teater

Oh ma ei tea kas see järgnev pole ehk minu jaoks liialt suur tükk. Oh aga ma lihtsalt pean seda trükkima Ma pean hetkeolukorra kasvõi enesele säilitama.
Millal enne olen ma saanud nii suure mõnuga naerda vastassoo üle. Jah, Liisiga küll aga...oeh need olid tema isendid, mul on nüüd omad :D Kuigi jah, parim nali on meil ühine. Oi, jaa, see on õel aga lakkamatu huumoriallikas on siiski üks teatud krokodill-teadur, kes kord püüab ühte ja siis nii igaksjuhuks või kindluse mõttes ka teist. Jah, vapustavalt imelik, et mees, kes väidab, et kahte naist ta ei taha, on otsustanud semmida Liisiga ja võtta mind endale nn varunaiseks. Niisiis, kuna Liis teejoomise ettepanekule ei vastanud(üleüldse on Liis suhtunud temasse üsna leigelt, mispeale vaesekene kurtis mulle, kuidas Liisiga temal miskit ei õnnestunud), kutsus ta sama sõnastust kasutades mind. Jah, ma nalja pärast läksin. Oi, nalja selle inimese kulul oleme saanud karistamatult palju... Liis muidugi varjas oma suurt "armukadedust" kuni täna selgus suur üllatus. Talle kroku isegi meeldib :) ainuke häda olevat selles, et see pidev pilkamine on mehe väärikuse ära solkinud. Täna kokku tulnud komitee aga otsustas, et Liis hakkab temaga käima.
Võtsin sellist teadet täiesti tõsiselt (ilma ühegi naljata) ja otsustasin, et tundeid ei tohi varjata.
MSN-s teatasin ma härrale kohe meelitavat uudist: "Kuule, tead sa, tegelikult sa meeldid Liisile" mispeale too vastas: "Lahe. Olen 20 minuti pärast tagasi." Jah tal oli tõesti kiire aga oleksin soovinud veidi entusiastlikumat reaktsiooni. Ehk meie ohver kartis järjekordset vempu?

Siis on spektaaklis osatäitjaks keegi, keda hetkel nimetame siis näiteks lihtsalt K-ks. K on võtud pähe, et tema on minusse meeletult armunud ja seda ainult minupoolt leigete MSN-i vestluste põhjal. Mina ilkusin Liisiga tema, Liis leidis siin võimaluse vastata. Igast lausest ja repliigist saab midagi naljakat konstrueerida.
Vahepeal kadus K silmapiirilt rammusamatele heinamaadele. Tagasi tulles meenusin talle mina (mis on muidugi väga meelitav) aga kui natukene saavutatigi minu puhul enne lahkumist edu, haihtus see eemaloleku tõttu ruttu. Tõe avameelselt rääkimine pole aidanud ja härra on oma südamlikkusele ja siirusele vaatamata viimasest vestlusest teinud tõelise seebiooperlikult väljendusrikka sõnavõtu (mida ma küll tõepoolest hindan enam kui leiget suhtumist) mis jättis mind täiesti nõutuks, sest naerda ei kõlvanud ja nutta ma ka ei suutnud...

Mina aga olen nagu loll küünitumas ja küünitumas teatud tüübi poole, kes on tore, keda ma pea ei tunne, aga kes ometi suutis mind lausa vihastada(!?) NB: mind(!?) Tema on võtnud endale laid-back ja ükskõikse poosi, vaevalt vaevub minuga paari sõnagi vahetama (kuigi jah, ühest hädast aitas välja =) ) ja mina olen end lolliks tegemas ja peagi hullumas.

Kui see pole eluteater omas mahlas, siis mis see on?