Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjutama. See oli nii tugev, et ma tõesti hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma nende kallal töötan, ja kuidas mul tulevad head luuletusd, kus on ehk ka mingi mõte ja mingi tunne kõigile, kes loevad, mitte ainult mu enese jaoks. Kahjuks polnud see kihk piisavalt tugev, et jätta kirjanduskriitika loengu kuulamine sinnapaika, võibolla jäi loomejõust siiski väheseks.

Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...

Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.

Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....