olid kured pesa teinud. Klõpsutasin neist mitu kaadrit, ehitist ma küll pildistama ei vaevunud :D
Järgmisena Ernst Johann von Bironi suveresidents Bauska lähedal. Hiigelsuur ja väga võimas kompleks. Esimene, midam ina aga märkasin oli see et....ma justkui oleksin seda kohta unes näinud. Mitte lossi , mitte aeda, aga kui läheneda paleele ja näha seda tallihoonete vahelt, siis näeb see täpselt nii välja nagu mina kunagi nägin unes lossi mis kuulus vanale, väetile jaõelale rüütlile. Ainuke erinevus oli selles, et Bironi loss asus põldude vahel, minu unenäos oli aga see hiigelkompleks tegelikult linna sees....
Bironi loss oli tõesti väga ilus. Samas ka üsna edev, peaks mainima. Ma armastan kunsti ja palees oli palju midan äha aga miks ometi on vaja ühele mehele ja tema perekonnale niivõrd suurt elamist? Olgu ta pealegi kasvõi Kuramaa valitseja, ikkagi mõttetu ressurside raiskamine. Siiski ma ei tahaks kõlada liialt negatiivselt. ´Väga ilus loss oli ! ja aed, nii palju kui seda taastatud oldi, oli samuti imekaunis :)
Õhtukl jõudsime jälle läbi mitmete ekslemiste kämpingusse. Siin oli ilusam kui eelmises laagris. Vaiksem, odavam, sõbralikum. Olime järve ääres ja...parim oli muidgi ujumine. amas, ega ka lõkkeõhtul polnud sugugi midagi viga
III PÄEV
Kuldiga- kaotamiste linn.
tegelikult küll keskaegne pärl vms(vastavalt brozüürile) aga juhtus nii, et esiteks unustas Ilme oma koti kohvikusse, teisels kaotasin mina mõneks ajaks Ulvi ja Ilme silmist... me eraldusime :D Kõik lõppes siiski õnnelikult (olen ju kodus tagasi) ja linn jäi meelde kui väikene, ja väga armas paigake. Vaikne ja kunstipäraselt veidi korrast ära ja räämas. Linnas oli ka juga, mis pidavat olema kõige laiem kogu euroopas. paraku aga oli ta väga madal ja jällegi erilist muljet ei jätnud.
Parim selles päevas oli aga Riezupe koobaste külastamine. Esiteks muidugi eksirännakud. Kuldigast välja, 10km sõitu...10 km tundmatusse metsa. Ei midagi. Tagasipöörd. leidsime siiski õnneks metsavahi kontori, kes viitsis meid õigesse kohta lausa eskortida :)
Jõdsime siis pärale ja täpselt ekskursiooni ajaks. meile räägiti energiatest, aurast jms. Elamuseks olidaga siiski koopad ise. ja tegelikult ka sealsed imimesed, kes jäid meelde kui eriti toredad olevused :D. Meil kästi ka leida koobastest kolm kivi, mille järgi üks sealne tädi ennustas :) Kohati pani üsna täppi, mõnda asja lihtsalt veel ei tea.
Õhtul järjekordne käping, sekord aga mere ääres ja...see rand oli tõesti imeilus. Jalutasime seal väga pikalt ja tegin palju pilte.Usun et pildid räägivad enam. Oma silm on kuningas, niisiis vaadake parem pilte. Ei hakka kirjeldama, oli lihtsalt suurepärae
IV PÄEV
Siin ei olegi eriti midagi. Äratus, pikk pikk pikk sõit, piiripunkt, kodu. vahepeal veel mõned kohvipeatused... Üldiselt hurraaa: olen kodus tagasi
Kokkuvõtteks:
Liiga palju autosõitu tegi mind täiesti uimaseks. Oleks võinud ju enamat näha aga vahemaad olid liialt pikad. Muidugi mõningaid asju me siiski nägime kuid nüüd olen kindel, et autoreise enam pikka aega ei taha. tesialt on sellised pikad reisid head mõtiskluseks: avardusin kindlasti vaimselt. Samuti oli tore inimesi jälgida ;) Mingil määral see reis siiski ka inspireeris mind ja lõppkokkuvõteks võiks öelda, et oli tore kogemus.