kärbeste jumal

olen mina! Hahaahaaa!(homeeriline naer.) Noh jah pean tunnistama, et meil valitseb polüteism ning seega on mu kaasjumalaks Liis. Kahekesi koos valitseme üht seltskonda veinipudelisse lõksu jäänud äädikakärbseid. Muidugi armastavad drosoofilad väga käärinud toidujäätmeid ning seega oli laiskusest lauale jäänud tühi veinipudel (tilgakesega põhjas) tõeline püha lehm, mille poole püüelda. Noh sisse oli lihtne saada, aga välja? päris raske ülesanne muidugi. Suur on aga "jumalate" rõõm, sest tüütud olendid ei tiirle enam meie peade kohal, vaid on koondunud väikesesse rohelisest klaasist anumasse.

Aga oh häda! Üks tegelane, ilmselt kogu ühiskonna helgeim pea, suutis leida väljapääsu. ta polnud veel päriselt lahkuud, ilmselt pidas ta rasket moraalset sisevõitlust. Meenutagem Platoni koopamüüti: kui kõik mida siiani näinud oled, on vaid varjud, peegeldused, siis võib "tegelikkus" hirmu valmistada küll. Nii ta siis istus seal pudelikaelal ja värises, olles ebakindel oma tuleviku suhtes. Jumalate kohustus on eksinud lambukesi muidugi ka aidata ja nii andis Liis talle tugeva julgustava sõrmenipsu, mispeale lambuke lendas tähtede poole. Hiljem, muide, nägin teda vannitoa seinal mõtisklemas. Arvestades veinipudeli ja vannitoa suhtelist kaugust ja kärbsekese väiksust, võib seda pidada lausa paralleeluniversumiks. Ma ei juhtinud teda tagasi pudelisse, sõprade ja vaenalste juurde. Arvan, et erakuelu teeb temast kuulsa kärbes-pooedi või lausa filosoofi, kes oskab vastata igikestvale küsimusele, mis on elu mõte. (Juhul muidugi kui tema õpetused ühiskonna poolt vastu võetakse,)

Siiski, et vältida kogu populatsiooni emigreerumist "laia maailma", võtsime kasutusele ettevaatusabinõud. Pudel sai kaetud fooliumiga, väikene auk keskel õhutuseks. Oleme õelad küll jah :D Mõtleme,et varsti on oodata beebibuumi (Liis rääkis targa ja üleoleva näoga, et drosoofilad kohanevad keskkonnaga ja siis hakkavad paljunema). Tore oleks ka omada üht mikroskoopi Tiina suurejoonelisest kogust, et teha Saava bioloogiatunni vaimus uurimusi, kel on pikad, kel lühikesed tiivad - geneetika ühesõnaga. Oi loodame, et rõõmu jätkub kauemaks.
tegelikult ma arvan et ka kärbsekestel, kui nad lõpetavad peaga vastu pudeliseina rammimise, saab olema magus elu. Esiteks me ju kavatseme neid tolles isoleeritud keskkonnas, kus muide pole looduslikke vaenalasi ka toita, ning lähtudes taaskord filosoofilisest vaatepunktist, tundmata "tõelist" maailma, olles õnnis ullike, on elada hea ja muretu....