variatsioonid mannavahule Liisi teemal

Mu kullakallis Liis tegi täna aastavanusest kopitanud pulbrist ja keevast veest enesele mannavahueine.Tuligi välja midagi ehtsa mannavahu sarnast (muide meie suguvõsa ütleb mannakreem, aga liisi juuresolekul kontrollisin end ja kasutasin järjekindlalt väljendit mannavaht) Vapustav keemiline reaktsioon, kas pole? Natuke liiga vedel ehk sai, aga katsu sa seda Liisile öelda. Teine kohe vastas pahaselt, et tegi kõik õpetuse järgi. Täpselt pool liitrit vett, täpselt õige kogus suhkrut. veet mõõtis ta muide veekeetjaga :) geniaalne! Noh, igatahes pakkusin ma talle olluse vahustamiseks oma käsimikserit. See on üks neist esemetest, mida minu suguvõsa mulle "iseseisvasse ellu" kaasa pani. Nojah, kasutud esemed nii kodus kui ühikas, aga kuna keegi ära ei raatsinud neid visata, sokutati mulle... Selles komplektis on veel tädi kärsahaisu produtseeriv soojapuhur teise nimega "mäletan, kuidas meie Papaga [minu vanaisa] seal hipodroomi korteris seda kasutasime. ii hea si, mis sel siis viga?" Jeesus küll! See puhur on minust vist ea poolest kaks korda vanem. Kaks suurt nuga on ka. Üks on reservis, teine kasutusel konservide ja munakoorte avamiseks...

Igatahes Liisi juurde tagasi tulles... Ta kasutas seda mikserit (ilmselt lisas see kapi otsast võtut atribuut hinnalisse gurmaanitoitu veel ka hunnituid tolmulesti ) ja hakkas sööma kuni ütlesin: "Mina sain ka täna sajanda postituse täis. Jõudsin sulel järgi aga...sul on kindlasti neid juba 150" Säärane lause kutsus esile enneolematu ja lausa unustamatu reaktsiooni: naeruturtsatus-okserefleksi. Kui kaunilt voolas see "naturaalsete" lõhnaainetega rikastatud mannavaht tagasi oma algsesse sängi: väikesesse kaussi. Oi, küll see oli sulnis vaatepilt. See tekitas minus tarretisega seotud nostalgiat ja iha toda magusat sülti otsekohe mekkida (aga ma ei viitsi poodi minna)

Muidu on Liis ikka ka tore olend. Ta on vaid veidi külmakartlik. Magab kampsuni ja kolme tekiga. Ka ärkvelolles on end hoolega vooderdanud. Ükskord oli tal seljas vast 3 kampsunit ja ta nägi välja nagu ülekasvanud trühvel (pealmine kampsun nimelt oli valge). Aga see oli nunnu. Ühiselt harrastame me vääksumist ja ruigamist. Individuaalselt harrastab ta seda siiski hommikuti kui ma teda äratada püüan. "Ära tee! Vääks. Pähh! Näh, ma ju ütlesin, et täna lähen kooli kella kümneks. Vahel oled sa lausa õel, Greta" Nüüd viimased paar päeva oleme magama läinud pimeduse saabudes. Ettevalmistused algavad juba kella kuue paiku. Ja...ta lausa üllatas mind! Tõusis üles täitsa ise ja oli üldse nii iseseisev (oi kui tubli) :)

Üldiselt teeme ikka kõike koos. Sööme, magame, jalutame, võimleme ja oh neid filmiõhtuid ja enne-magamajäämist- jutte. võimlemise alla klassifitseerub ehk ka müramine: põrandal aelemine, võitlused varastatud soki pärast jms. Mõnikord kukkumised...toolidelt ja vooditest, aga alati akrobaatiliselt. Sinikad jätame märkimata.

Liis armastab pesta musti nõusid just enne sööki ja minu närvikavale ja loogikale niiviisi regulaarselt lööke anda.Aga noh...küll ajapikku kasvab minugi irratsionaalsus sama enesestmõistetavaks kui segadus, mis valitseb voodis ja kirjutuslaual ja valitseks ka külmkapis kui poleks organiseerivat haldjat...jällegi Liis, kes paigutab minu hapukoored ja munad riiuli tagumisest nurgast hunnikust hapukoorte ja munade jaoks reglementeeritud õigesse paika ukseriiulitel.

Liis vihkab salaamit, minu tädi meelissaadetist. See-eest armastab ta ube tomatis. Mainige ube ja mulle meenub mu suurim trauma: viirus kõhulahtisuse ja okserefleksidega. Vähemalt üks arusaam todu suhteso n meil siiski ühine: osta tuleb mittemaitsvat toitu, siis jätkub seda kauemaks ja seda süüakse vähem. Minul on see üsna hiljutine avastus ja hetkel pigem teoreetiline, Liis mugis aga näiteks eile suurest näljast kuiva ja kidurat köömnetega näkileiba. "Öök, kui vastik," ütlesin mina,"anna veel!"

Liisi voodi kriuksub nagu vana bordelli veteran, minu voodil on madrats, mis libiseb pidevalt maha ja hommikul ärkan tavaliselt pilus, mis on seina ja madratsi vahele moodustunud. Padi kukub kogu aeg voodi peatsis olevasse auku. Liis magab nagu vagel- keeratud oma tekkidesse nagu tortilla, mina vahel ka. Ma ei tea, mida Liis ärgates märkab aga mina vahel seda, et käed on puusadel, peaaegu kubemes :D

Liis kardab reeglina ühikas ringiliikuvaid mehi. sellest enam kardab ta ainult ühikaköögis hulgakesi seisvaid mehi. Ma otseselt ei karda aga natuke ebamugav on küll vahel. Nii me käimegi julguse mõttes köögis võimaluse korral kahekesi. Ikka ohutum, mine neid lühikesi ja alatoidetud vene parnjeid tea....

Liis temperatuuritaluvus on hoopis teine kui mul. Mina kontrollin keevate makaronide valmidusastet otse potist makaroni ampsates. Liis käib oma makaronidega rõdul liputamas. vaene toit! Enne söömist piinatakse veel külma ilmaga ka! Oi, ja ükskord tegime..mitte Bläk Rokiti kombel peedist pesumasinale trumlit, aga makaronist vilepilli. Vastasmajale esitasme dueti aga keegi meie kunstilist taset ei hinnanud. Ei tea, kuidas on meie õhtuste tantsunumbritega?(Kardinaid meil pole, päris hästi peaks nägema. Seitsmes korrus, paremalt esimene aken.)

vot nii! :)