Kolmapäev, juuli 26, 2006

marsruut greta: mustamäe-stroomi-äigrumäe-pärnamäe-muuga

Eile lõbutsesin-looderdasin samamoodi nagu üleeilegi. Keegi mind tööle kutsunud-kamandanud-helistanud ei ole ja ise ma ei viitsi ka initsiatiivi üles näidata. Hiljemalt ülehomme suudan helistada ja veel mõned korrad vanalinnaspetsialisti mängida (seda ma muidugi ei ole :) )

Käisime Liisiga rannas. Stroomil. Ujumas olen ma käinud juba lugematu arv kordi, aga Stroomile jõudsin see suvi esimest korda. Mul oli mingisugune eelarvamus, et tegemist on venelaste rannaga ja kõik on üpris räpane. Ei olnudki. Inimesi oli palju küll, aga selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime, tundus kõik täitsa tore. Liis läks oma ilusates trussikutes ujuma. Mina olin häbelik ja arg, ootasin kaldal.

Mingi aja pärast hakkasime tagasi linna poole minema. Liis kuivatas päikese ja kehasoojuse abil oma bikiinide ülemist otsa ja seega pluusi selga ei pannud. Seelik oli küll seljas. ilus ja pikk ja... Eks Liis ikka väga ilus oli; ja julge, ja enesekindel. Nagu noor jumal, öeldakse. Mitte, et ma ei julgeks käia tänavatel väga nappideski rõivastes, aga veidi imelikuna tunneksin ma end ehk ikkagi. Ebakindlalt, see tähendab, sest minu kõht ei ole lihtsalt piisavalt ilus :(
Niisiis, esmakordselt siin bloogis tunnistan ausalt üles, et mõtlen dieedile ja enesedstsipliinile, et saavutada "kaubanduslikum" välimus. Aga tegelikult....olen laisk ja ma ei viitsi sellega tegeleda. Õnneks Liis teeb mulle piisavalt tihti komplimente, et võiskin oma ilusse uskuda :) Küll sügisel lähen ujuma, suvel laisklen ja vahel harva rulluisutan.

Pärastpoole saime Tiinaga kokku ja kutsusime end talle külla. Tiinale tasub alati külla minna, sest nagu üks tüüpiline lõvi ikka, on ta suurepärane võõrustaja - kookide ja viinamarjade ja isegi siidriga. Muidugi on ta ka suurepärane külaline, kes meie ühikatuppa tulles tõi sageli kaasa jäätist või shokolaadikooki. Nüüd, kus Tiina, jäädavalt Tartust ära on kolinud, on magusate üllatustega kitsas käes :(

Saime Liisiga koos näha seda kuulsat Äigrumäed, kuhu noorpere pesa punub :) Maja oli poolik, täiesti poolik, aga mulle meeldis. Meeldivadki mulle imelikud asjad nagu poolikud majad, kus hakakb tööle kujutlusvõime, milliseks see kunagi saab (siia tuleb voodi, siia wc) või ka vanad lagunevad majad, milles on säilinud veidike habrast väärikust ja tasast ootamist, kas maja tehakse veel kunagi korda või pehkib ta nii lõplikult, et on surmale määratud?

Kui tuli aeg koju minna, läksingi läbi surma territooriumi. Jalutasin Muugale läbi surnuaia. Teatavasti on surnuaedades eriline kirjeldamatu aura, mis vähemalt minus tekitab mingisuguse eleegilise igatsustunde. Oli jubaud hiline õhtutund ja teisi elavaid ma teel ei kohanud.
Sain veidi järele mõelda ja natukene ka kõhedust tunda, sest nädalavahetusel Avanemise suvepäevadel räägiti küll maa-alustest, küll päkapikkudest, küll vaimudest. Sain aru, et ega rahvajutud pole tekkinud tühjalt kohalt. eks keegi on ikka näkke ja poltergeiste näinud ning siis edasi jutustanud.
Mina ei kohanud siiski kedagi. Vahepeal haukus kuskil kaugel üksik koer. Mingil hetkel kuulsin krõbinat, aga arvasin, et tegemist on puudes sahistava tuulega, sest ma poleks vaimuga kohtumiseks küll valmis olnud :)

Nii jõudsin muugale, istusime emaga veidi aega terassil ja vaatasime tõrvikutuld. Siis läksin ma telki magama. Muide, ma avastasin, et allüürinikuks on mulle tulnud üks hiigelsuur mardikas :) Kuna ma teda ära muljuda ei tahtnud, siis viskasin ta välja. Läksin siis magama, rohutirtsud tiristasid mulle unelaulu ja ma magasin vägagi magusasti, ärkaminegi oli vägagi tore :)

Kahju ainult, et uni jälle nii segane oli....

kaheksa päeva on jäänud :)

1 ...kaja:

K. ütles ...

ilus :)
suvel tuleb laiselda jah :)
6ige ! :)

mul on millegip2rast just vastupidi - nyyd enne puhkust on palju t88d ja p2evad saginat t2is...nagu sipelgas kohe :D