kultuuriturism ja veel vanalinna

Näib, et sellest va vanalinnast ei saa üle ega ümber kuna ka koduturistid käivad siin tallinnas just vanalinna nautimas. Liis ja - nüüd tuli Doris - tema ka. Muidugi on suur vahe kus käia ekskursiooni tegemas ja kus käia niisama omapäi. Omapäi olles tuleks muidugi Viru tänavat vältida :)

On üks tore tänav, minu lemmiktänav vanalinnas, mida õnneks turistihordid veel avastanud pole. see on ikka kallis laboratooriumi :) Muidugi ma ei tea, kas see oli hea mõte nimi välja öelda, äkki juhtub midagi hirmsat - karjade viisi inimesi näiteks. Kuigi ptui ptui ptui, eriti tõenäoline see ei ole...
Kohustuslikus korras muidugi käik ka Toompeale ja Karja tänavale ja Laiale, Pikale, Taani kuninga aeda jne jne. Tammutud sai palju ja tore oli.

Ja kultuuriturism? Tublide teadmisjanuliste inimestena käisime Nigulistes. Ikkagi Surmatants ja Mustpeade alar ja....tore oli seegi. Eriti tore muidugi see, et kaasas oli akadeemiline sõber - nalja kui palju ju :) Tuntud absurdihuumor ja olustikunaljad. Nii muutuski Doris mingil hetkel "armetuks mustaks kummituseks" ja mina oma kruiisikotikesega olin peaaegu ehtne turist :)



Täna käisime pühapäeva puhul kohvikus. Loomaaeda ei jõudnud. Kumusse ka mitte, aga korralike kultuurituristidena ostelsime samuti kultuurselt- antikvariaadis ja raamatupoes. Nojah, mingi hetk me mandusime ja sattusime isegi Seppälässe, aga meil olid vähemalt head plaanid. Raamatupood- milline kiusatus. Tahtsin seda ja seda ja seda ja....seekord läks õnneks ja ostsin ainult joonistusploki. Raamatuid, huvitavaid raamatuid, oli aga tõesti nii palju. Nalja muidugi ka, aga kuna naljad on meil nii teravmeelsed, siis neid reprodutseerida ei saa. vot nii!

Kuidas on ilmad?

Kuidas on ilmad?

kuumad...

meil siin sajab,

meil siin valmivad õunad...

(Liisi Koikson - Sinu hääl)

Nii ongi. Ilmad on olnud kuumad, aga lõpuks ometi tuli ka veidi vihma. Ma olen seda äraütlemata kaua igatsenud, arvan et ma pole ainuke. Põllumehed muidugi ka, aga ehk ka linnainimesed nagu mina :) Ja muide, õunad valmivadki :)

Olin Muugal. Magasin telgis, teadmata et sadama hakkab. Õhtul oli jällegi väga mõnus- pugesin teki alla, kuulasin rohutirtse ja unistasin, kuni jäin magama. Hommikul ärkasin vihmasabina peale- oo, milline rõõm! Sirutasin keha - märg! Oo, milline õud! Ei, ma ei teinud alla. Telk lihtsalt ei pidanud vihmakogusele vastu ja õmbluste kohtadest ning ukse alt imbus vesi sisse.

Õnneks oli märg ainut telgi äärtes ja keskel kuivas kohas kerratõmbunult magasin oma une täis. Kahjuks ma oma unesid ei mäleta, aga unistasin ma ühest järjekordsest temast. Tasapisi hakkab siis see frigiidsus ehk üle minema ning "enam kui sõprus" tundub jälle ahvatlev. Vähemalt sellest unistamine on tore.

Nii ma tasapisi elangi. Mingil määral toidust, rohkem unistustest-varsti Iirimaa, varsti Tartu, loodetavasti varsti ka mõni tema, kes elu natuke ilusamaks ja põnevamaks muudaks....

Iirimaani on jäänud vaid 5 päeva. See tundub uskumatu. Rohkem uni kui tegelikkus. Oma lubadust mitte kulutada, pole ma siiski väga hästi suutnud pidada. ostsin endale trussikuid ja ahvatleva hinna, 99kr, tõttu ostsin endale kaks paari pükse. aga Krissu auks pean ma ju super välja nägema, eksole :)

Vene kunst Kadrioru muuseumis

Mõnikord on meililistidest ikkagi kasu ka. Isegi kui miskit huvitavat üritust on kümnes kohas reklaamitud, siis minusugune inimene vaatab sellest ikka mööda, avastab siis, kui üritus möödas ja kurvastab.

Õnneks sain ma vähemalt ühest asjast õigeaegselt teada. Kadrioru kunstimuuseumis oli nimelt väikene eksursioon praegu üleval oleva vene kunsti näituse kohta. Tore oli olla vahelduseks rääkija asemel kuulaja rollis ja...eks tegelikult see, kas vaatad tuimalt mingisugust pilti või kuulad põnevat juttu kõrvale, muudab paljut. Eriti tore oli muidugi see, et mina kui rohelise kaardi omanik, sain tasuta sisse ja tädigi pidi maksma ainult pileti eest - eksursioon oli seega tasuta. Seda koledam lugu paraku, et kuulajaid oli vaid viis! Meil oli see muidugi nauditav privaateksursioon, aga mina arvasin, et sellised üritused on ikkag popimad!

Muidugi pakub kunst mulle huvi- ise plökerdada ja ka kunstiajalugu õppida. Midagi nagu ma ka teaksin, aga appi kui algelised mu teadmised ikka on :D Noh, vähemalt sain ma eile vähemalt mõne asja võrra targemaks (näis kas meelde ka jäävad) ja eks pildid olid tõesti nauditavad. Kahju, et Kadrioru kunstimuuseumi kodulehel neid pilte üleval pole. Oli mustvalgeid ja rafineeritumaid, aga oli ka väga värviküllaseid ja elavaid maale. Oma maitset ma veel piisavalt hästi ei usalda, et arvustust kirjutama hakata. Ütlen vaid, et näitus, eriti Moskva koolkonna maalid meeldisis mulle väga - impressionistlik laad, mõnusad jõulised pintslitõmbed, erksad värvid... Eks oma silm on kuningas. Soovitan väga vaatama minna !

Näituse kohta on infot siin:http://www.ekm.ee/kalender.php?event_id=307&d_fili=4 Kodulehelt ma paraku rohkem eskursiooniaegu ei leidnud, aga neid peaks veel tulema...iga kuu viimasel reedel vist...

Ja silmailuks mõned pildid kah :)

Muuga

Ma ei salli aiatöid. Kastmine on üks vähestest toredatest töödest. Mullavedu on kurnav, aga saan sellegagi hakkama. Marju, eriti magusamaid, on kah enam-vähem tore korjata. On siiski üks asi mida ma tõesti jälestan - rohimine.
Kõiki neid töid, paremaid ja halvemaid olen ma pidanud oma elu jooksul ikkagi tegema. Mitte, et keegi otseselt sunniks, aga kui teised on aiamaal tööl või keegi ütleb: "greta, ega sa ei tahaks aidata..." siis kuidas saan ma istuda käed rüpes ja laiskvorsti mängida? pooleldi olen ma ikkagi eestalne ja need "töörügamisgeenid", olgugi et väga nõrgad, ikkagi vahel avalduvad.

Nii mulle pole see aiamaa üldse korda läinud. ikkagi see töötegemine on tingitud minu kohusetundest ja teiste mõjust. ometi üritan ma nii hirmsasti laisklemisega tegeleda :) seetõttu ka võimalikult suvilat välitda, sest mina tahan elada pehmet ja laiska elu.

Asjalood on muutunud ja väikestes annustes on isegi tore Muugal aega veeta. Ikkagi vaiksem ja heitgaasivabam (thjahh, eile olevat kuulduste järgi naabrid põõsaid autoga maa seest välja tirinud, kogu õu tossu täis :D) linnud askeldavad ringi ja lilled muudkui õitsevad.

Olen iseseisvunud ja ema toetusel end ka emotsionaalsest tööorjusest vabaks võidelnud :D Tulen kohale, lesin, loen raamatut, võtan päikest, vahin lindude tegemisi. Jah, seda võib nimetada laisklemiseks, aga niimoodi vaikselt mitte midagi teha on uskumatult mõnus :) Ja kui väga vaja, eks siis kastan tomatid kah ära :)

Muidugi on inimesi keda huvitavad kui palju umbrohtu on kellegi peenral ja miks muru on niitmata, aga minu poolest las see rohi vohab. Aeg-ajalt tehakse ikka ettepanekuid- etteheiteid rohimise teemal. Olen siiski üsna lõdvestunud ja rahulik - mulle hakkab Muugal veel meeldima.

Homme peale tööd lähengi ma sinna elu nautima ja....mu lugemisisu on tagasi tulnud- seega ka raamatuid neelama :)
Mõtlen ikka iirimaa peale ja natuke igatsen juba tartutki...

pildistamisest

Tegelikult.... fotomaniakk nagu ma olen, pean ma ikkagi ju oma pildikesi eksponeerima ka. Tahtsin need pildid siin - eile tehtud- eelmisele postitusele lisada, aga blogger on pirtsakas ja mina kannatamatu :D

Olen mööda interneti kolanud ja eriti just bloogides teiste fotosid imetlenud. Mul on ka ilusaid pilte :) Tahtsin albumit teha, eriti kuivõrd ma leidsin väga toreda programmijupi ilusa veebigalerii jaoks. siis aga hakkasin

oma pilte vaatama ja oh häda: ei ole piisavalt palju ilusaid pilte! ehk siis teisisõnu - kui ma pole inimestele veel pideva klõpsimisega närvidele käima hakanud, siis varsti võib see juhtuda...:) Olen teid hoiatanud :D

Kindlasti tuleb siis Iirimaal miljon pilti teha, siis ehk saab 20- 30 mida kõlbab ka teistele näidata :) Berliini 100-st pildist sain näiteks 6, mis mulle tõesti meeldisid. Turistipiltidest on mul kõrini- nad on kõik ühesugused olenemata kas nad on tehtud Saaremaal või Nigeerias.

Poseerimine nimelt. See hävitab kogu meeleolu. olgu, lollitamine on üks asi ja nii sünnib palju naljakaid pilte, aga mingisuguse monumendi ette valveseisakusse võtta on küll veidi nüristav. Samas ei välista see seda, et ma sihukesi turistipilte ka edaspidi ei teeks :D

Noh,minul ei ole muud võimalust kui poseerida, sest enamasti on fotokas minu käes ja... siis kui ma selle kellelegi endast pildi tegemiseks annan, siis olen automaatselt sessamas valvelseisakus. Tegelikult kah, mulle meeldivad salaja või ootamtult tehtud pildid - loomulikud pildid. Need on ilusad :) Kuigi jah, eks nende puhul võib ka väga kolejubeidaid tulemusi saada :D

Pildistan nii loodust kui ka inimesi. Alati on mulle meeldinud just loodus, viimasel ajal jällegi inimesed. Inimestega on lihtsalt see häda, et mu modellidering on piiratud ja võhivõõraste pildistamiseks olen liialt häbelik...

Mul on fotokas, mida võiks nimetada seebikaks, aga saan sellegagi hakkama. Võtan lihtsalt toreda programmi nimega Picasa ja....vajadusel saab s*tast saia ka teha :D Kui õigesti esitada, siis tundub mannetu pilt kohe poole parem :)

ehk siis...üritan nüüd laiskusele vastu astuda ja hakatagi kogu aeg fotokat kaasas kandma ja bloggeri postitusi ka pildikestega ilustama :)

marsruut greta: mustamäe-stroomi-äigrumäe-pärnamäe-muuga

Eile lõbutsesin-looderdasin samamoodi nagu üleeilegi. Keegi mind tööle kutsunud-kamandanud-helistanud ei ole ja ise ma ei viitsi ka initsiatiivi üles näidata. Hiljemalt ülehomme suudan helistada ja veel mõned korrad vanalinnaspetsialisti mängida (seda ma muidugi ei ole :) )

Käisime Liisiga rannas. Stroomil. Ujumas olen ma käinud juba lugematu arv kordi, aga Stroomile jõudsin see suvi esimest korda. Mul oli mingisugune eelarvamus, et tegemist on venelaste rannaga ja kõik on üpris räpane. Ei olnudki. Inimesi oli palju küll, aga selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime, tundus kõik täitsa tore. Liis läks oma ilusates trussikutes ujuma. Mina olin häbelik ja arg, ootasin kaldal.

Mingi aja pärast hakkasime tagasi linna poole minema. Liis kuivatas päikese ja kehasoojuse abil oma bikiinide ülemist otsa ja seega pluusi selga ei pannud. Seelik oli küll seljas. ilus ja pikk ja... Eks Liis ikka väga ilus oli; ja julge, ja enesekindel. Nagu noor jumal, öeldakse. Mitte, et ma ei julgeks käia tänavatel väga nappideski rõivastes, aga veidi imelikuna tunneksin ma end ehk ikkagi. Ebakindlalt, see tähendab, sest minu kõht ei ole lihtsalt piisavalt ilus :(
Niisiis, esmakordselt siin bloogis tunnistan ausalt üles, et mõtlen dieedile ja enesedstsipliinile, et saavutada "kaubanduslikum" välimus. Aga tegelikult....olen laisk ja ma ei viitsi sellega tegeleda. Õnneks Liis teeb mulle piisavalt tihti komplimente, et võiskin oma ilusse uskuda :) Küll sügisel lähen ujuma, suvel laisklen ja vahel harva rulluisutan.

Pärastpoole saime Tiinaga kokku ja kutsusime end talle külla. Tiinale tasub alati külla minna, sest nagu üks tüüpiline lõvi ikka, on ta suurepärane võõrustaja - kookide ja viinamarjade ja isegi siidriga. Muidugi on ta ka suurepärane külaline, kes meie ühikatuppa tulles tõi sageli kaasa jäätist või shokolaadikooki. Nüüd, kus Tiina, jäädavalt Tartust ära on kolinud, on magusate üllatustega kitsas käes :(

Saime Liisiga koos näha seda kuulsat Äigrumäed, kuhu noorpere pesa punub :) Maja oli poolik, täiesti poolik, aga mulle meeldis. Meeldivadki mulle imelikud asjad nagu poolikud majad, kus hakakb tööle kujutlusvõime, milliseks see kunagi saab (siia tuleb voodi, siia wc) või ka vanad lagunevad majad, milles on säilinud veidike habrast väärikust ja tasast ootamist, kas maja tehakse veel kunagi korda või pehkib ta nii lõplikult, et on surmale määratud?

Kui tuli aeg koju minna, läksingi läbi surma territooriumi. Jalutasin Muugale läbi surnuaia. Teatavasti on surnuaedades eriline kirjeldamatu aura, mis vähemalt minus tekitab mingisuguse eleegilise igatsustunde. Oli jubaud hiline õhtutund ja teisi elavaid ma teel ei kohanud.
Sain veidi järele mõelda ja natukene ka kõhedust tunda, sest nädalavahetusel Avanemise suvepäevadel räägiti küll maa-alustest, küll päkapikkudest, küll vaimudest. Sain aru, et ega rahvajutud pole tekkinud tühjalt kohalt. eks keegi on ikka näkke ja poltergeiste näinud ning siis edasi jutustanud.
Mina ei kohanud siiski kedagi. Vahepeal haukus kuskil kaugel üksik koer. Mingil hetkel kuulsin krõbinat, aga arvasin, et tegemist on puudes sahistava tuulega, sest ma poleks vaimuga kohtumiseks küll valmis olnud :)

Nii jõudsin muugale, istusime emaga veidi aega terassil ja vaatasime tõrvikutuld. Siis läksin ma telki magama. Muide, ma avastasin, et allüürinikuks on mulle tulnud üks hiigelsuur mardikas :) Kuna ma teda ära muljuda ei tahtnud, siis viskasin ta välja. Läksin siis magama, rohutirtsud tiristasid mulle unelaulu ja ma magasin vägagi magusasti, ärkaminegi oli vägagi tore :)

Kahju ainult, et uni jälle nii segane oli....

kaheksa päeva on jäänud :)

jälle üks päev vanalinnas

Üleeile tulin ma kaugelt maalt - Valgamaalt - tagasi ja kohe järgmisel hommikul läksin rõõmsasti jälle väntama. Tööle cyclingutuuri tegema. Tegin tööd ja siis kui paus tuli, helistasin Liisile, pidi teine linnas olema.
-"Hei, kus sa oled?"
-"Ee..ma ei tea, siin peaplatsil"
-"Vabaduse väljakul? Tule Viru tänavale"
-"Milline see on?"
-"Noh, kas sa Raekoja platsi oskad minna?"
-"Siin ma olengi"
-"Noh, siis olles näoga raekoja poole, hakka mööda vasakut tänavat tulema..."
-"Milline?"
jne jne.Umbes selline me vestlus oli. Vahepeal küsis üks minu kõrval olev noormees, samuti giid, et kes ei tea, kus viru tänav asub. Lõppude lõpuks, üsna kergesti isegi, leidis Liis mu üles ja mina tema samuti.
Oi kui ilus ta oli. kirjeldamatu hipi :D Punane veidi korsetti ja dekolteed näitav pluusike ja ilus pikk seelik. Kõndis me kaunis Liisike paljajalu.
Võtsin Liisi oma hõlma alla, tuli tema koos turistidega sadamasse, kuulis bussis ekskursiooni lõpusõnu, nentis, et tema seda tööd teha ei suudaks...

Ostsime salatit ja jäätist, sõime. Siis läksime minu poole. tahtsin oma t-särgist ja valgetest pükstest koosneva kostüümi ümber vahetada, et ka naiselik välja näha :D Liis tahtis siis enesele mõne välismaalase õngitseda. Mina ausalt öeldes olen tõesti frigiidseks muutunud, sest need mehed mind kül lpeaaegu üldse ei erutanud. samas oli tore mõnele koledamapoolse mehikese põnevust täis pilgule vastata ja nentida, et vajadusel ma saan selle nn flirdiga hakkama küll.
Ja eks ilusaid isendeid on niisama ka tore vahtida.

Nõnda me kaks igavlevat fertiilses eas noort naist mööda vanalinna jõlkusime. igav oli ja ega neid ilusaid "vaatamisväärsusi" eriti polnudki. enamuses ikka vanamehed, kes tõsi küll, üsna maialt eriti Liisi vaatasid.

Vene tänaval jalutasime mööda ühest vanast ja ühest noorest mehest. Noor prillidega mees vaatas meie poole ja ütles midagi. Liis vastas: "hi!" Mina aga prahvatasin: "appi kui hale!" Pärast muidugi tegime nalja ja iroonitsesime mõlemad, aga rohkem kommenteerimata peaks see siis näitama minu suhtumist.

Kuidas seda analüüsida? Kibestumine või lihtsalt sellistest mõttetute tähelepanuavalduste nautimisest väljakasvamine?

minu bloog, vingun kui tahan!

Eile oli mul kah ekskursioon. minu elu kõige kehvem rühm muide (minu kvaliteeti peavad teised hindama) Ebaviisakad ja paraku ka jõuetud inimesed. Näib, et paarisajameetrine matk on siiski liig, sest kui olime kõndinud Mere puiesteelt Viru väravateni, teatas üks naine, et sellel ekskursioonil kõnnitakse liiga palju ning tema läheb tagasi. Nojah, mis saab mul selle vastu olla?Aga... Kas siis laevas ei öeda inimestele kui palju peab kõndima?

Esimene ebameeldiv kogemus ka. Minuga mitte, aga ühe vanema naisega küll. Vöökott kadus ära ja jäigi kadunuks. Passid, laevakaardid ja raha ka. Ega's muud kui seda, et kahele inimesele tähendas Tallinn eksursiooni USA saatkonda. Eelmine aasta ma ikkagi nägin mõnikord vanalinnas politseipatrulle. See aasta pole ma ainsamatki näinud :( Eks parasiidid peavad ka elama, aga kas nende elu peab siis nii lihtsaks tegema?

Ebaviisakad? Üks vanahärra, kes väitis enese Saksamaalt pärit oleva (emigreerunud?), rääkis mulle et tema teab nii mõndagi Baltimaadest jne jne. Siis küsis ta mult, et miks pealinn nime vahetas? See 0li ju vanasti Riga?
Eksimine on täiesti loomulik, ma ei pane seda kellelegi pahaks, küll panen ma pahaks seda, kui keegi püüab nii väga näidata, et tema teab nii palju, mina nii vähe, ise ennast sealjuures lolliks tehes...

Vingun. Loomulikult ei tasu seda juttu liialt tõsiselt võtta. Mulle meeldib mu töö,paremat ei oskagi tahta. Mulle meeldib suurem osa kõigist inimestest, keda kohtan. Nad on toredad ja lahked, natuke ka eksootilised. Lihtsalt juuli lõpp on lähedal ja ausalt öeldes hakkab kogu lugu mind tasapisi juba tüütama.


14 päeva veel

seesugune lugu

aga ma pean end nüüd kokku võtma ja korralikult bloogi kirjutama. nii mitu päeva on juba mööda lennanud ja ei ühtki sõna :D Lihtsalt suviti on kuidagi kole keeruline blogida, ometi on suvel just rohkem äksjonit...hmmm...

Olen teaatris käinud ja ästi palju ujumas käinud. Syrrealistid Viinistus ja Vargamäe kuningriik Tammsaare muuseumis. Polnud viga, täitsa toredad mõlemad, mõne eriti põneva ja meeldejääva kohaga kah, aga mingit erilist vaimustust ma siiski kahjuks ei saanud :(

Üleüldse olen ma praegu antisotsiaalne ja enesesse tõmbunud. Pooleldi olen ma selleks lihtsalt sunnitud sest kõik mu kallikesed on ilma mööda laiali. Alati saaks ma helistada ja mingi põneva ettepaneku teha, aga näe, ei tule põnevaid mõtteid :( Võõraste meestega on sama häda. Võiks ju kohtuda, aga eriti ei viitsi. See ainuke kes mingitki imepisikest entusiasmi tekitas, kadus ka ligi kaheks nädalaks kuhugile maanurka ära.

Niisiis ongi mu ainukene lohutus pidev ujumas käimine. Muide, Vääna rand on lihtsalt võrratu! Soe vesi, õige ajastamise korral vähe inimesi ja suured naljatlemiseks ja niisama möllamiseks ideaalsed lained. Ainuke mure on kaugus Tallinnast, aga auto olemasolu korral on see väikene mure ja mis veel kõige parem - mina sõidan :D Mu ema on nimelt suutnud mind lõimida ka Tallinna pöörasesse liiklusesse :D Sõidan muidugi siis, kui autosid vähe - varahommikul ja hilisõhtul, aga protsess on veel alles poole peal ning...kes teab, ehk suudan mingi aeg juba ka Tallinna kõige koledamas liikluses hakkama saada.
Agressiivsuse ja ülbuse tase on praegu muidugi veel väga madal ja kummalisel kombel üritan ma olla viisakas ja järgida ka liikluseeskirju. Nii et..eks näis kas on võimalik sõita ka korralikuks jäädes :)

Mis sõitmisse puutub, siis enesekindlus on meeletult kasvanud :D Kui juhtubki midagi koledat, siis võtan end kohe kokku ja parandan vea. enne olin peale midagi seesugust ju täiesti halvatud seisus :D Käike on ka nii tore vahetada. Eile suutsin valgusfoori eest esimesena minema startida. Ema keelas kihutada. ma ei kihutanud. Kiirus jäi ilusti 50 piiridesse, aga kõrvalreas seisev auto oli täiesti maha jäänud. fafafaa :D

Aga Lalaa on omaette teema. vist lõppenud teema. Ta hakkas mind juba meelitama ja moositama kui väga ta tahaks kohtuda jne. Olen antisotsiaalses seisus ja mind heatahtlikkuse tase on ka kõvasti kahanenud. Ütlesin talle siis, mida mõtlesin (tunnete mind, üsnagi leebelt ikkagi), kirju pole rohkem saanud, ainult ühe veinireklaami :D

Unne on vanameeste teema tagasi tulnud. Unes ju võib. Alter ego las siis võtab endale armukeseks vana ja kortsulise näo kuid äärmiselt vitaalse ja seksika ratsutamistreeneri, pärismina selleks vist võimeline poleks, eriti veel kui mees on abielus. fuhhh!

Loen ikka päevi lennuki õhkutõusuni. Kogun raha, käin tööl ja üritan olla igati kena, ilus ja armastusväärne. Mõtlen imelikule Briti saarte kraanide süsteemile ja parempoolesele liiklusele. Kas Iirimaal on ka liiklus tagurpidi? Ma võin sisi ju auto alla jääda :D Noh, igatahes tulen kohale ja olen nagu tulnukas, loodetavasti, aga lõbus tulnukas, kes saab end täielikult välja elada :)

16 päeva....

numeroloogiline iseloomustus.

põhilselt endal hea lugeda - bloggerist saab kergelt kätte kah , aga ehk pakub huvi teistelegi...
igaüks saab muidugist enese kohta sama välja selgitada. Link on siin: http://www.nomad.ee/~mart/numer.shtml


Isik: Greta T...Sündinud: 7. märts
Sünnitähtkuju on KALAD

Tüvenumber viitab inimese iseloomu eripärale, kosmose poolt edu võimaldavatele eluaastatele,soodsamatele ja ebasoodsamatele ajavahemikele aastas, edukamatele nädalapäevadele ja haiguste suhtes enam ohustatud piirkondadele kehas.

Tüvenumber on 7
Oled mitmekülgsete huvide, rikkaliku fantaasia, hästi arenenud intuitsiooni ja omapärase mõttelaadiga inimene. Oled leplik,kaastundlik ja jahedavõitu. Kohaned olukordadega hästi, armastadvaheldust, reisimist ja üksindust. Soodsalt mõjub viibimine metsas, samuti rohked toalilled eluruumis. Vaim hõljub pidevalt ringi, mistõttu sa ei talu üksluist tööd ja kodust koristamist.Oled reibas ja kütkestav, kuid armastuses ei ole enamasti õnne.Ohtlik on sügav vesi.
Edukaimad eluaastad on 1., 7., 10., 16., 19., 25., 28., 34.,37., 43., 46., 52., 55., 61., 64., 70. ja 73.

Soodus aeg aastas on juuni.
Ohtlikud ajad on jaanuar, veebruar, juuli ja august. Ohustavad südame-vereringe, seedeelundite, liigeste ja külmetushaigused. Nahk on õrn ja võib olla kalduvus liighigistamisele. Samuti on oht,et mälu võib alates keskeast hakata nõrgenema.

Sünnikuupäev lisab: Armasusväärsus ja intelligentsus.
Elutee number viitab kosmilistele mõjutustele, mis võivad muuta meie elu kergemaks võiraskendada meie püüdluste täitumist.

Elutee number on 7
Positiivne variant - täiuslikkus. Sel teel elav inimene otsib teadmisi, elab rahulikku ja tasakaalukatelu ega hooli eriti materiaalsetest asjadest. Sageli on see filosoofi, teadlase, kunstniku, arsti või preestri elutee. Abielus leiad õnne siis, kui on valitud väga sobiv partner. Negatiivne variant: Sel teel elav inimene on kinnine, reserveeritud ja salakaval. Pead õppima teiste inimeste probleemidega tegelema. Sageli on see vaesuse ja üksinduse tee.

Apogeed on täiendavad võimalused või ka suursaavutuste võimalus teatud eluaastate jooksul. Apogee numbri mõju algab sünnipäevast, mitte aasta algusest.

Esimene apogee kestab elu algusest eluaastani 29 Apogee number on 1
Ideaalne number.

Teine apogee kestab eluaastatel 30 kuni 38 Apogee number on 22
Väga tähtsad saavutused, suur aktiivsus. Kui elu on elatud negatiivselt, siis moraalsed kannatused.

Kolmas apogee kestab eluaastatel 39 kuni 47 Apogee number on 5
Sagedased muutused, reisid. Selle numbri all alustatu ei kesta tavaliselt kaua. Number lisab seksuaalset veetlust ja soodustab meeldivate armusuheteteket.

Neljas apogee algab eluaastast 48 Apogee number on 9
Tähtsate saavutuste periood, edu ärialal. Rohkelt reise, ka välismaale. Isiklikus elus võib olla ebaõnne ja konflikte.

Väljakutsed on numbrid, mis viitavad võimalikele raskustele või puuduvatele omadustele. Viiitavad sellele, millest tuleks jagu saada või mida peaks omandama.Väljakutse numbrid suunavad meie mõtted iseendale ja aitavad meid eneseanalüüsil ning enesekasvatusel.

Esimene väike väljakutse on 4 ja see mõjub eriti elu esimese poole jooksul, kuid mõningal määral elu lõpuni.Rohkem tähelepanu tööle ja hoolikust detailides, kuid ära üle pinguta. Elunditest on ohustatud vereringe ja hambad.
Teine väike väljakutse on 1 ja see mõjub elu teisel poolel. Kas soov oma tahet teistele peale suruda või vastupidi - tahtejõu puudus. Elunditest on ohustatud süda, pea, silmad, kõrvad, nina ja nahatundlikkus.
Peamine väljakutse on 3 ja see mõjub kogu elu. Ära ole nii endassetõmbunud. Elunditest on ohustatud maks ja kurk.

Kosmos teeb mõnele inimesele sünnipäevakingituse, mõned jätab sellest ilma. Kingitust ei ole inimesel, kes on sündinud 1.-9. kuupäeval ja 11. ning 22. kuupäeval.Kosmilist sünnipäevakinki kahjuks ei ole.

Kosmoses eksisteerib püsiv üheksa-aastane tsükliline liikumine. On üldkosmilised võnked ja inimese isiklikud võnked. Olenevalt sünniajast tõmbame ligi erineva kosmilise mõjuga võnkeid.

Kosmiline aasta on 8, isiklik aasta on 9.
Kokkuvõtete tegemise ja tasakaalustamise aasta. Vaja lõpetada kõike poolikut, katkestada kõik ebameeldivad ühendused, lepingud jne. Sel aastal ei tohi alustada midagi, mida lõpetada ei jõuta. Küll aga võiks teha plaane järgnevaks aastaks. Näiteks ei ole sobiv minna uuele tööle,abielluda jne. Tsükli positiivselt elanuile on aasta õnnelik, valesti elanuil on kõikvõimalikke kaotusi ja keerulisi probleeme.
Ka kuude ja päevade osas on kosmoses tsükliline võnkumine, 9-kuuline ja 9-päevane tsükkel.Isiklik kuu on praegu 7. Hea aeg õppimiseks, samuti kokkulepeteks.Isiklik päev on täna 3.Hea päev lepinguteks ja loominguks.

Elutee number näitab kogu elu vältel mõjuvaid kosmilisi võnkeid, tsüklid on täiendavad võimalused. Nagu apogeedki võivad nad muuta meie elu kulgu.

I tsükkel kestab sünnist 2007. aasta alguseni. Selle number on 3. Lapsepõlv heades tingimustes. Võimalik varane loominguline andekus, eriti kunstis.
II tsükkel kestab 2035. aasta aprillini. Selle number on 7. Hea aeg õppimiseks. Enamik selle tsükli inimesi ei abiellu.
III tsükkel kestab elu lõpuni. Selle number on 6.Turvalisus ja kohustused. Viimaseid tuleb korralikult ning naeratades täita.

Eelmise elu elasid mehena. Elukutse eelmises elus oli: Silla- või majaehitaja, leiutaja, psühholoog. Sünnikoht eelmises elus: Borneo. Iseloomult olid eelmises elus: Väsimatu reisija ja uurija, pidevas liikumises.
Sündisid umbes aastal 825.
Käesoleva elu ülesanne on:Arenda endas armastust ja entusiasmi ning kingi seda teistele.

kes vingus, et igav?

Kes vingus siin, et elu igav on? Noh, nüüd siis lubatakse veidi põnevust. Nimelt on see kallis härra, kellega meil kokkupõrge toimus, ähvardanud asja kohtusse viia. Temaga vestelda on väga raske, eks igaüks jääb kindlaks oma teooriale juhtunu kohta.Täna helistas ta mulle ja hakkas rääkima palju ma talle võlgu olen. Kui ma palusin tal päev-kaks peale õnnetust asjast ametlikult oma kindlustusse teatada, ta keeldus. Ei osanud ma muud välja pakkuda, kõik jäi sinnapaika. Nüüd, peale kuuajalist vaikimist selline kõne... Kahju, et mingisugust kokkulepet ei ole võimalik saavutada ja et härra üritab täiesti tühiste asjadega mind hirmutada. Väga väga üritab ta mind uskuma panna, et mina olen süüdi olen, omamata nagu mitte mingeid tõendeid. Paraku on ta suutnud näidata vaid enda väga inetut iseloomu.Kole lugu aga seesuguseid inimesi on maailmas nõnda palju.

Mina teda igal juhul ei karda, kui kohtusse, siis kasvõi sinna. Tehtagu siis seal kindlaks kes kõige eest vastutav on. Kui otustatakse et mina - olgu. Keegi ei ole eksimatu aga seesugusele väljapressimisele oleks ju veel hullem alla anda. Minu südametunnistus on puhas, olen talle mitu korda öelnud, et see oli meie mõlema õnnetus, kumbki meist ei saanud midagi parata. Kahjuks kokku leppida ei ole võimalik. Tema jääb endale kindlaks, eks siis minagi. Vaatame, mida tulevik toob ja ärgem rutakem sündmustest ette :)

(muidugi olen ma siin kõike väga üldiselt kirjeldanud. võibolla olen mina ainuke kellele see korda läheb, aga palun, kui kommenteerite, siis nii et väljendaksite oma arvamust selle põhjal mis kirjas või kuuldud, mitte selle põhjal et minu poolt olete )

too darn hot

On üsna kohutav kui pavus hakkab ründama juba kella seitsme paiku hommikul ja kella kuue paiku õhtulgi pole veel põrgukatlais kütmist lõpetatud :( Kohutav, kõik on kokku kuivanud ja mu süda valutab Tartusse maha jäänud kaktuse pärast. kaktus küll, aga natukene vett tahaks temagi. paraku peab ta janu kannatama augusti lõpuni. Janu kannatamisest hullemat saatust ma ei tea. Olen hakanud tema pärast muretsema. samamoodi nagu väike prints oma lille pärast muret tundus. loodetavasti peab ta ikkagi vastu- kaktusel on lootust :)

Üleüldiselt on kõik kokku kuivanud. esiteks metsatulekahjud, ohtlik kuivus looduses, kus inimese hoolimatus võib saatuslikuks saada, teiseks kuivamine isiklikul tasandil. mida kuumem on, seda loiumaks inimesed teatavasti ju muutuvad. Tahtejõu puudumine on üks asi, teiseks muidugi see, et kui ma veel päikesepistet saanud ei ole, siis varsti võib see küll juhtuda ning minu mõistust- jah, ega ta oli nagu ta oli varemgi - kindlasti selgemaks ei muuda.
Kõik on kokku kuivanud. ka igasugused armumised või tugevamad tunded. salamisi ma muidugi igatsen ja loodan, et tuleb mõni särv prints või kasvõi keskpärane kerjus ja muudab mu elu huvitavamaks. paraku pole mul praegu eriti jõudu muuks kui kuumuse käes ägamiseks.

Ainuke, mis olukorda veidigi leevendab, on ujumine. Reede oli meie fantastilisel naisperel (mina, ema, tädi) plaanis veidi eestimaad avastada. avastusretk toimus, nägime ilusaid kohti, aga kohustuslik oli iga mõne aja tagant ujumas käia. ainult see päästis meid kõige hullemast.

Näib, et meie ei ole ainukesed inimesed, kes ujumises pääseteed näevad. oma avastusretkel käisime tallinnast kaugemal ja üsna varajasel ajal-vett oli palju, inimesi vähe(m), aga Tallinnas laupäeva õhtul polnud enam erilist lootust ujuma pääseda. sõitsime kakumäele ja leidsime eest enneolematult pika järjekorra parkimiskohta otsivatest autodest. Loomulikult oli sellise palavusrga võimatu randa ratta või bussiga minna. Olukord näis lootusetu ja pidime tagasi pöörduma. Tol õhtul flirtisin külma dushiga (vabandust et sh, lollakas blogger ei lase shaad kirjutada, kukub publishima kohe) aga salamisi unistasin merest.

Õnneks Dublinis Krissu jutu järgi põrgut ei ole. Ju on nad sääl siis ikkagi tublid katoliiklased. Nagu näha tickerilt, on mul veel 24 päeva oodata. Vot see on asi, mille suhtes mu tunded pole kokku kuivanud, vaid aina süvenevad. isver, ma ei jõua ära oodata :P

musid- kallid :)

ootusärevus

ma ei viitsi eriti kirjutada. Minu tähelepanu on koonunud sellele, et varsti saab lennata üle merede ja minna viimaks ometi Krissule külla. Selle tähtsa sündmuse ootuses otsin endale netist abistava ussikese, kes loeb, mitu päeva veel jäänud on. Vaadake üles bloogi pealkirja alla.
Praeguse seisuga on oodata veel 28 päeva :)

üks sissekanne

Minu uusim meetod on midagi kirjutada. ütleme nii neli või viis lauset, see tekst läbi lugeda ja siis maha kustutada. salamisi olen ikka perfektsionist olnud kuigi see omadus mulle eriti ei meeldigi ning olen selle alla surunud, nüüd viimasel ajal on see aga minu üle lausa võimust võtnud. kole lugu. Hetkel näis, et sain üle oma sellest piirist, kus kustutamine aset leiab. Lauseid on vähem kui viis, aga need on pikad laused :)

Elu on ikka lõõgastav. Töö ja puhkus käsikäes. varajane tõusmine mind eriti ei häirigi. vastupidi, on tore kui saab elada pikki päevi ärkvelolles. ma ei alatähtsusta muidugi und. ma armastan und ja õnneks näen ma veel küllaldaselt unenägusid ka :) Lihtsalt, novembrist märtsini, kui niikuinii pime on, sobivad keskkonnaolud magamiseks paremini.

Eile oli see pidu. Hämmastaval kombel suutsin ma isegi neli isiklikku külalist kokku saada. Eva oli mulle truu ja nõustus tulema, isegi kui alguses näis see võimatu, ja Tiinagi tuli peale seda kui ma olin teda pool tundi telefoni otsas veennud. apelleerisin sellele kui õnnetu ma olen, et keegi peale eva ei tulnud ja...õnnekombel see mõjuski. tänud tiinale, et ta ikkagi tuli. evale muidugi ka :) Leilile ja Marekile, kes Tiina saatjad olid, saadan samuti oma tänud :)
Minul oli igatahes täitsa tore. isegi kuigi ma olin ainuke, kes kostüümi kandis. noh, eks ma sain siis särada ja modelli mängida ning ema kõrvalt komplimente napsata :) Tiinat-Leilit-Marekit sundisin ma jällegi tübeteikasid kandma - natukenegi idamaist hõngu....

Jah, nüüd olen ma siis põhjalikumalt kui kunagi varem Marekit näinud. Täitsa tore inimene. Vähemalt on on tal huumorisoont ja naerda saime neljakesi küll täitsa kenasti.
ilu on muidugi teine asi. pole tal viga midagi..eks Tiina ilu teeb tema ka kenamaks.
üleüldse kuna mulle mingil põhjusel meeldivad tuttavad paarikesed- nad näivad nii armsad :) - siis oli mul täitsa tore nende kudrutamist jälgida :)
Mina olen ikka meestetu kuid mitte sugugi nukker. tegelikult ma lihtsalt ei viitsi jännata ja ega ma eriti kurb ka ei ole. Too, kellesse ma vahepeal üsna kiindunud olin, jättis mulle kahjuks väga halva mulje ja...nüüd olen kibestunud :DTuleb kannatlik olla ja loota, et mingi hetk kuskilt sobilik tüüp välja ujub :D Keegi, kes mind rõõmsaks teeks, suuri ebareaalseid nõudmisi ei ole, kõik võivad kandideerida :D

Unedes jällegi on nii pulmi kui ka enda tunnete paljastamist talle. Tema jääb aga minu puhtaks, rikkumatuks salaarmastuseks vist veel kauaks kauaks. Ühelt poolt on see muidugi argpükslikkus, aga teisalt... ilus tunne, millest pole asi küll edasi arenenud kui mis aeg-ajalt jälle endast märku annab ning, mis on oma hapruses ja salajasuses nii magus ja hea...

see tunne haaras mind jälle. las ma siis lõpetan, et korralikult unistada sellest, mis ilmselt kunagi tõeks ei saa mujal kui minu unenägudes :)